Saaremaa muuseumi teabejuhi turundustöö suveniirõlle Hertsog Magnuse punane müügiks väljaspool muuseumi piire ajas harja punaseks Andres Tinnol, kes on muu hulgas osanik ka Pöide pruulikojas.
KÕIGILE SAADAVAL: Muuseumi teabejuhi Aldo Maksimovi sõnul on õlu saadaval kõigile soovijatele.
Maanus Masing
“Õlut toodeti Saaremaa muuseumi jaoks, kuid seda soovitakse müüa ka väljaspool Saaremaa muuseumi asuvates baarides ja pubides. See pole minu arvates sihtasutuse Saaremaa Muuseum põhikirjaline tegevus,” ütles Tinno. Ta lisas, et samuti pole sihtasutus teinud sellise ostu tarbeks ühtegi hanget ega küsinud võrdlevaid pakkumisi. Tinno märkis, et on oma arvamusest teavitanud ka muuseumi nõukogu esimeest Jaanis Priid.
“Lisaks muidugi teema, et Pihtla pruulikoja toodete müügiga tegeleb töö ajal SA Saaremaa Muuseum töötaja, kes saab oma tööandjalt palka mingi muu tegevuse eest,” sõnas Tinno.
Saarte Hääl püüdis saada selgust, et kes siis lõpuks õlut toodab ja kes müüb, kuid erinevate osapoolte ütlused lähevad veidi lahku.
Saaremaa muuseumi teabejuht Aldo Maksimov ütles, et nemad on jaganud infot kõigile, kes on õllest huvitatud olnud. Ta selgitas, et õlle tootmisel tasus muuseum kohe siltide ja kaubamärgi kujundamise eest. Need kulud arvestab Pihtla Õlleköök neile väljamüügihinnast maha. Juhul kui keegi tahab õlut rohkem osta, saab ta selle Maksimovi sõnul kätte Pihtlast. “Meie kasum kulude katteks on arvestatud Pihtla väljamüügihinna sisse,” märkis teabejuht.
“Meie töö on õlu valmis teha ja see muuseumile üle anda,” selgitas Alo Väli õlut tootnud Pihtla Õlleköögist. Tema sõnul tegeleb turustamisega muuseum ja Pihtla ise ei paku õlut kuskile müüki. Veidi hiljem täpsustas Väli, et oli saanud nüüd teada, et muuseumi kaudu on tekkinud mõned uue õlle vastu huvitundjad saarelt ja mandrilt. “Kui loss tahab ja lubab oma varudest ka neile jagada, siis seda me teeme,” lisas Väli.
Segaseid ostu-müügi-turundamise suhteid muuseumi ja tootja vahel tunnistas ka muuseumi nõukogu esimees Jaanis Prii. Tema sõnul üritas ta eile lepingutega tutvudes selgust saada. “Muuseum ei peaks tegelema alkoholi müügiga muul moel ja teiste tootjatega sarnastel alustel, eriti hulgi,” märkis Prii.
Sama ütleb ka Andres Tinno, kelle sõnul käib muuseumis palju alaealisi ja seega sobiks suveniiriks paremini ehk mõni alkoholivaba jook. Aldo Maksimovi sõnul on õlleköök linnuses olnud juba pool tuhat aastat tagasi. “Seega ei ole me mitte läinud juurte juurest kaugemale, vaid pigem nende juurde,” nentis ta ja toonitas, et tegemist on eranditult Saaremaaga seotud tootega. Maksimov lisas veel, et muuseumi üks kohustus on ka omatulu teenimine.
KOMMENTAAR
Alkoholi müük on põhikirjaline tegevus
Saaremaa muuseum ei tooda ega toeta materiaalselt õlle tootmist. Maksumaksja raha eest peetakse muuseumit üleval ca pooles ulatuses, ülejäänud osa peab muuseum oma tavapärase majandustegevusega ise teenima. Vastavalt sihtasutuse põhikirjale kuuluvad siia alla majutus-, toitlustus-, kaubandus-, parkimis-, transpordi-, ruumide ja inventari rendi- ning turismiteenus.
