125 aastat Karl Jõgi sünnist, 90 aastat polaaruurijate päästmisest (1)

Karl Jõgi räägib vähe, teeb palju!

30. mail tähistatakse saarlasest polaarkapteni Karl Jõgi 125. sünniaastapäeva. Tänavu 12. juulil möödub 90 aastat Karl Jõgi juhtimisel läbiviidud ajaloolisest Arktika päästeoperatsioonist.

KRASSINI PARDAL JUUNIS 1928: Jäämurdja poliitkomissaar, eestlane Paul Oras, Rudolf Samoilovitš ja Karl Jõgi.
ERAKOGU



1928. aasta 15. aprillil asus teele õhulaev Italia, pardal 16-liikmeline meeskond eesotsas itaallasest polaaruurija Umberto Nobilega. 11. mail võeti õhulaeval ette esimene Arktika lend. Suund oli Severnaja Zemlja, kuid tugeva lumetormi tõttu eesmärgile ei jõutud. Neli päeva hiljem võttis Italia lennu ette teist korda, kuid jälle takistas tugev tuul.

24. mail oli ilm soodsam ning nüüd asuti põhjanabalennule. Enne põhjanaba satuti paksu udusse ning jällegi tõusis tugev tuul. Lõpuks registreerisid navigatsiooniseadmed, et on jõutud põhjanaba kohale. Raskete ilmastikuolude tõttu ei saanud aga vaatlusi teha ja asuti tagasiteele. Sõitu segas tugev vastutuul, siis hakkas dirižaabli keret katma jääkirme ning rikki läks kõrgusetüür. Selle parandamiseks tuli mootorid seisata. Italia hakkas langema ja koormuse vähendamiseks tuli ballasti üle parda heita. Sellest oli aga vähe abi. Komandörile oli selge, et katastroof on vältimatu. Radist saatis välja viimase teate asukoha kohta ja õhulaev põrkas vastu jääd. Meeskonna gondel purunes ja mehed koos varustusega lendasid laiali.

Kergemaks muutunud õhulaeva kere tõusis õhku ja kadus uttu, viies ühes kuus meest, kes asusid mootorigondlis. Raskelt sai kannatada komandör, kellel olid murtud jala- ja käeluu ning vigastatud pea. Jalaluu oli murtud peainsener Natale Ceccionil, üks mehaanik oli aga surma saanud.

Teadmata kadunud

Mehed olid raskes olukorras. Rusude vahelt leiti siiski telk, korjati kokku laialipaisatud toiduained ja leiti üles kannatada saanud raadioaparatuur. Sellele saadi küll elu sisse, kuid vastust oma hädasignaalidele nad ei saanud. Maailmale olid nad teadmata kadunud.

Möödus peaaegu nädal, kuid raadio kaudu saadetud appikutsetele ei reageerinud keegi. Alles 3. juuni õhtul kuulis Arhangelski oblastis Voznessenje-Vohma külas noor raadioamatöör Nikolai Schmidt eetrist SOS-signaale. Ta teritas tähelepanu ja nüüd jõudis temani katkendlik appikutse: “Italia Nobile Fran Uosef SOS SOS SOS territeno Ehtt“. Sellest signaalist jõudis teade kohe Moskvasse ja edasi sai kogu maailm teada, et Nobile ekspeditsiooni liikmed asuvad liikuval jääpangal.

29. mail 1928 moodustas Nõukogude valitsus komisjoni ekspeditsiooni päästmiseks. Arhangelskist saadeti välja väike jäälõhkuja Malõgin, Leningradist otsustati aga välja saata maailma suurim jäälõhkuja Krassin. Selle komandöriks määrati ajutiselt jäälõhkuja Lenin kapten Karl Jõgi.

Oma mälestustes meenutas päästeekspeditsiooni ülem Rudolf Samoilovitš esimest kohtumist Karl Jõgiga. “Meie vestlus polnud pikk: “Kapten, kas te suudate laeva kolme päeva jooksul sõidukorda viia?” “Aga muidugi,” vastas Karl Jõgi, justkui imestades niisuguse küsimuse üle. Nüüd meenusid Samoilovitšile Leningradi sadamaülema sõnad: “Karl Jõgi räägib vähe, teeb palju!””

Kui harilikes tingimustes kulus laeva ettevalmistamiseks nii pikale ja keerulisele teekonnale mitu nädalat, siis nüüd tehti kõik ära kolme päevaga. Laaditi peale 3000 tonni sütt, ehitati tekile koht lennuki jaoks, võeti pardale kuue kuu toiduvaru ja vesi 150 mehe jaoks.

