LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Õnneliku lõpuga Leedu seiklus (2)

Möödunud teisipäeva õhtul maandun pilvises Vilniuses. Hommikul algab üks konverents, millel peaksin osalema, aga Leetu reisisin eelkõige seetõttu, et oleme uuel turul – Simonas hakkab Lahhentagget pakkuma uues elegantses hotellis, kuigi maaletoojat kui sellist meil Leedus veel ei ole.

“Kohtume homme hommikul, aga millisesse džinnibaari ma peaksin täna õhtul sisse astuma?” saadan sõnumi Simonasele, kui olen oma pisikesest hotellist tänavale astunud.

Jalutan mööda linna, kus ma pole aastaid liikunud, mäletan vaatamisväärsusi oma paarkümmend aastat vanadelt fotodelt. Kiikan sisse ühte vägevasse kokteilibaari, mis on olemuselt midagi apteegi ja 21. sajandi Valli baari vahele jäävat – siia võiks pikemaks ajaks jääda. Korraga tiliseb telefon taskus. Simonaselt on vastus: “Kohas nimega Sanatorija Vilniuse tänaval on kõige laiem džinnivalik. Kuigi ma ei ole ise sinna jõudnud, usun, et sulle see meeldib.”

Sanatorija on suur ja võimas, kristall-lühtrite, peeglite ja suurte džinniriiulitega baar. See koht näeb välja, nagu see oleks siin olnud juba 100 aastat, aga ilmselt on ta avatud viimase aasta jooksul, kui džinnibuum on Balti riikidesse jõudnud.

Õhtu on alles noor, teenindajatel ei ole kiiret ja imetledes baari 130 erinevat džinni, jõuan peagi selleni, miks ma siin olen ja mida mul neile pakkuda on. Baar ise jooke maale ei too, seega arutame, kes võiks meie joogi nendele 131-ks toimetada. Saan ühe vahendaja kontaktid, kirjutan talle pikema kirja kohe, kui olen hotelli tagasi jõudnud.

Hommikukohvi joon koos Simonasega peagi avatavas baaris. Maaletoojalt vastust veel ei ole. Ümberringi käivad veel viimased ettevalmistused, fotograaf sätib valgust reklaamfotode jaoks. Simonas jõuab arutledes sama maaletoojani ja helistab talle. Lepime õhtupoolikuks kohtumise kokku. Arutame ka teiste variantide üle, kuidas jook jätkuvalt Leedus saadaval oleks, juhul, kui meie jook esimese maaletooja valikusse sobima ei peaks.

Õhtune kohtumine maaletooja juures ei lähe nii, nagu unistuste ärikohtumised. Teda huvitavad hoopis teised joogid, aga ta toob maale ka mõningaid džinne – näiteks vähidžinn, mille liitri valmistamiseks on kulunud 200 grammi vähki. Või lihunikudžinn – avan pudeli ja suudan seda vaid kaugelt nuusutada. See ei oleks kindlasti meie joogi jaoks õige koht, aga lahkun siiski kerge pettumusega. Astun teel hotelli džinnibaarist veel läbi, et jätta otsustajale tootenäidis.

Nädala pärast olen juba ammu Lahetagusel tagasi, kui helistab meie Läti maaletooja: “Leedust on mõned kliendid küsinud teie joogi järele. Meil on seal ka esindus, on sul midagi selle vastu, kui me hakkaksime importima teie jooki Leetu?”

Mis mul selle vastu võiks olla. Tänan teda ja kutsun ta 7. juuliks Kuressaare džinnifestivalile.