Kodumaa, pere ja sõprade eest!

Ilusat ilma lubab, mis nädalavahetusel teed? Metsa lähen, Siilile. Õppustele… kas tõesti usud, et saate venelastele vastu? Usun!

Alver Kivi.

Selline või midagi sarnast oli usutavasti paljude kaitseliitlaste reedene dialoog mõne pereliikme, tuttava või kõrvalehoidjaga kodus vormi selga tõmmates, kotti pakkides ja maleva staabi poole teele asudes. Ja neid, kes usuvad, on erinevates Eestimaa nurkades tuhandeid.

Saaremaal võtab okkapositsiooni üle poole tuhande mehe ja naise, isa ja ema, vanaisa ja vanaema, direktori ja õpilase, ärimehe ja traktoristi, pika ja lühikese, kõhna ja paksu ehk siis paljude elualade esindajad. Igatahes nii suurt hulka positiivselt meelestatud inimesi ei ole Kaitseliidu staabis ammu nähtud, kui üldse.

Kõik, kes kaasa teevad, teavad, miks ja mille nimel nad oma vaba aja seekord ohverdavad – need on kodumaa, pere ja sõbrad! Üle platsi kostab: “Oo, tere, kaugelt otsa mehed!” ja vastuseks kõlab: “Tere ise ka!”

Ja kaitseliitlasi üha tuleb, staabi õues lookleb registreerimistelgi ees pikk järjekord. Maleva pealiku Gunnar Havi pilk on rahulolev. Meeleolu on ülev ja rivis seismise üle keegi ei nurise. Saaks juba kiiremini kohale, laager püsti ja positsioonile. Kolm päeva õppuseks on tühi asi, kui tead, et sama eesmärk ja siht seob üle Eesti tuhandeid.

Vajalikud allkirjad antud, toimetatakse mehed ja naised autodega lattu, kus võimalik varustust täiendada ja jagatakse välja relvad. Kõik toimib sujuvalt, võimalik on saada magamismatist kiivri ja seljakotini.

RÜNDAJATE POOLEL: Tõnu Veldre sõidutas kohale vastased.

 

Varustus käes, kogutakse rühmad ja jaod kokku ning minek. Ikka metsa, kus on kaitseliitlase kodu ja kindlus. Kohale jõudnud üksustele jagatakse kätte erinevad ülesanded: kes hakkab telke püstitama, kes kööki paika seadma ja masinaid maskeerima, kes võtab aga sisse kaitsepositsioonid, sest vastane võib iga hetk rünnata ja selleks peab valmis olema.

Kogenud kaitseliitlased teavad, kuidas postil kohad sisse võtta nii, et perimeeter on nähtav, ise püsid aga varjus. Kuna ilm on suvine, siis määrab rühmajuht vahetuse pikkuseks kolm tundi. Ega´s midagi, manöövrid on alanud.

Õhtu on sume ja hakkab hämarduma. Kipub ka jahedamaks minema. Nii otsid endale külje alla kuuseoksad ja mõned laod endale ka peale, saab sooja, aga ka maskeerib. Pimeneb ja näha pole enam midagi.

Postil aeg peatub

Mets on vaikne, kui aeg-ajalt mõne linnu häälitsus välja arvata. Nii keskendudki peamiselt enda ümber toimuvale, püüad tabada võimalikku oksapraksu, plärtsu või hetkesse mittesobivat heli. Mõttes ikka teadmine, et vaenlane võib iga hetk tegutsema hakata ja tunnetad vastutust nende kaaslaste ees, kes laagris toimetamas või puhkamas.

Vaatad kella, aeg nagu seisab. Veel kaks tundi, veel tund ja veel pool tundi. Mitte midagi ei ole toimunud, tegevusetus on hakanud ruineerima ja unepoiss kipub endast märku andma. Hammustad kaasavõetud šokolaadi ja rüüpad sõõmu vett. Ka keha peab valmis olema.

VALMIS TÕTTAMA: Tiit Priske ja Mare Kirr on vajadusel valmis haavatule appi minema.

Ja siis nad tulevad, vahetusmehed. Näitad positsiooni kätte, jagad võitluskaaslasele soovitusi ja võtad jaoülema juhtimisel ette tee laagrisse. “Hoiame viiemeetrist vahet!” kõlab korraldus.

Kuigi aeg on juba üle südaöö, on laagris toimetamist palju. Telgid on püsti ja ahjud soojaks köetud. Poed oma magamismatile, vaatad midagi pea alla ja püüad pisutki tukastada, sest pole ju teada, millal tuleb käsklus relvile ja positsioonile tormata.