15. juunil hiivas Krassin ankru. Päästjad pidid ruttama, sest juuni alguses jää Põhja-Jäämeres sulas ja suuremad pangad lagunesid. Tuuled ja hoovused kandsid jääpanka üheksa ekspeditsiooni liikmega edasi-tagasi ja see raskendas otsinguid veelgi. Samal ajal oli karta, et ootamatult puhkev torm võib jäätüki purustada ja hädalisi ootab uppumissurm.

28. juunil võeti laeval vastu telegramm, mis teatas raskesti viga saanud Nobile päästmisest hädaliste juures jääpangal maandunud lenduri Einar Lundborgi poolt. Rootslane lubas kordamööda kõik mehed pangalt ära viia, kuid juba järgmisel maandumisel juhtus õnnetus, lennukil murdus suusk, lennuk tegi uperpalli ja lendur jäi ise jäävangi.

Mööda pragusid sihini

30. juunil jõudis Krassin kolme meetri paksuse jäävälja servale ja pidi edasiminekuks hakkama pragusid otsima. 2. juulil jõuti aga tohutu täiesti sileda jäävälja äärde, millest laev ei suutnud läbi murda. Karl Jõgi otsustas sõita ümber jäävälja. Järgmisel õhtul purunes aga midagi rooliseadeldises ning jäälõhkuja oli sunnitud peatuma ja triivima seni, kuna viga parandatud. Samal ajal hakati tegema ettevalmistusi lennuki mahalaadimiseks ja jääle lennuvälja rajama.

9. juulil käis tuuker vaatamas rooli vigastuse suurust ja tuli veepinnale ebameeldiva uudisega. Vigastust oma jõududega parandada polnud võimalik. Jäälõhkuja napisõnaline kapten teatas aga, et kui tarvis, sõidetakse edasi vigase tüüriga. Seda olevat ennegi tehtud.

10. juuli õhtul tõusis Boriss Tšuhnovski koos meeskonnaga luurelennule, et tutvuda eesolevate jääväljadega ja leida Krassinile võimalus tee jätkamiseks, sest hädalised pidid raadio teel saadud andmete järgi asuma kusagil 60 miili kaugusel. Öösel kell 1.10 tuli lennukilt teade, et kõrgel teravaharjalisel jääpangal keset lahtisi jäätükki on märgatud kahte inimest lippudega: “Maandusime miili kaugusel rannikust. Maandumisel purunes šassii. Kõik terved. Toiduaineid kaheks nädalaks.”

Lennukilt märgatud inimesed olid Nobile kaaslased, kes asusid 30. mail jalgsi teele Teravmägede põhjatipu poole. 200 kilomeetri pikkune rännak võeti ette lootuses, et kadunud ekspeditsiooni otsingud algavad sellest piirkonnast. Kui lennukilt nende asukoht avastati, olid nad jõudnud oma saatusekaaslastest ainult 40 km kaugusele, sest lahtine jää triivis vastassuunas.

Krassin asus meeste poole teele ja 12. juuli hommikul jõuti neist 300 meetri kaugusele. Lähemale ei julgenud kapten laeva lasta, et mitte 8×10 meetrist jääpanka hädalistega põhja ajada. Pangal olid Itaalia ohvitserid Zappi ja Mariano. Esimene neist vehkis rõõmust meeletuna päästjate suunas, teine lamas lirtsuval jääl vanal kärisenud tekil jõuetuna. Kolmas mees, rootslane Malmgren olevat itaallaste jutu järgi jääpangalt libisenud ja luumurruga lootusetus olukorras teele maha jäänud.

17 inimelu teaduse nimel

Mehed anti laevaarsti hoole alla ja kapten võttis kursi ida poole. Õhtul jõudis laev tasase jäätüki äärde, mille pikkus oli umbes 350, laius 120 meetrit. Sellel asuski Nobile ekspeditsiooni ülejäänud meeskonna laager. Itaallased aidati laeva pardale ja mehed said üle hulga aja korralikult kõhu täis süüa ning pesta. Järgmisel päeval tõsteti laevale Lundbergi lennuk ja itaallaste laagri varustus.

Kogu maailm oli vaimustatud edukast operatsioonist, kuid tegelikult oli täidetud vaid üks osa ülesandest. Kadunud olid veel meeskonna liikmed, kes pärast katastroofi dirižaabliga uuesti ootamatult õhku tõusid ja teadmata suunas lendasid.

Aga enne itaallaste kolmanda grupi otsima minemist oli vaja laeva remontida ja täiendada söevarusid. Selleks võeti suund Norra rannikule, kus Krassin viibis Stavangeri sadama dokis 24. augustini. Sealt lahkudes oli lisandunud veel kadunuid, sest 18. juunil oli itaallasi otsima suundunud kuulus Norra polaaruurija Roald Amundsen koos viie kaaslasega, kuid kadunud samal päeval teadmatult. Oma rahvusliku uhkuse päästmiseks panid norralased nüüd suuri ootusi Krassinile.

