MAAILM: Kuidas Venemaa pakane Hitleri päästis (1)

“Kõik pidi välja nägema kui lennukatastroof: 1943. aasta märtsis kavatsesid Wehrmachti ohvitserid Hitleri kõrvaldada. Sel eesmärgil meelitasid nad ta Smolenskisse. Tundus, et diktaatori saatus on otsustatud, kuid kõik kukkus välja teisiti,” kirjutab nädalakirjas Der Spiegel ajakirjanik Solweig Grothe.

VEEL ÜKS KATSE: See pilt on tehtud 21. märtsil 1943. aastal, kui Hitler külastas Berliinis avatud trofeerelvade näitust. Wehrmachti kõrgem ohvitser Rudolf-Christoph von Gersdorff pidi näitusel lõhkama oma keha külge paigaldatud pommi. Kuna füürer jäi aga näitusele vaid lühikeseks ajaks, ebaõnnestus ka see atentaat.
Spiegel.de



Atentaadikatsele eelnesid pea aasta kestnud salajased nõupidamised, kooskõlastamised ja ettevalmistustööd. Otsus langetati pärast Saksa vägede lüüasaamist Moskva all 1941. aasta detsembris. Ohvitseride plaanile andis uut hoogu Hitleri 1942. aasta kevadel langetatud hullumeelne otsus vallutada üheaegselt nii Kaukaasia kui ka Stalingrad.

Atentaati kavandasid sõjaväelane ja jurist Fabian von Schlabrendorff ja Saksa armee kindralmajor Henning von Tresckow.

1943. aasta varakevadel üsna pea pärast Wehrmachti hävitavat lüüsaamist Stalingradis veenis Tresckow oma otsest ülemust Günther von Kluget, et too teeks Hitlerile ettepaneku külastada Venemaa lääneosas asuvat Smolenski linna. Lõhkeseadeldise paigaldasid Schlabrendorff ja Tresckow väikesse kinkekarpi. Hitleri Smolenski visiidi lõpu auks korraldatud lõunasöögil pöördus Tresckow füürerit saatva Heinz Brandti poole palvega, et too toimetaks kinkekarbi oberst Helmuth Stieffi kätte. Väidetavalt pidi selles olema kallis konjakipudel.

“Füüreri lennuk tõusis õhku. Tresckow ja Schlabrendorff jäid ootama teadet õnnetusest. Kahe tunni pärast tuli aga sõnum, et Hitler on elusa ja tervena oma peakorterisse jõudnud. Miski ei läinud nii, nagu oli algselt kavandatud. Nüüd seisid vandenõulased tõsise probleemi ees. Atentaat oli ju ebaõnnestunud, jäi vaid oodata paljastust, gestaapo juurdlust ja karmi karistust,” kirjutab artikli autor.

Et halvimat ära hoida, helistas Tresckow Brandtile ja palus kinkekarpi Stieffile mitte üle anda. Järgmisel päeval sõitis ta ise füüreri peakorterisse ja võttis karbi oma kätte. Kui ta oli selle ettevaatlikult avanud, selgus, et lõhkeseadeldise detonaator ei hakanud miskipärast tööle. Uurinud asja lähemalt, jõudsid vandenõulased järeldusele, et põhjuseks oli krõbe pakane, mis toona Venemaa lääneosas märtsikuu esimestel nädalatel veel kindlalt võimutses. Seejärel andis Tresckow karbi üle Rudolf-Christoph von Gersdorffile, kes oli vandenõulasi varustanud lõhkeainega. Gersdorffi kinnisidee oli korraldada füürerile veel üks atentaat. See pidi aset leidma 1943. aasta 21. märtsil Berliinis, kui Hitler külastas näitust, kus eksponeeriti Nõukogude Liidult saadud trofeerelvi.

Sama aasta kevadel juhtis Gersdorff Katõni metsadest leitud Poola ohvitseride surnukehade ekshumatsiooni. Massihauad olid avastanud Gersdorffile alluvad Wehrmachti sõdurid. Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels plaanis kuklalasuga mõrvatud Poola ohvitseride juhtumit kasutada Hitleri-vastase koalitsiooni lõhestamiseks. Tema korraldusel tuli leid kiiresti avalikustada. Küüniline Stalin süüdistas aga selles kuriteos hoopiski sakslasi.

Pärast Teise maailmasõja lõppu õnnestus Nõukogude diktaatoril läbi suruda otsus, mille kohaselt lülitati Katõni veresaun Nürnbergi kohtuprotsessi süüdistusse. Süüalused olid sel kohtuprotsessil Natsi-Saksamaa kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased.

Katõni veretööd uurinud kirjanik Thomas Urban on seisukohal, et tänu Schlabrendorffile seda küsimust Nürnbergi protsessil siiski ei tõstatud. Just Schlabrendorff olevat Ameerika ja Briti uurijaid veennud, et sakslaste süüdistamine Katõni veresauna korraldamises õõnestaks kogu Nürnbergi protsessi autoriteeti.

Schlabrendorff viitas sealjuures Gersdorffi ettekandele, mis kompromiteeris Moskvat. Suure tõenäosusega polnud aga lääneriigid tülliminekust Nõukogude Liiduga toona veel huvitatud. Seepärast vaikitigi Gersdorffi ettekanne lihtsalt maha ja see kadus arhiivi. Oma süüd Poola ohvitseride hukkamises Katõni metsades tunnistas Nõukogude Liit alles 1990. aastal.

Print Friendly, PDF & Email