REISIKIRI: Hinkalid ja revolutsioonid

Kui kevad end meie laiuskraadil tõsiseltvõetavalt ilmutama hakkas, olid sirelid Kaukaasias täies õies.

REISISELLID: Aarne, Uku ja Mtatsminda mägi Tbilisis.

 

Aprilli lõpp ja mai algus tundus tulevat kuum nii Eestis kui ka Armeenias ja Georgias. Kirjutan meelega Georgia, mitte Gruusia, sest kui sain Thbilisis tuttavaks Giorgiga, palus ta tungivalt kasutada riigi nimena just seda meile veel veidi võõraks jäävat nime. Jäägu selles loos siis selle maa nimetamisega nii ja loodame, et keegi seda liialt oma mõtteis ette heitma ei hakka.

See lühike lugu ei ole reisikirjeldus soovituste ja meeldivate paikade loendi väljatoomisega, pigem emotsioonide virvarr eesmärgiga innustada lihtsalt üht reisi ette võtma. Kasvõi Kaukaasiasse.

Aprilli lõpus pakkisid kaks reisumeest seljakotid, sõitsid autoga Kuressaarest Riia lennujaama ja läbi Istanbuli jõudsime varahommikul Thbilisisse. Giorgi oli autoga lennujaamas vastas ja me ei öelnud ära meie võõrustaja väljapakutud väikesest varahommikusest linnatuurist.

See linn on seiklus

Kella nelja paiku hommikul Georgia pealinna saabudes sain kohe aru, et see linn on seiklus. Minu varasemad kogemused selle maaga jäävad aastatesse 1988 ja 1999. Juba tookord olin võlutud Thbilisi linnast, kogu maast ja muidugi inimestest, kelle tuntud külalislahkust ei saa kuidagi alahinnata.

Külalislahkusest nii Georgias kui ka Armeenias võiks kirjutada raamatu ja mine sa tea, võib-olla midagi sellelaadset on juba ka tehtud. See inimlik väljenduslaad olla kellegi jaoks veidi rohkem olemas (vähemalt minu pilgu läbi), ei ole just ülearu palju levinud näiteks meil siin Eestis.

PROMENEERIMAS: Must meri, Uku Mägi ja Bathumi palmid.

Ja see pole ka mingi etteheide meie endi aadressil, kaukaaslased on lihtsalt mõnevõrra teistsugusemad oma temperamendilt ning see maade ja rahvaste erinevus pakubki huvi, kui sa oled juba enam kui neljakümnel maal viibinud.

Minul ja mu pojal, kellega sealmail ringi rändasime, oli meeldiv kohtuda mitmete sealsete inimestega. Kohe reisi kolmandal päeval saime tuttavaks Vakaga, mehega, kes märkamatult suutis heas mõttes läbi näha, et su tahtmisi aimates korraldada kõik nii, nagu igati parem oleks. Piisas vaid ühe väikese soovi mainimisest näha mõnd huvitavat paika või millestki osa saada, ning võisid kindel olla, et see emotsioon nähtust või kogetust on palju-palju suurem kui põgus pilguheit tuntud ausambale.

Kuskil reisi teises pooles, kui olime jõudnud ringiga Armeeniast korraks tagasi Thbilisi, kutsuti meid ühte kodusse õhtusöögile. Õnneks oli kaasavõetud kingitustest väärikam osa alles ja külakostiks said need ühes võetud. Küllakutsuja oli juba mainitud tuttav Vaka.

THBILISI VANALINN: Vasakule jäävad head, kuulsad ja vanad saunamajad.

 

KÕRGHOONED: Bathumi, Kaukaasia Las Vegas, nagu seda ehk veidi vägivaldselt kutsutakse.

Oli palav kevadõhtu Georgia pealinnas, kui külalislahke peremees meile oma koduukse avas. Meile korraldatud õhtusöögist võtsid osa veel peremehe pere, mõned sugulased ja paar lähedast sõpra. Ma ei hakka kirjeldamagi seda rikkalikku lauda, mis oli suures toas kaetud. Poeg Uku arvas, et ju on kellegi juubel või tea mis tähtis sündmus. Aga ei rohkemat tagamõtet sellel õhtusöögil olnudki, kui et külla oli kutsutud kaks eestlast. Pean mainima kindlameelselt veel ühe olulise fakti: kui Vakat esimest korda nägin, oli meie terekäsi nii arusaadav, nagu oleksime tuttavad juba aastat kümme.

Nii see õhtu kulus ööks ja mis saab olla reisi jooksul veel parem, kui istuda kohalike thbilisilaste kodus, kuulata neid lugusid, mida ehk ajaleheveergudelt ei leia või giidi vahendusel ei kuule. Öö oli sume, vahva, nii et mu tagasihoidlik poegki leidis kontakti omavanustega. Arvan, et selline kohtumine teeb olulise sammu aru saamaks, kes oleme meie ja kes on teised, kuskil kaugemal maal. 

