ÜHE SÕDURPOISI LUGU: Kuidas ma Eesti kroonusse läksin ja Saaremaad valvasin (1)

Nagu enamikul poistel, nii jõudis ka minul kätte see päev, kui sulgesin koduukse enda järel, et minna teenima kallist kodumaad.

1980-NDATE LÕPP KUIVASTU SADAMAS, mil dokumente kontrollis veel Nõukogude soldat. Mõni aasta hiljem, kui Rudolf Sepp aega teenis, ei olnud pilt kuigivõrd muutunud, isegi stoppmärgiga tsooni silt oli veel alles.
Andres Küng / Rahvusarhiiv

Rudolf Sepp

Minu puhul siis tollast noorukest uut Eestit. 11. jaanuaril 1992. aastal sain kutse ilmuda Pikale tänavale, kus oli endistes ALMAVÜ autokooli ruumides meie kogunemispunkt. Mure ja teadmatus oli ju suur, sest ajad olid muutlikud. Seda enam, et meil tuli aega teenida teadmises, et teispool aeda, peaaegu meie õuel olid Nõukogude väed. Samasugused ajateenijad nagu meiegi oma kohust täitmas. Ainus, mis pisut lohutas – olin praktiliselt kodus.

Kui poisid olid üle loetud, asusime Pihtla teel asuva väeosa poole teele ning umbes üheksa paiku hommikul jõudsime oma uude koju. Värav sulgus ja sealt me enam isetahtsi väljuda ei tohtinud. Siniste aknaraamidega silikaattellistest kasarmutes pidid mööduma järgnevad kaks kuud õpiaega. Tollane õppekeskuse ülem Fred Kaasik oli kõik ilusti paika pannud, kuidas see aeg pidi meie jaoks mööda saama.

Kohe pärast kohalejõudmist algas vormide ja jalanõude jaotamine ning koos sellega anti meile ühtlasi teada, millises kompaniis, rühmas ja jaos keegi teenima hakkab. Mina sattusin esimesse kompaniisse. Needki asjad paigas, järgnes põhjalik instruktaaž kehtivast kodukorrast. Meie päev algas hommikul kell 7 äratusega ja pidi lõppema õhtul kell 10, kui anti teada öörahust.

Vaba aega pidi jääma vähe, sest programm tõotas tulla tihe. Ja nagu hiljem selgus, siis oligi vaid pühapäev selline vaiksem päev, mil tegelesime koristamise ja vormide korrastamisega ning oli ka saunapäev. Vormiriiete kohta ei saanud öelda ühtegi paha sõna, need olid soojad. Samas jalanõud olid kehvakesed, õhukeste taldadega madalad küljepealt lukuga talvesaapad. Jalad kippusid neis märjaks minema ja pakases varbad külmetasid. Nii me siis neil esimestel tundidel toimetasime.

Solgi-, ja toiduhõng

Õmblesime vormile embleemid ja tutvusime niisama oma elu-oluga sõjaväes. Päevase toidukorra nimekirjas meid veel polnud, nii saime oma tõelise esimese sõdurpoisi eine alles õhtul.
Meid pandi hädapärasesse rivvi ja tatsasime sööklasse, mis asus kasarmutest pisut eemal. See kolemaja seisab Kaare tänaval tänagi, alumisel korrusel olid köögiplokk ja söökla, mida meil tuli olude sunnil jagada Nõukogude sõduritega.

Sööklaukse avamisel pahvatas vastu “aroomide” bukett, mis koosnes solgi-, pesuseebi- ja mingite toitude lõhnadest. Isu oli igatahes hetkega läinud, kuigi kõht lõi pilli. Aga tühi kõht on parim kokk, nii vandusin minagi lõpuks alla Vene köögi hõrgutistele. Seda enam, et portsjonid olid väikesed.

Hommikuti köögitoimkonnas kartuleid koorides sai nähtud nii mõndagi. Selliseid prussakate horde nagu oli seal köögis, pole elades näinud. Nii kui tuli süüdati, kappas prussakate must pilv kõikvõimalikesse pragudesse varjule.

Ei oska aimatagi, kui palju nende suguvendi oli langenud keedukatlasse ja saanud nii osakeseks meie igapäevasel toidulaual. Aga ära söödi kõik, mis meile ulatati. Veelgi enam, köögist pätsati lisaks musta leiba, et seda siis öösel salaja teki all nosida. Toiduaineid kasarmutesse ei lubatud.

Trenn, mida saime, oli korralik. Paljud meie juhendajad olid endised Nõukogude ohvitserid. Seega oli meie režiim ilmselt sarnane vene kroonuga, kus armu ei antud. Jah, ainus erinevus oligi ehk see, et meie õuel lehvis sinimustvalge ning igal õhtul ja hommikul kostis meie võimsa kakofooniana tähtede poole “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Sellega harjus ruttu, et pärast võimlemist tuli end pesta jääkülma veega ning sauna asemel oli mingi halenaljakas monstrum, kus leili asemel said vaid aurupahvakuid, mis popsudes torukestest tõusid.