Paraku ei õnnestunud ei Krassinil ega teistel otsijatel mitmest Euroopa riigist leida ei itaallasi ega Amundseni meeskonda. Nobile traagiline ekspeditsioon nõudis kokku 17 inimelu.

1969. valmis Itaalia ja Nõukogude Liidu koostöös mängufilm “Punane telk” (“The Red Tent”), milles Nobilet mängis Peter Finch ja Amundseni rollis oli Sean Connery. Kuulsat saarlast filmist tegelasena kahjuks ei leia, grusiinist režissööri linateoses juhib Krassinit kaptenina Rudolf Samoilovitš, keda mängis Vene näitleja Grigori Gaj.

Loo kirjutamisel on kasutatud 1968. aastal Kommunismiehitajas ilmunud Endel Proosese artiklit “Episood saarlaste mereteedelt”.


Poisipõlvest peale meremees

Karl Jõgi sündis 30. mail 1893 Salme vallas Imara külas Palaja talus. 10-aastaselt karja, kaheteistkümneselt isaga kalavetele ning 14-aastaselt jättis Karl kodused lautrikivid seljataha. Rannapoisist sai purjelaeva Ella kokapoiss.

Suve jooksul teenitud kopikad taskus, astus Karl Jõgi 1907. aasta sügisel Kuressaare merekooli ettevalmistusklassi. Nii käis mitu aastat järgemööda – kevadel madrusena laevadele raha teenima, sügisel merekooli. 1915. aastaks oli diplom taskus, kuid merele minekust ei tulnud midagi välja. Käis maailmasõda ja verivärske tüürimees mobiliseeriti jalaväkke.

1917. aasta juunis komandeeriti ta rindelt Petrogradi mereväe peastaabi käsutusse ning määrati algul Balti mere laevastikku, mõni nädal hiljem saadeti Arhangelskisse sealse laevastiku koosseisu. Oma teadmisi täiendas ta veel Arhangelski kaugmeresõidukoolis, kust sai 1918. aastal kaugsõidu tüürimehe paberid. 1918. aastal jätkus Karl Jõgi teenistuskäik pootsmanina jäälõhkujal Sibirjakov ning siitpeale sidus ta oma elu mitmeks aastakümneks karmi põhja ja jäälõhkujatega. Aasta hiljem viidi ta üle kapteni kolmandaks abiks jäälõhkujale G. Sedov, järgnes komandöri vanemabi koht jäälõhkujal F. Litke ja 1922. aastal sai ta sama ametikoha jäälõhkujal Lenin, tõustes varsti selle kapteniks.

15. juunil 1929. aastal jõudis Karl Jõgi Kuressaarde. Ta peatus kodusaarel läbisõidul Londonisse, kus viibis rahvusvahelisel merepäästekonverentsil. Seal olid koos 18 riigi delegaadid, kes võtsid vastu nõudmiset iga laev, mis on üle 1600 tonni, peab olema varustatud raadioga.

Saaremaal külastas Karl Jõgi vanemaid, keda polnud näinud 14 aastat… Paljud saare inimesed arvasid, et Karl Jõgi külaskäik oli seotud “südameasjadega”. Aga mitte keegi pole teadnud, missuguse Saare neiu Karl “viimati oma õnnelikuks kodukanaks teeb…”, kirjutas Tallinna bulvarileht Esmaspäev.

Seejärel naasis ta Leningradi jätkama igapäevast tööd kaptenina jäälõhkujal Lenin. Sõja ajal töötas Jõgi Balti mere tehnilises laevastikus, pärast sõda asus uuesti jäälõhkuja pardale. Sibirjakovi pardal külastas ta 1945.–1946. aastal korduvalt Tallinna. 1951. aastal pidi Karl Jõgi tervise tõttu kaldale jääma ja ta suri 1957. aastal Leningradis.


Kapteni hauaplats Peterburis on unustusse vajumas

Peterburi Eesti Kultuuriseltsi liige Sergei Tambi kirjutas Saarte Häälele, et 30. aprillil võttis ta koos oma emaga Peterburis Bogoslovi kalmistul ette koristustöö. “Praegu on Karl Jõgi (tema nimi vene keeles on Карл Егги või Эгги) haud väga halvas seisundis: metallaed on värvimata, hauasammas viltu, hauauksepool on kaotatud, kapteni ja tema sugulase nimesildid kukkusid ära…”

Print Friendly, PDF & Email