Alkoholi müük kuulub eelpoolnimetatud jaekaubanduse hulka. Alkoholi on Saaremaa muuseumi poes ja kohvikus müüdud aastaid, sh erinevate Saaremaa tootjate õlut.
Rita Valge,
SA Saaremaa Muuseum juhatuse liige
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kas kuidagi ei saada selgeks, et alkoholi propageerimine ei saa olla sobiv tegevus muuseumile kui kultuuriasutusele? Kas töesti ei aita muu, kui sellise tegevuse selgesönaline ärakeelamine seaduses? Vötke ennast kokku, muuseumi nöukogu! Eesti Vabariik ajab praegu juba teistsugust poliitikat alkoholi tarbimise suhtes.
Kahjuks hetkel, kui Andres Tinno tõi turule Saaremaa Lossi Viina (millel pole mingit seost ei Saaremaaga ega Saaremaa Lossiga), ei olnud muuseum veel iseseisev sihtasutus, et sellise asja vastu hakata.
PS. Hea, et Saaremaal on peale mitme õlletootja ka mitu ajalehte – Aldo Maksimov on ju Visnapuu pundi mees.
Rita paneb pada – jutt on hulgimüügist ja see ei ole tavaline toitlustamine ja kaubandus selle sisulises tähenduses
Mida möga ajab vabariigi “valitsus”, saame kogeda lugeda iga päev söögi alla ja peale. Õnneks pole neil siiani oidu õlle ajamiseks. Kui aga keelamisest rääkida, siis sellised “112” võiks oma luulusid ja märgi unesid kuulutada karskusseltsi ruumides. ÄRA JOO, kui pea ei kanna!
Tundub, et seisva veega konnatiiki on mingi looduse vingerpussi tõttu sattunud noor haug. Konnade heaolu ja tavapärane olesklemine on häiritud. Ei siin aita muud, kui tuleb põhjamuda seest midagi head paremat otsida ja minna Metsahaldja jutule. Äkki õnnestub kaupa teha ning haug tiigist kõrvaldada. Aga mine seda Metsahaldjast tea, sellel komme nina vastu tuult hoida. Ja ainult Kõigevägevam teab, millal tuul pöörab. Tänavu on see üsna pikalt ühest kandist olnud.
Sina Volli peksad jälle segast, need asjad ei ole sugugi ju nii nagu sina siin oled kribinud.
Kuuldavasti pidavat Kullimäe veepuhastusjaamas peagi tootma kakatama kanget kärakat nimega “TINNU TINAHALL”.
Meie maast lasti joomise pärast lahti ja uues kohas hakkab kohe õlut tootma :)
Aga see on kindlasti alles suuremate jamade algus.
No ma saaks aru et Pihtla õlu ja muuseum võimaldab ning on andnud leppe seda õllekest turundada, aga et muuseum ise – no ma ei tea, Mina maksumaksjana taunin.
Oleks siis veel mingi autentsust jne. püüdlust, aga puhtalt ärilistel eesmärkidel, kui sedagi. Täiesti uhhuu ma ütleks.
pigem käärib siin “tõeline törs”
kindlasti törrele vitsad peale,
et õnnetust ei juhtuks
Nad oleks võinud ju alko vaba kalja või mõdu teha.
Andres Tinno sõnul käib muuseumis palju alaealisi ja seega sobiks suveniiriks paremini ehk mõni alkoholivaba jook.
Kulla Tinno, alaealised käivad iga päev ka Rae poes, Maximas, Rimis ja Selveris ka ja seal on alkoholi müüa. Mis me nüüd siis teeme, keelame seal ka alkoholi müügi ära või?
