LUUBI ALL: Surm on elu loomulik osa (2)

See, kes pole pidanud lähedase matuseid korraldama, võib olla kimbatuses, kui ühtäkki tuleb tal see kohustus enda kanda võtta. Kuhu pöörduda ja kuidas edasi toimetada?

PIKK KOGEMUS: Helju Välissoni juhatatav Saare Matusebüroo on tegutsenud juba pea 22 aastat.
3x Maanus Masing



Enamiku Saare maakonnas surnud inimestest võtab esmalt oma hoolde Aia tänaval Kuressaare haigla soklikorrusel tegutsev OÜ Saaremaa Matusebüroo, kust lähedase ärasaatmiseks nõu ja abi küsida saab.

Haiglas surnud patsiendi toovad sealsed töötajad samas hoones asuvasse üheksa hoiukohaga morgi, kus on haiglast toodud lahkunute jaoks alati broneeritud kaks kohta. “Selline kord kehtestati aastaid tagasi,” märgib matusebüroo juhataja Helju Välisson.

Morgi külmkambri kuus hoiupaika on sellised, kuhu saab lahkunu asetada kirstuta, kolm aga mõeldud selleks, kui lahkunu on leinatalituseks ette valmistatud, riietatud ja kirstus.

Morg Tehnika tänaval

Kui inimene sureb kodus või hooldekodus, saab tema surmast matusebüroole teada anda ööpäevaringselt. Siis viiakse lahkunu Saare Matusebüroo oma morgi Tehnika tänaval.

Tegemist on lihtsa tuhaplokkidest hoonega, mille ülestõstetavast uksest mahub lahkunu transportimiseks mõeldud auto sisse tagurdama. “Mõnele inimesele ei pruugi meeldida, et meie morg on nii tagasihoidliku välimusega ja asub linna tootmispiirkonnas, ent elurajooni inimeste silme alla poleks see sobinud,” lausub Välisson.

Tema sõnul oli lisapind vajalik, kuna haigla morgis tuli vahel ette olukordi, kus kõik hoiukohad olid täis. Sobivaid ruume oma morgi jaoks oli otsitud kaua. Viimaks leitigi ja soetati sinna säilituskambrid, kus on sama temperatuur kui haigla morgiski. Hoiukohti on seal neli.

Matusebüroo töötajat Tehnika tänava morgis kohapeal pole. Kui keegi lahkunu omastest soovib lähedast näha, tuleb tal sellest büroosse teada anda – siis tuleb ettevõtte töötaja kohale.

Kui omaksed avaldavad soovi, et lahkunu viidaks just haigla morgi, tuleb matusebüroo vabade kohtade olemasolul sellele palvele vastu. Kui surnut hoitakse aga Tehnika tänava morgis, viiakse ta sealt päev enne leinatalitust haigla morgi.

“Lahkunu hooldus, korrastamine ja kirstu asetamine toimub Aia tänaval,” räägib Välisson. Grimm ja lõplik hooldus tehakse leinatalituse ja matusega samal päeval.

1996. aastal asutatud matusebüroo pakub kõiki teenuseid, mis matusekorraldusega seotud, olgu tegemist kristlike või ilmalike, kirstu- või urnimatustega.

Büroo käsutuses on haigla hoones ligi 50 m2 pinda. Samuti rendib firma haiglalt ruumi, kus leinatalitusi läbi viia ning kuhu mahub hüvasti jätma pisut üle 20 inimese.

Ühe väiksematest ruumidest võtavad enda alla puusärgid, nii et kõndimiseks jääb vaid kitsuke vahekäik. On erineva pikkusega – kuni 2,2 m – ja laiusega, lihtsamaid ja odavamaid puusär­ke ning uhkemaid ja kallimaid puusärke. Osa puidust, osa kangaga kaetud. Urnide valik mahub vastuvõtutoas paarile riiulile.

Välissoni sõnul urnimatuste osakaal aina kasvab. Mullu nende korraldatud 396 matusest olid urnimatused juba rohkem kui pooled. “Eks põhjus ole ka selles, et tuhastamismatuste korraldamist peetakse kirstumatusega võrreldes lihtsamaks,” põhjendab Välisson.

Tuhastatakse mandril

Ka ei pea urnimatust korraldama ilmtingimata kohe või nädala-paari jooksul pärast lahkunu tuhastamist. “Tänapäeval, mil pere ja sugulased sageli mööda maailma laiali, võib nende kokku saamiseks kuluda tükk aega,” tõdeb Välisson.

Nii jäetakse urn lahkunu tuhaga büroosse hoiule, kuni pere matusetalituseks kokku saab.

Ühe kapi riiulil seisabki ootel üsna mitu tuhaga täidetud urni. Üks neist ootab äraviimist juba kaheksa aastat. “Poeg on vist unustanud, et peab ema urnile järele tulema,” sõnab Välisson.