Unepoiss ei taha aga tulla, peagi saabub kord telgi kütte eest hoolitseda ja kui silm lähebki hetkeks kinni, oled peagi püsti, et ahju puid lisada. Hommikusöök on kell 6, äratus pool tundi varem. Kell 5 tuleb korraldus kööki appi minna, et kokkadele telk üles panna. See tähendab, et uni on selleks korraks tehtud.

Taas postil. Olen vähem kui ööpäevaga läbinud rohkem kilomeetreid kui tavapäraselt nädalaga. Kehale see eriti ei meeldi, kuid kohustus isamaa ees nõuab ohvreid. Teele on vahepeal keegi tõkked püstitanud ja ligipääsu eelpostile mineerinud. On oodata vastase rünnakut, relv on laetud ja salved padruneid täis. “Tulge aga, meie oleme valmis!” mõtled oma positsioonil lebades.

Ja siis pääseb lahti ragin, pauguvad püssid ja tärisevad kuulipildujad. Seda küll teiste kaitsepositsioonil. Lahingumüra lööb pulsi kõrgemaks ja oled valmis ka ise püssi paukuma panema. Paraku ei toimu minu ligidal midagi ja peagi vaibub ka lahingumüra.

SIHIKULEVÕTT: Täpsuskütt Priit Karu positsioonil.

 

“Mehed, olge valmis, luureandmed ütlevad, et vastane üritab uuesti meie juurest läbi murda,” teatab kompaniiülem ning jagab rühma- ja jaoülematele viimaseid olulisi korraldusi. Tunneme end kindlalt, sest ees on miiniväli.

Ootame, ootame ja ootame, ei miskit. Tuleb vahetus ja asume kaaslastega laagri poole teele, väljateenitud puhkusele, olles samas valmis rünnaku korral uuesti positsioonidele minema. Jõuame vaevu marsirivi üles võtta, kui meie selja taga algab ragin.

Vastane ründab

“Rünnak?” jõuab peast läbi käia, kui juba kõlab jaoülema korraldus jooksuga oma positsioonile taganeda. Relv ja varustus on rasked, maapinnal on palju oksi, loike ja sodi. Jooksed nii palju, kui torust tuleb, lahingumüra selja taga annab hoogu.

Pulss on punases, kui varem ettevalmistatud positsioonile jõuan. Arvan, et olen vilets mees, aga kui teised teatavad, et ka nemad poleks rohkem jaksanud, on tunne kergem. Samal ajal tuleb lahingumüra aina lähemale, relv on valmis ja kaitseriiv maas.

Siis kostab teepervelt meie kuulipilduja laul, mis on muusika me kõrvadele. Midagi elavat, mis seal metsas meie vastas liigub, ei saa ellu jääda. Ometi kamandatakse meid püsti ja vasturünnakule. Pulss on taas normaalne, aga adrenaliin kõrgel.

Anname tuld, viskume maha ja anname tuld. Nagu õpetatud, valin vastase, sihin ja lasen. Esimene salv, teine salv, kolmas ja neljas. Higi leemendab näol ja lahing möllab. Muidugi olen ise vastasel sihikul ja võib-olla isegi pihta saanud, aga harjutus käib paukpadrunitega ja viga keegi ei saa.

Siis kõlab vahekohtuniku käsklus: “Tuli jätta!”

Metsaalune, kus äsja kees äge lahing, on taas vaikne. Mehed tõusevad siin ja seal, raputavad end puhtaks ja kontrollivad relva. Ohutus üle kõige.

“Kuule, sa võta kiiver peast ära, ma lasin su ammu ribadeks!” kostab põõsast.

“Võta ise, ma lasin sind juba kümme minutit tagasi otsaette!” antakse vastu.

Siis saavad endised “vastased” lahinguvälja keskel kokku, vahetavad muljeid, kiidavad oma tegutsemist ja jagavad tunnustust ka vastastele. Tegelikult ollakse ju ühise asja eest väljas, valmis vajadusel kaitsma kodumaad, peret ja sõpru.

Üürike puhkehetk

Salved uuesti täis ja valmisolekusse. Seekord saab end siiski pärast lahingut pisut lõdvaks lasta, sest kamraadid on postil. Päike paistab, ilm on soe, esimest korda on võimalik korraks saapad jalast võtta ja varvastele õhku anda. Mõni kohendab varustust, teine tutvub konservikarbi sisuga, kolmas kasutab võimalust endakergendamiseks.