Aastakümnete jooksul olen kuulnud mitmesugust muuseumi kriitikat: “Saaremma muuseum on tolmune”, “Seal pole midagi vaadata” (enamasti neilt, kes siin kunagi käinudki pole), “Miks muuseumis midagi ei tehta” jpms. Pidevalt on kurdetud, et ei ole saad omapäraseid suveniire ega tegelda omatoodanguga. Muuhulgas on paljud välis- ja kodumaalased tihtipeale soovitanud välja töötada mingi oma “firmajook” – kas “piiskopi vein”, mingi eriline naps või õlu. Nüüd, kus midagi sellist küllaltki vaimukalt tehtud on, ei olda jälle rahul – muuseumi eetika ja pühalik rahu olevat ära lörtsitud. Samas tean oma kogemustest, et millegi taolisega tegeleb juba ammu suur osa Euroopa tuntuimaist ja tublimaist muuseumest. Hämmastav demagoogia on “lastekaitseline” väide, et lapsed ei tohiks muuseumis õlut isegi näha mitte! Kas kommentaator tõesti ei tea, mida kõike tänapäeva lapsed maast-madalast peale nägema peavad?
Küll aga olen nõus väitega, et Lossiõlut ei tohiks üldjuhul väljaspool muuseumi, selle territooriumi ja üritusi laiemalt turustada.
Lugupidamisega,
Olavi Pesti
Nii ongi. Kes vähegi ajaloo vastu huvi tunneb, teab, kus mõeldi välja ja hakati tootma tänapäevani toodetavaid likööri- ja õllesorte – ikka kloostrites ja linnustes.
Mis siis õigupoolest põhjustas tormi veeklaasis? Andres Tinno ja Koit Kelderi Saaremaal omas nišis monopoolsele käsitöö-õllele tekkis konkurent. Ja see konkurent on ohtlik, sest tal on lugu, aga Tinnol lugu alles loomata.
PS maksumaksja ja lastekaitse positsioonid tuleks ses arutelus küll otsekohe kõrvale heita – need on pehmelt öeldes võhiklikud.
Mina jälle maksumaksjana pooldan seda, et maksumaksja rahast ülalpeetavad asutused ise ka raha teenivad. Sedasi jääb rohkem raha muude kulude katmiseks.
Aga ma ikka eelistan vanakooli Bocki!
See on siis nüüd ülim argument: “Samas tean oma kogemustest, et millegi taolisega tegeleb juba ammu suur osa Euroopa tuntuimaist ja tublimaist muuseumest.”Et kui juba SEAL nii tehakse, siis pole ju meil siin enam midagi vaielda. Meie igapäevane lömitamine (Lääne-) Euroopa ees
pott sõimab pada ühesugused nögised mölemad.
elagu silmakirjalikkus
tegu pole mitte käsitöö- vaid ebaeetiliste ölledega, need juua ei aita
Õige, saan aru et soovid põhimõtet kõik on müügiks, peaasi et raha tuleb. Minu arusaam on seal et avalikkusele suunatud asutus ei peaks alkoholi jae- ja hulgimüügiga tegelema. Piisab kui seda jaemüüki lubada oma territooriumil.
Kapis luukered ja Prii teeb häält!
Tinno peaks konkurentsiga või konkurentidega lihtsalt harjuma Saaremaal.
Teabejuht? Väga huvitav, mis on teabejuhi tööülesanded. Pole mitte ühte sõnavõttu, teavitust, lugu ega muud teavet temalt näinud-kuulnud. Pigem juhib infot seal härra Vares, kelle sõna läbi on muuseum kenaste pildile tulnud
Kõik on normaalne. Kadedus lööb siin rohkem välja.” Miks tema sai ja mina ei saanud ”
See on normaalne. Seekord jäi Tinno uksetaha..
Pole hullu ….
Jah, viitasin ülalpool just sarnasele asjale, aga mingil põhjusel kuulus see kommentaar kustutamisele.
