JAANIKA TIITSON: emaamet on kõige tähtsam! (1)

Saare maakonna aasta emadest noorimana selle auväärse tiitli pälvinud Jaanika Tiitson võrdleb oma neljalapselist peret lotovõiduga.

OMA TUULIKU JUURES: Murul istuvad Jaanika pisipoeg Hermaniga, Indrek Hermiinega ja Helena, vanemate selja tagant vaatavad kaamerasilma Kärt ja Kristi.
MAANUS MASING

Eile aasta emaks kuulutatud Jaanika ja tema kaasa, Leedri külavanema Indrek Tiitsoni peres kasvavad kolm tütart ja poeg: 12-aastane Kristi, 11-aastane Kärt, kolmene Hermiine ning aasta ja kolmekuune Herman.

Jaanika peab oma pere liikmeks ka varalahkunud õe kolmeaastast tütart. Helenat on pärast Janne surma 2016. aastal kasvatatud koos Helena isa Taavi ja naise vanemate Urve ja Ado Vakkeriga, kellega elatakse ühe õue peal asuvates kõrvuti elumajades.

“Viimasel ajal on Helena rohkem oma vanaema juures, kelle ta on oma uueks emaks valinud,” märgib Jaanika, kes aga hoiab oma kolmeaastast õetütart sageli. Peaaegu iga päev käib üle õue elav väike Helena pärast lasteaiast tulekut oma tädilastega mängimas. Tema teisel eluaastal oli aga Jaanika põhiline Helena hoidja.

Suurepärane turvavõrgustik

Jaanika on tegus naine: juba 30-aastaselt sai temast Lümanda vallavanem (muide, viimane!) ning pärast Lümanda, Kärla ja Kaarma valla ühinemist oli ta mullu oktoobrini Lääne-Saare vallavalitsuse liige.

Kuna igasugu väikeseid kohustusi kuhjus ühel hetkel liiga palju, otsustas Jaanika mõni aasta tagasi uusi enam mitte juurde võtta ning senistest jätta vaid need, mis südamelähedased. Nii loobus Jaanika ka kandideerimast möödunudsügisestel Saaremaa vallavolikogu valimistel.

“Mul ei olnud kandvat ideed, millega valimistele minna, ja niisama kandideerimist ei pea ma õigeks,” põhjendab Jaanika.

Kuna nelja-viie lapse kõrvalt kellast kellani palgatööl käimist ema Jaanika endale ette ei kujuta, on ta valinud teise tee.

Praegu õmbleb Jaanika laste kasvatamise kõrvalt lapitekke ja kuulub oma koduküla, Leedri küla seltsi. Kuigi lihtliige, tegeleb ta seltsi paberimajanduse ja projektidega. Samuti teeb Jaanika Leedri külalistele ekskursioone ja tegutseb Saarte koostöökogu juhatuses.

“Kuna mu soov või alateadlik kiiks anda oma panus ühiskondlikku arengusse pole kuhugi kadunud, on koostöökogu minu jaoks hea väljund,” märgib Jaanika. “Ennekõike olen aga ema, see on mu tähtsaim amet.”

Neile, kelle peres kasvab vaid üks-kaks last, tundub neli järeltulijat juba üsna suur seltskond – kõigi jaoks peab ju aega ja tähelepanu jaguma.

“Kõige raskem on siis, kui sul on kaks väikest last, kes sinust otseselt sõltuvad,” arvab Jaanika. “Sa oled kinni – ei saa minna pesu välja kuivama viima ega kasvõi korraks poodi.”

Kui lapsi juba rohkem ning vanematel ja noorematel ka mõningane vanusevahe, on juba palju lihtsam – vajadusel hoiavad ja valvavad suuremad lapsed väiksemaid. Nii on ka Tiitsoni peres, kus suuremad õed täidavad seda rolli rõõmuga. Jaanika ja Indrek püüavad oma vanemaid lapsi hoidjatööga siiski mitte liigselt koormata.

“Jäägu lastele nende lapsepõlv,” leiab Jaanika. “Sünnitasin oma lapsed ju ikka endale. Kurb ju, kui kord täiskasvanuks saades on lapsepõlvest meeles peamiselt see, kuidas pidevalt tuli õdesid-vendi hoida.”