Õppetöögi läks oma kindlat määratud rada pidi, kuni omandasin raadiolokatsioonijaama (RLJ) operaatori elukutse. Hiljem pole ma sel alal küll päevagi töötanud, sest sõjaväel olid minuga teised plaanid. Suurim preemia, mis meile osaks sai meie vaeva eest, oli osalemine Tallinnas vabariigi aastapäeva paraadil. See oli võimas emotsioon, mis oli tollal õhus. Üle pika-pika aja oli taas näha Eesti sõdureid marssimas, oma riigi aastapäeval.

Kogu paraadi juhatas Kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots, teda saatis 1500 Eesti kaitseväelast. Rahvast oli tänavate ääres murdu, hüüti: “Meie poisid, elagu eesti mehed, elagu vaba Eesti!” Vanemad inimesed pühkisid pisaraid, neile oli see päev erilise tähtsusega.

Vabaduse väljakul tänati meid panuse eest, mida oleme valmis andma oma isamaa kaitseks. Meid tänasid tollased riigimehed Tiit Vähi, Ülo Nugis, Toomas Puura. See sündmus justkui lõpetaski meie õppeaja. Oli vaja läbida veel marssrännak ja taktikalised õppused maastikul, siis ootas reaalne teenistus piirivalves.

Mind määrati teenistusse Kuivastu piiripunktis. Algul mind kohe piirile ei saadetud, vaid pandi tegelema majandusega. See tähendab, et kütsin tube, keetsin poistele süüa, hoolitsesin, et majaümbrus oleks korras. Meie käsutusse anti väike majake piiripunkti lähedal, kunagi oli see kuulunud Silla Mihklile, nii mulle vähemalt räägiti. Võrreldes kasarmueluga oli elu nüüd kodune.

Väravad lukku ja kõik!

Kuivastu sadam oli aga sootuks teistsugune, kui see on praegu. Seda kontrollpunkti, kus möödus pool aastat minu teenistusajast, enam polegi. See oli suurte akendega väike majake, kai ja külaelu vahel. Kai peale avanes kaks metalltorudest väravat, sisse- ja väljasõiduks. Nende vahele oli omakorda ehitatud metallist rõdu, millelt sai vaadata veokite koormatesse.

Punktist teisele poole jäi väike ausammas. Vana Kuivastu söökla oli veel alles ning kui selle eest Kuivastu kuuri poole vaadata, võis silmata väikest rohelist vagunikest, mis kandis nime Viki baar. Hiljem tekkis sarnane asutus ka kai peale – see oli Punane baar. Sealt sai nii kai peal kui ka väravate taga ootav rahvas osta endale jooki ja suupisteid. Kui kai sai autosid täis, siis väravad suleti ning edasi-tagasi jooksmist ei olnud.

Ka ööseks pandi väravad kinni ja kai peale ei tohtinud kedagi lasta seni, kui praamid hakkasid jälle liikuma. Kord oli karm. Kui ikka ei olnud külastuskaarti, templit passis või kehtivat komandeeringut, siis saarele ei pääsenud.

PUHKEAEG: Säärel teenistuses olles sai Rudolf teinekord mahti ka sõber Meelis Lepikuga kaarte mängida.

Oli ka mingi kaustik, kuhu kirjutati üles saarele pääsenute isikuandmed. Need olid nii-öelda ausõna peale minejad, kes lubasid naastes end jälle arvelt maha võtta.

See süsteem aga eriti ei toiminud ja oli rohkem tüliks kui kasuks. Sageli oli nende saarele minejatega mingi jama. Sattusid siin olles politsei huviorbiiti ja pärast oli tükk selgitamist. Aga saartele püüti pääseda igat moodi – võltsiti komandeeringuid, joonistati isegi pastakaga passi templeid. Õnnetuseks läksid need aga alati laiali, kui neid näpuga puutusid.

Nii oldi alati agarad otsima varianti, kuidas ikkagi pääseks. Prooviti pakkuda meelehead, anuti pisarsilmil luba minna vanaema sünnipäevale ja mida kõike veel. Kui midagi ei aidanud, hakati ropult sõimama, mis sissepääsu muidugi veelgi raskemaks tegi.

Paaril korral tuli ka politsei välja kutsuda, sest purjus inimesed võivad päris kurjaks muutuda. Muidu oli elu üldjoontes rahulik. Vaid ühel korral tuli sekkuda füüsiliselt, et vaigistada märatsevaid purjus vene sõdureid.

Praami kapten, keda nad automaadiga ähvardasid, nõudes eelisjärjekorras praamile pääsu, õnneks vigastada ei saanud. Ei saanud viga ka ükski piirivalvuritest ega inimestest, kes uudishimust vägisi lähedale kippusid.

Kui Vene väed Muhust ja Saaremaalt lahkusid, saabus meitegi õuele vaikus. Meil ei olnud vaja teha midagi muud, kui avada Kuivastu kai väravad ja nad läksid oma teed sinna, kust kord olid tulnud.

Augustis likvideeriti Kuivastu piiripunkt ja poisid saadeti mööda Saaremaad laiali. Minu tee viis nüüd juba Kihelkonnale ja mõne aja pärast sealt edasi Säärele, kus ma oma kroonumehe tee lõpetasingi.

Rudolf Sepp

Print Friendly, PDF & Email