Andres Tinno loodud Saaremaa Lossi Viinal ei ole mitte mingit seost ei Saaremaaga ega “Saaremaa lossiga”. Samas õlle esmamainimine Eestis on just seotud Saaremaaga ja “Saaremaa lossiga” – esimene kirjalik teade õllest pärineb aastast 1284, mil Saaremaa piiskop nõudis kümnisena õlleandamit. Seega just õlu, mitte Andres Tinno loodud viin (mille kaubamärk on vaidlustatud)või Maria Kaljuste nimele registreeritud Arensburg Kuressaare lossi vein.
Pole aga vahet, millest konkreetsest asjast jutt on, “Saaremaa lossist” (muuseumist) ruumiliselt kaugenedes kaugeneb asi ka oma mõttest ka sisuliselt. Ses suhtes nõustun nii Andres Tinno, Jaanis Prii, kui ka Olavi Pestiga.
Küsimus ikka selles, et kui Muuseum
Tellib endale ölle, siis pole midagi taunimist.
Kui aga muuseumi raha eest tehakse kujundus ja turustus (kulud) ja müüb Pihtla Pruulikoda (tulu), siis on asjad korrast ära!
Jah, nii on. Kas siis edaspidi on oodata sama analoogiat kasutades ka Kuressaare kultuurivara, Vist Saaremaa või miks mitte Kuressaare linnateater õlleärid. Raha ju vaja teenida.
Küsimus on kas muuseum ostis õllepartii välja- sellisel juhul on ikkagi maksumaksja raha kulutamisega, või kannab kõik kulud pihtla.
Kas Volli peab seda ülalolevat maili silmas:
Volli͈
Lisatud: 10.05.2018 / 05:51
Kahjuks hetkel, kui Andres Tinno tõi turule Saaremaa Lossi Viina (millel pole mingit seost ei Saaremaaga ega Saaremaa Lossiga), ei olnud muuseum veel iseseisev sihtasutus, et sellise asja vastu hakata.
PS. Hea, et Saaremaal on peale mitme õlletootja ka mitu ajalehte – Aldo Maksimov on ju Visnapuu pundi mees.
Ära tule MIND jälle terroriseerima!
Aitab sellest juba!
Justnimelt seda ma mõtlesingi.
Kahjuks on lehetoimetuses väga Volli͈vaenulikud inimesed, seepärast ei lastagi mul tõtt rääkida.
Ei, ei pea seda silmas.
Kommentaar kirjeldas Aldo Maksimovi viimaseid kirjutisi enne pausi – kus on mis õlu Kuressaares ja nüüd tema “comebacki” “suhetkorraldusajakirjanduses” — viidet ma siis seekord ei pane konkurentlehele, ehk ei kustutata?!
MMi “suhtekorralduslik” kirjutis, millele ei tohi viidata, keeraski kogu olukorra pea peale.
Pr Kirss tõstis häält, et miks Pöidega (kirikuga) seostatakse seda õlletootmist. Kriitikal puudus alus. Miks aga Andres Tinno toodab seda õlut Kuressaares selle nime all???!!!
Äri on Äri! (ja kui ei tohi viidata MMi kirjutistele, siis ei tohi)
See visnapuu mees lasti joomise pärast lahti ju
Volli, vali omale mingi geniaalsem kasutajanimi.
Vollil seekord öigus. 10 punkti.
Olaviga 100% nõus,aga tundub, et muuseum on siin hoopis muude probleemide kellaks vöetud, sest kellegi ärihuvid on mängus.Muuseumi võib ainult kiita, et üks iidne pärandkultuuri tahk on taas juurde toodud.
Kas tulevane kogu pere elamuskeskus kaubamaja kõrval jääb alkovabaks? @lapsed käivad
Siin on vist natuke jalga tulistatud :-)
alkoholipood peaks tõesti olema kusagil lihakombinaadi taga metsas…
Oh häda nende saarlastest ei saa kuidagi olla sääl saarel rahulikult Üks sõimab teis jne.