Õnneks on Jaanikal ja Indrekul suurepärane turvavõrgustik, kellelt vajadusel abi paluda, osa sellest pealegi väga lähedal – Jaanika vanemad, nagu juba öeldud, elavad ju üle õue. “Mul on ka suurepärane ämm, kes ütleb mulle vähemalt korra nädalas, et lapselapsed on talle kõige tähtsamad või et elu parim roll on olla vanaema,” räägib Jaanika.

Nii on ikka keegi, kes Hermiine ja Helena lasteaiast ära toob, suuremad tüdrukud trenni viib või Hermanit hoiab. Kooli viib Kärdi ja Kristi hommikul tavaliselt isa Indrek, kui Kuressaarde Audi keskusesse tööle sõidab.

Vahel nõuab logistika tublisti planeerimist, aga hea tahtmise korral saab kõik probleemid lahendatud.

“Arvan, et osalt ka tänu meie vanematele on meil neli last,” mõtiskleb Jaanika. “Mul on kurb nende noorte emade pärast, kelle vanemad ei huvitu oma lapselastest ega mõista, kui oluline on laste jaoks side oma vanavanematega.”

Soov luua põlvkondade vahel tugev side oli üks oluline põhjus, miks Tiitsonid Tallinnast Saaremaale tagasi kolisid. See samm oli Jaanika hinnangul ainuõige.

“Saaremaa on kõige parem koht, kus elada ja lapsi kasvatada!” leiab ta.

Neli last on tänapäeva mõistes suur pere, kus vanematel peab olema piisavalt tarkust ja pikka meelt, et elu rahulikult sujuks. Eks ole teada tõsiasi, et aeg-ajalt kipuvad lapsed ikka piire kompama ja jonnides ema-isa kannatust proovile panema. Kuidas Tiitsonide pereema sellised olukorrad lahendab?

Kui algul, ühe-kahe lapse emana, luges Jaanika kasvatusteemalisi raamatuid, siis nüüd lähtub juba ammugi üksnes oma kogemustest ja sisetundest. Ta teab, et lapsed on erinevad ning see, mis sobib ühele, ei pruugi aidata teise puhul.

“Olen üldiselt üsna leebe iseloomuga,” leiab Jaanika, lisades, et on probleemide lahendamisel abi saanud selgitamisest ja lapse käitumise tagasipeegeldamisest. “Enne, kui ärritunud lapsega rääkima lähed, peaks ta saama auru välja lasta. Mõni tahab rahuneda üksi, mõni tahab kaissuvõtmist. Juba rahulikuna mõistab ta paremini, mida sa talle öelda tahad.”

Tõsi, vahel tuleb vanematel siiski ka valjemat häält teha.

Liiga jäiku piire Tiitsoni peres ei seata – “Elu ei ole ju mustvalge!” tähendab Jaanika –, küll aga kehtivad mõned elementaarsed reeglid, millest tuleb kinni pidada. Näiteks peavad lapsed oma tuba korras hoidma. Alati see ei õnnestu, vahel tuleb ikka midagi tähtsamat ette. Siis aga lükkub toakoristamine lihtsalt edasi, mitte ei jää ära.

Ka peavad lapsed oma vanemaid kodustes toimetustes abistama. Pole ju kodu teenindusasutus, kus ühed peavad palehigis töötama, et teised üksnes puhata ja mängida saaksid. “Me kõik, terve pere, oleme kodu loojad,” ütleb Jaanika. “Kui isa või ema on tööst üle koormatud ja lapsed üksnes logelevad, pole keegi õnnelik.”

Lastele jõukohaste tööde hulka kuuluvad näiteks nõudepesumasina täis ja tühjaks laadimine, kassiliiva vahetamine, puude lappimine. Ning lapsedki peavad kaasa lööma, kui on tarvis maasikapeenrad uueks hooajaks ette valmistada. Koos läheb töö kiiremini ja lõbusamalt. Nii jääb rohkem aega, et koos olla ja midagi toredat ette võtta – näiteks spaas käia või reisile minna. “Lastest on mulle aina rohkem abi ja tuge,” rõõmustab Jaanika.

Oma nooremaid lapsi Hermiinet ja Hermanit iseloomustab Jaanika aktiivsete, uudishimulike ja rõõmsate mudilastena. “Hermanile meeldib hirmsasti pai teha, musitada ja kallistada,” ütleb Jaanika.