Esimest korda on hetk, kus mehed saavad omavahel pisut juttu puhuda ja elu-olust rääkida. Püüaks hetkeks silma looja lasta. “Kasutage, mehed, see võimalus ära, ega öösel vist magada saa – kindlasti meid rünnatakse,” manitseb jaoülem.

Nii saab juba tukk peale tulla, kui üle laagri kõlab hoiatushüüe: “Õhk!”

TULD: Janno Toomi kuulipilduja MG3 suudab sekundis teha kuni 22 lasku. Selle ette sattudes ei jää vaenlasest alles suurt midagi.

Läheneb kaks helikopterit ja see tähendab, et on vaja varjuda. Kiiruga aetakse end püsti ja telki peitu. Mürin suureneb ja lennumasinad lendavad üle laagri. “Ma nopiks need linnud oma kullaga kindlalt maha,” kostab hämara telgi nurgast.

Tegelikult õhust seekord oht ei ähvardanud. Hoopis Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili teeb saarlastele oma kaaskonnaga tutvumisvisiidi, et näha neid okkaid, mis siitkandi meestel ja naistel välja panna on.

Aga valvsus eelkõige, olgu õhust tulemas omad või vaenlased. Sõjas kujutab ohtu iga põõsas ja kivi, mis vaenlasele varju pakub. Seepärast on ka laagris kaitseliitlase kaaslane tema relv, olgu siis unepausil, söögihetkel või asjal käies.

Sõdur tahab ka süüa

Teada-tuntud on käibefraas, et tühja kõhuga sõdur pole sõjamees. Ilmselt tugineb see ajaloolistele kogemustele ja seepärast Kaitseliidus sellele ka tähelepanu pööratakse. Esmalt jagatakse igale osalejale muidugi toidupakk konservide, maiustuste ja muude vajalike produktidega.

Igal mehel ja naisel on vastav varustus olemas ning hätta ei tohiks keegi jääda. Kui juhtub olema kiire aeg ja priimusel toitu üles soojendada ei jõua, siis purgikaas maha, lusikas või kahvel sisse ja anna minna!

PADA TULELE: Kõhutäie eest hoolitsevad Taimi Kiissa, Juta Levin ja taustal Jelena Pšenitšnaja.

 

Muidugi on oluline ka soe söök ja selle eest hoolitseb naiskodukaitse. Ja energiat oma sõjameeste eest hoolitsemisel neil jagub. Sest kuidas muidu on hommikusöök valmis kell 6 ja õhtusöök 12 tundi hiljem. Katelde all on kogu aeg tuli, see nõuab hoolitsemist ja toit tahab keetmist. Une jaoks siin aega ei ole, sest puder, kohv ja väike küpsis peavad valmis olema õigeaegselt.

Serveerimist restoraniga muidugi võrrelda ei saa. Kulbiga ports katelokki, leivakäär lisaks ja suts kohvi võitleja tassi või klaasi. Portsjon käes, otsitakse endale sobiv koht mõnel kännul või lihtsalt muru peal ja kõhutäide läheb teele.

JOONDU, VALVEL: Sirgesse ritta on seatud end
lõpurivistuseks.

 

PEALIKU TÄNU: Raido Külaots oli malevapealik Gunnar Havilt saadud “ergutuse” peale meeldivalt üllatunud.

Ei mingit kurtmist, ei mingit nurisemist. Kõik, mida pakutakse, võetakse vastu, sest pole ju teada, millised on edaspidised arengud ja kas on üldsegi enam mahti soojale söögile mõelda. Kui vastane on kallal, siis kõnelevad relvad.

Ja jälle postile ja jälle võitlusse, et vajadusel olla valmis. Olla valmis kaitsma riiki, peret ja sõpru. Ning muidugi on ka seekord neid, kes rivist mingil põhjusel välja langevad. Sõdur ei pea olema tähelepanelik ainult lahingus, vaid ka vabal ajal. Oht on oks, langenud puu või märkamatu auk.

Minul jääb seepärast viimane võidukas lahing pidamata. Küll aga oli mul au teenida koos kõigi nendega, kes pidasid vajalikuks olla suuroperatsioonil Siil üheks okkaks. Kui keegi nägi nädalavahetusel metsas mossis nägu, ei olnud see kindlasti laiguliste seltskonnas.

Print Friendly, PDF & Email