Tuhastamisele saadavad nad lahkunuid vastavalt tellija soovile kas Linnutee krematooriumisse Läänemaal või Tallinna krematooriumisse. Vahel eelistab lahkunu perekond ise urni matmise korraldada, ent siis ei pruugita teada, kuidas seda kõige õigem teha oleks. “Urni matmisel omaste poolt ja leinatalituse väärikaks läbiviimiseks nõustame omakseid vastavalt nende küsimustele,” märgib Helju Välisson.

Nii suurt hauda, nagu kirstu matmiseks, urni jaoks tarvis ei ole. Peaks piisama, kui kaevata ruudukujuline 70x 70 cm auk, mil sügavust mehe käe pikkuse jagu ehk ligi meeter. Haud tasuks vooderdada, nagu kirstumatusegi puhul, kuuseokstega. Urni saab hauda lasta urnilina abil. Nagu hauda lastud kirstule, nii puistatakse kolm peotäit mulda ka urnile, ning pärast, kui haud kinni aetud, vormitakse kääbas.

On inimesi, kes ei soovi oma lähedase tuhka matta kalmistule, vaid tema koduõue. “Mu isiklik arvamus on, et seda ei maksaks siiski teha,” ütleb Välisson. “Aeg läheb ning kord võivad selles kodus elada võõrad inimesed.”

Mõnda urni ei maeta kunagi, vaid heidetakse lahkunu tuhk näiteks tuulde või puistatakse laiali merel. Selliseid kliente, kes soovivad hoida urni kodus, kavatsuseta seda matta, on Saare matusebürool oma tegutsemis­aja jooksul olnud vaid üks. “Mõne aasta pärast tuli see mees mu jutule sooviga lasta urn abikaasa tuhaga siiski kalmistule matta,” räägib Välisson. “Ta ütles, et ei saa muidu rahu.”


Kõhedust ei tunne

Klienditeenindaja Kristi Taits (fotol) töötab Saare Matusebüroos mullu augustist. Tema on see, kes vastab büroo telefonile – vajadusel ööpäevaringselt – ja suhtleb inimestega, kel tarvis lähedase matuseid korraldada.


Kristi ülesanne on ka lahkunu korda teha, riidesse panna, tema juuksed sättida ja talle meik teha. Mõnikord tuleb meigi tegemiseks kasutada fotot, vahel on tarvis, et lahkunu lähedane oleks meigitegemise juures kõrval ja juhendaks. Peab ju tulemus olema loomulik.

Pole tavaline, et Kristi vanuses noor inimene – 22-aastane – töötab matusebüroos, ametis, mis seotud surma ja leinaga. Kristi ise ei näe selles midagi eriskummalist. Haigla morg polnud noorele naisele, kelle vanemad töötavad haiglas, hirmus koht.

Kui igas teises inimeses tekitaks selline töö ehk kõhedust, siis Kristis mitte. Isegi mitte siis, kui ta on tööl üksi. “Surm on elu loomulik osa,” leiab Kristi. “Öeldakse ju, et karda elavat, mitte surnut.” Emotsionaalselt raske on see töö noore naise jaoks siis, kui morgi tuuakse noor inimene või laps.


Minu silmad on kõike näinud!

Üks matusebüroo kahest kauaaegsest autojuhist Hubert Koplimäe (fotol) on seda ametit pidanud ligi 22 aastat – peaaegu matusebüroo avamisest saadik. Selle töö peale sattus mees juhuslikult – tuli tuttavat asendama ja jäigi.


Jäi vaatamata sellele, et Huberti sõnul on ta silmad nende aastate jooksul kõike näinud. Ta on transportinud raskete liiklusõnnetuste ohvreid ja inimesi, kes on leitud tükk aega pärast surma. “Eriti hull on, kui keegi on surnud suvel palavaga ning avastatud mitu päeva hiljem,” lausub Hubert. “Mõni on olnud nii halvas seisukorras, et teda pole võimalik tõsta.”

Hubert ütleb, et praegu ta surnuid enam unes ei näe. “Vanasti juhtus seda kogu aeg – hirm oli nii suur, et jäta või amet maha,” tunnistab mees ise. Inimene harjub aga kõigega.

Masinapark, millega Hubert ja ta kolleeg Andres Jaas toimetavad, koosneb neljast sõidukist. Kui musta värvi ja spetsiifilise kujuga matuseautot märkavad tänaval kõik, siis need sõidukid, millega lahkunuid morgi transporditakse, välimuselt silma ei torka. Üks selline masin on ka valge Peugeot´ kaubik, kus spetsiaalsed seadmed hoiavad sama temperatuuri, mis morgiski.

Print Friendly, PDF & Email