Vanemad tütred Kristi ja Kärt õpivad Lümanda põhikoolis, mis on Jaanika hinnangul piisava suurusega tugev ja tubli kool. Mõlemad tüdrukud käivad Kõrusel Reinu ratsatalus ratsutamas ning väiksematel kohalikel ratsavõistlustel. Kristi on pärinud ka ema käsitööpisiku. Talle meeldib meisterdada ja igasugu põnevaid asju välja mõelda – näiteks ise kosmeetikume kokku segada –, samuti on tema huvialad mood ja iluvõimlemine. Tütre võimlemisrühmaga koos oli Jaanikal hea võimalus külastada hiljuti Taani Bornholmi saart, kus ta 1995.–96. a elas – ja taani keele omandas – ning kuhu polnud pärast seda sattunud.

Oma aega naudib õmmeldes

Loomasõbrast Kärt unistas lasteaia lõpus loomaarsti- või talupidajaametist, hiljuti aga pälvis ta oma töö eest “Kallite keskel” – millel tüdruk ise hobuste, koerte ja kassidega – kunstnik Ilmar Torni kunstivõistluse peaauhinna.

Praegu on Tiitsonidel kaks kassi ja koer, ent pere mõtleb ka kanade või vuttide võtmisele.

“Looma eest hoolitsemine pole lapse jaoks raske kohustus,” leiab Jaanika. “Samas õpetab loom lapsele empaatilisust, annab oskuse teistega arvestada.” Suure pere emana tunneb Jaanika vajadust aeg-ajalt “akusid laadida” ja enda jaoks aega võtta. Seda omaenese aega naudib Jaanika kangatükke mustriteks sättides ja õmblusmasina taga lapitekkideks kokku vuristades. Õmblustööst Jaanikal puudu ei tule, tööjärg on pidevalt ees.

Oma lapitekke müüb ta Facebookis lehekülje “Kohala lapitekid” kaudu. Jaanika looming on leidnud koha nii Eesti kodudes kui ka Saaremaast tuhandete kilomeetrite kaugusel. Hiljuti sai Jaanika ühelt kliendilt teada, et kaks tema tekki rändasid Ukrainasse.

Jaanika unistab sellest, et õmblustöö kasvaks lähiaastail seniselt hobitasandilt millekski enamaks. Töötamas näeb ta end aga kodus või rendipinnal kodu lähedal, näiteks Lümandas – et olla lastele kättesaadav.

Jaanika on oma suure pere üle õnnelik. “Oma lapsi ja peret vaadates on mul tunne, nagu oleksin saanud lotovõidu,” leiab ta.

Jaanika hinnangul on aasta ema toredamaid tiitleid, mille üks naine võib saada. “Samaväärne oleks vaid ehk aasta vanaema aunimetus kunagi aastate pärast,” sõnab ta.


JAANIKA TIITSON

Sündinud 14.10.1979 Rootsikülas Kihelkonnal

HARIDUS
Lümanda Põhikool 1995
Østermarie Skole, Bornholm, 10. klass 1995–1996
Saaremaa Ühisgümnaasium 1999, lõpetas hõbemedaliga
Tallinna Pedagoogikaülikool 1999–2003, Baccalaureus artium kraad haldusjuhtimises

TÖÖ
AS Allando Trailways, logistik, Taani suuna müügijuht 2003–2005
Lümanda vallavanem 2009–2014
Lääne-Saare Vallavalitsuse liige 2014–2017
Ettevõtja 2008–…
lapitööde, suveniiride ja käsitöö müügi alal 2008–…
FIE 2008–2017
OÜ Kohala, lapitööde, suveniiride ja käsitöö müük 2016–…
Suvise käsitööpoe pidaja Lümanda söögimaja õuel 2008–…

KUULUMINE ORGANISATSIOONIDESSE

Saarte Koostöökogu juhatuse liige, Saaremaa käsitööseltsi KadakMari juhatuse liige, Leedri Küla Seltsi liige, asjaajaja ja projektikirjutaja, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu toetajaliige, MTÜ Saaremaa Loomemaja liige
Kuulub Lapimooride ühendusse ja Lümanda Põhikooli hoolekogusse

PEREKOND
Abikaasa Indrek, lapsed Kristi (12), Kärt (11), Hermiine (3), Herman (1) ja õelaps Helena (3)

Print Friendly, PDF & Email