NELI ÕPETAJAT: Keda näeme Saaremaa muuseumi vanimal fotol?

Saaremaa muuseumi kogudes leiduv vanim foto on nelja soliidset härrasmeest kujutav ambrotüüp. Ambrotüübid on päevapildistamise aegadest pärinevad klaasile kinnistatud fotojäädvustused, mida Eestis on teada alla 40.

Foto Kuressaare kreiskooli õpetajaist 1858 või veidi varem.
SAAREMAA MUUSEUM



Muuseumi tulmeraamatus oli see registreeritud kui SM-1488 F-3581, “Grupp gümnaasiumi õpetajaid, u. 1870” ja ära olid toodud ka nimed. Imelik oli ainult, et Kuressaare gümnaasiumi õpetajate nimekirjas sellenimelisi ei leidu. Hiljuti juhuslikult “Tartu elementaarkooliõpetajate seminari ajalugu” (“Das Erste Deutsche Lehrer-Seminar… von seiner Gründung 1828 bis zu seiner Schliessung 1889” Tartu, 1890) lehitsedes taipasin, mis neid õpetatud mehi ühendab: kolm nendest olid eri aegadel selles õppeasutuses õppinud ja hiljem õpetanud Kuressaare (aadellikus) kreiskoolis ja sellega seotud elementaarkoolides.

August Julius Ecke (1828 Gatartase (Gotthardsbergi) mõis Riia lähedal – 1879), tislermeister Peter Ecke poeg, õppis seminaris aastail 1845–48. 1848.-67. aastal oli ta mitme Kuressaare elementaarkooli õpetaja ning laulu- ja muusikaseltsi Arensburger Liedertafel üks asutajaid ja majandusjuht.

Bernhard Johannes Dihrik (Dirikis; sünd 1831 Võnnu kreisi Vējava (Fehgeni) vallas. Oli mõisarentnik Johann Dihriki poeg, rahvuselt lätlane, kes oli õppinud seminaris aastail 1848–50 ning lõpetanud kaks aastat hiljem ka Peterburi pedagoogilise instituudi. 1852–58 töötas ta Kuressaare kreiskooli vene keele õpetaja ja vanemõpetajana. Kuna temast sai hiljem läti rahvusliku liikumise silmapaistev tegelane ja tuntud ajakirjanik, siis on teda nimetatud ka Tartu seminari üheks kõige prominentsemaks vilistlaseks. Enne seda töötas ta veel Liivimaa kubermangu kroonupalati rahandusosakonna ja Pihkva kubermangu aktsiisivalitsuse raamatupidajana. Alates 1867. aastast oli Dihrik-Dirikis Liivimaa kroonupalati üks juhtivaid ametnikke. Ühtlasi oli Bernhard Dirikis al 1869 ajalehe Rigas lapa, millest sai peagi Läti esimene päevaleht, toimetaja.

Alexander Wilhelm Schönberg (1830 Võnnu kreisi Druweeni (Druviena) mõis – 1899), mõisarentniku poeg, õppis Tartu seminaris 1848-51 ning lõpetas 1854 Peterburi pedagoogilise instituudi. Alates 1854. a töötas ta Kuressaare aadelliku kreiskooli 2. vene keele õpetajana, 1861-65 Kuressaare (pro)gümnaasiumi vene keele õpetajana, 1865-79 laulmisõpetajana. Nagu kolleeg Eckel, oli temalgi oluline roll Kuressaare lauluseltsi Arensburger Liedertafel asutaja (1861) ja esimese koorijuhina. Ka oli ta 1865. aastal asutatud Saaremaa Uurimise Seltsi esimene sekretär. Ta komponeeris ka laule, sealhulgas “Osilia”.

Alexander Schönbergil ja tema abikaasal Alma Wilhelminel oli kaks poega ja viis tütart. 1879. aastal jäi ta pensionile ja kolis koos osa perega Riiga.

Fotol poseerivast neljandast õpetajahärrast Heinrichsohnist ei ole kahjuks midagi lähemat teada. Kõiki neid kujutav ambrotüüp on kahjuks küllaltki halvasti säilinud ja ootab restaureerimist.

* * *
61 aastat (1828-1889) tegutsenud saksa õppekeelega Tartu elementaarkooliõpetajate seminari kasvandike hulgas saarlasi kuigi palju ei olnud ja needki olid enamasti baltisakslased, kes Saaremaaga seotud siin õppimise või oma õpetajatöö kaudu. 505 teadaoleva vilistlase hulgas oli selliseid 12, kellest neli olid sündinud Kuressaares ja ainsa eestlasena Rudolf Gottfried Kallas (1851-1913), kes õppis seminaris aastail 1868-71, Kaarma köstrimajas. Tema oli ühtlasi viimane selle kooli saarlasest õpilane: 1870.–80. aastaist neid teada ei ole. Selles võis oma osa olla Kaarma seminari avamisel 1871. aastal, mis võimalikud õpilased ära tõmbas.

Omapärane ja üllatavgi suhe Saaremaaga oli seminari kauaaegsel (1867-89) inspektori asetäitjal ja vanemõpetajal August Eduard Maaßil (1838 Seerappen (Seraphin) Königsbergi lähedal – 1930 Königsberg), kes hiljem töötas Peterburi Peetri koguduse lastekodu eestseisja ja õpetajana ning kolis 1902. aastal pensioneerudes Saaremaale. Siin aga valiti ta Kuressaare linnanõunikuks ja finantsosakonna juhatajaks. Sellega seoses olevat ta tsaarilt saanud teenusaadliku tiitli ja mingi kõrge ordeni, mis võib olla aga ka lihtsalt legend. Esimese maailmasõja algul puhkenud saksa-viha taustal põgenes ta 1914. aastal Soome, kus elas kolm aastat sõjapagulasena. 1917 siirdus Maaß Petrogradi, 1918 põgenes sealt Võru kaudu Tilsitisse ning 1919 kolis seoses abikaasa surmaga poeg Otto juurde Königsbergi.

Olavi Pesti,
muuseumi teadusdirektor

Print Friendly, PDF & Email