Jätkata võiks veel, nagu näiteks Ararati orus asuva Khor Virapi kloostriga, kus kunagine Armeenia kuningas Tiridates III hoidis kolmteist aastat vangistuses Gregorius Valgustajat, kes juhtis Armeenia ristiusustamist. Tema tegevuse tulemusel sai Armeeniast aastal 301 esimene riik maailmas, kes kuulutas kristluse riigi ametlikuks usuks.

HOR VIRAP: Armeenia apostliku kiriku klooster Ararati maakonnas, Phokhr Vedi külas Türgi piiri lähedal.

Lihtsalt veeta nendes ja teisteski paikades – näiteks mägedes, mis alati lummavad – mõned tunnid, ehk päevadki, et tajuda väheke Armeeniat ja selle maa lugu. See tuleb ise su sisse, päriselt, kasvõi hetkeks.

Väljavõte kirjapandust: “Tagasi Jerevanist Thbilisi suunas kulges vahejuhtumiteta, kui ainult armeenlasest “maršrutkajuht” poleks viidanud piiritülidele naaberriigi Aserbaidžaaniga ja püssimeestele, kes väidetavalt mingitel hetkedel oma võimu demonstreerida üritavad.

REVOLUTSIOON: Aprilli lõppu sametrevolutsioon. Rahumeelne rahvamass Jerevani kesklinnas Vabariigi väljakul.

Ei tea, kas päriselt, igapäevaselt on midagi sel teelõigul juhtunud, aga hirmsa kiiruga, meie autojuhi jõulisel gaasipedaalivajutusel, see teelõik naaberriigi lähedalt läbitud sai.”

Arvan, et eks selles räägitud loos oli omajagu head väljamõeldut, mida kirjeldada ei tahaks. Kuid selge on see, et ega armeenlased aserbaidžaanlastega, vähemalt poliitilist mõõtu võttes, läbi ei saa.

Thbilisi oli jälle sinna saabudes kuidagi arusaadavam. Tagasi Armeeniasse läheksin ikka, sest üks eesmärk – jõuda läbi Tatevi Iraani piirini – jäi Armeenia sündmuste tõttu saavutamata.

Kuna üks ära jäi, tuli see asendada teisega ja Thbilisist edasi otsustasime Ukuga liikuda Bathumi, linna Musta mere ääres. See pea kuuetunnine rongisõit oli igati vääriline punkt meie pea kahenädalasele reisile.

Kaukaasia Las Vegas

Bathumi, Kaukaasia Las Vegas, nagu seda ehk veidi vägivaldselt ka kutsutakse, asub vähem kui kahekümne kilomeetri kaugusel Türgi piirist. Suurepärane linn, kus ristuvad erinevad kultuurid mitte ainult ajaloolisi mere- ja maismaateid silmas pidades.

Aga see Georgia linn Musta mere ääres on suvepuhkajatele loodud ja türklastest hasartmängurid, kelle maal sedalaadi tegevus heakskiitu ei leia, saavad oma mängurikirge Bathumis edukalt rahuldada.

Muidugi pole Bathumi ainult kasiinodest tulvil Las Vegas, aga pean ütlema, et nõndapalju selliseid asutusi ei ole mina oma rännakutel ühes linnas veel kohanud. Muidugi, Las Vegases ma käinud ei ole.

Bathumi on ikkagi linn Musta mere ääres ja see räägib enda eest. Paarikümne euro või ehk veidi enama eest saime vanalinnas korraliku toa aprilli viimasel päeval. Hooaeg algab mais ja eks need hinnad sel puhul veidi ka korrigeeruvad.

ALI JA NINO: Bathumis asuv armastajapaari, moslemi
noormehe ja kristlasest georgia neiu, kuju.
7x ERAKOGU

Must meri oli vaatamata kahekümne viiele soojakraadile õues umbes pluss seitseteist ja peale promeneerivate turistide, ehk kohalikegi suples meres peale meie veel paar inimest. Ja muidugi olid ka nemad eestlased.

Ei peatu oma Bathumi kirjeldamisel kõikvõimalikel atraktsioonidel, milliseid selles linnas jagus ohtralt. Aga köisraudteega tasub linna keskelt üles mägedesse sõita küll, et Musta mere ilu päikesesäras vaadata.

Aga nüüd, lõpetuseks märgin ühe minu jaoks kena asja. Georgias/Gruusias saab igas korralikus söögikohas kohapeal valmistatud suurepäraseid karastavaid limonaadijooke, mida poeg Uku Mägi igal söögikorral häämeelega tarbis.

Limonaad on seal oluline karastusjook, eks muidugi ka siin. Me kõik teame lihtsat poelimonaadi maitset, äratuntavat, natukene magusat, aga ikka head, kuidagi ajatut. Selle limonaadi retsepti autor, mida tööstuslikult enam-vähem järjepidevalt juba kaheksakümmend aastat toodetakse, on Otar Logidze. Mees sellelt maalt, kus Kaukaasia mind kunagi esimesena mägedega võlus.

Hinkaleid söön aga ikka ja alati igal maal, kus Kaukaasia köögiga kokku puutuda saab. Kas Georgias, Eestis või Siberis.

Aarne Mägi, Uku Mägi

Print Friendly, PDF & Email