Kui seda udu ees ei oleks ehk Tahaks lennata! Aga… (1)

On hommik. Ja sellist udu, kui praegu, pole Kuressaare kohal jupp aega nähtud. Tõsi, juba eile õhtul oli ta kohal ja korra isegi plinkis mõttes – kas lennuk järgmisel päeval ikka lendab? Viimastel aastatel on lende haruharva ära jäänud. Aga nüüd… on ju udu. Sügav ja tummine kui uni esmaspäevahommikuses silmas. Õnneks pole täna esmaspäev.

“Lend on edasi lükatud,” teatab naerusuine vanemklienditeenindaja Merle Randla, kui 15 minutit enne kella 9 lennujaama uksest sisse astume. Udu on, mis teha. Aga vaatame, ootame.

Lennujaama juhataja Mati Tang arvab, et lähme vaatame parem lennujuhtimise torni. Eks jah, torn on taevale lähemal, ehk seletabki silm üle madalate rannamändide ja kadakate rohkem, kustpidi ja millal see udu taanduda võiks.

LOOMAD ON LAHTI! Lennujaama juhataja Mati Tang näitab spetsiaalset märgistust selle tarvis, kui lennurajal on linnuparv või näiteks rebane.

Tornis istub oma troonil Priit Panksepp. Tema on lennuinformaator, kel silmad ka kuklas või üldse – igas ilmakaares. Ikka 360 kraadi, nagu filmideski nähtud lennujuhtimistornidel.

Kuigi udu on Kuressaare kohal korralik, tuleb välja, et pealinnas istub ta veelgi jonnakamalt paikas ega mõtlegi hajuma hakata. “Meil saaks juba varsti lennata, aga Tallinnas…” tõdeb Priit. Ei saa mette.

KAHUR: Lennuinformaator Priit Panksepa käes oleva valguskahuriga on võimalik raadioside katkemise korral õhus oleva lennukiga suhelda. Roheline lubab, punane keelab.

Mati sõnul on sel aastal alles teine selline päev, kui isegi kuulus täpismaandumisseade ILS ei suuda taevast klaarida. Arvestades, et seljataga on juba üle 90 päeva sellest aastast, on see eeskujulik tulemus tõesti.

“Istungi siin ja vaatan ilma,” võtab Priit oma hetketöö kokku. Kuigi tehnika, millel jookseb pidevalt värske ilmainfo, on olemas, tuleb kotkasilm Priidul pilk non-stop terav hoida. Iga tund peab ta ka silma järgi oskama öelda, mis olukord on. Oskama määrata pilvede arvu, nähtavust ja sademete liiki. Neid kolme asja masin määrata ei mõista.

Seega ei tukuta siin tornis kindlasti mitte. Kuna parasjagu peab “lennuki taga istuma”, nagu Priit ütleb, tuleb iga meetri järel, mil nähtavus suureneb, infot kähku asjaosalistele edastada.

TULEB AGA JÄLLE JA LÄHEB AGA JÄLLE

Korraga on vahetuses üks inimene. Samal ajal peab kuskil stardivalmis olema mõni tehnik, kes vajadusel sööstab treppidest üles ja päästab tehnikat. Seda juhul, kui mõni rike peaks tekkima. Informaator ei tohi end sellest segada lasta. See ei ole tema töö.

“Väljalend Tallinnast on veel tund aega edasi lükatud, arvestuslik väljalennuaeg 10.35,” edastab Priit jälle infot.

Nagu arvata võiski, ei ole ilmainfo kogumine ja edastamine Priidu ainus ülesanne. Tuleb ka lennuinfot vahendada, vastu võtta, sellele reageerida. Samas võib juhtuda, et eralendurid tahavad saata lennuplaane. Ka siis avitab neid Priit.

Erilisi ootamatusi lennujaamas ette tulnud pole. Vähemalt nende 20 aasta jooksul, mil Mati siin majas peremees on olnud. Kõige ärevam hetk on olnud selline, kus piloot polnud kindel, kas telikud on väljas. Kuid sellisekski asjaks on oma protseduur. Kui säärane teade tuleb, saadetakse kohe keegi teravsilm raja äärde, lennuk lendab madalalt üle ning see teravsilm annab teada, kuis tundus – kas rattad on väljas või mitte.

Samuti meenub Matile üks juhtum ajast, mil Estonian Air asus lende teenindama Saabiga. Uus lennuk, vaja harjutada. “Ja siis nad otsustasid tulla ühel õhtul lennujaamale lähenemist harjutama. Erinevad meeskonnad, mingi paarkümmend lähenemist tehti. Ja siis hakkasid tulema telefonikõned, et jama lahti – lennukil häda käes ja ei saa maanduda. Tuleb aga jälle ja läheb aga jälle!” naerab Mati Tang.

Ta möönab, et eks jah, lennuk teeb ju natuke häält ka ja kui see toimub õhtusel ajal, kui inimesed on kodus, siis võib murelikuks muuta küll. Õnneks polnud lahti midagi.

STRIPILAUD, TIBU JA LOOMAAED TEEL. OOT, MIDA?

“Räägi, Priit, oma põhitöövahendist ka – stripilauast,” kehutab Mati informaatorit. Stripilaud… mis tööd see Priit siin veel siis teeb? Aga ei, siivutut pole siin midagi. Tegemist on hoopis äärmiselt manuaalse infolauaga, kus töö käib paberi ja pastakaga.

Iga lennuki jaoks on ette nähtud oma stripp, väike pabeririba, ja kogu asi käib värvide keeles. Punane märgib saabuvaid ja sinine väljuvaid lende. Kollased aga kohalikke või ülelendavaid lende. “Kõik lennukit puudutav info kogu selle aja, mil ta minu õhuruumis viibib, millal ta mingit punkti ületab, mis kõrgusel, tema kutsung, kiirus, tüüp jne tuleb stripile märkida,” kõneleb Priit. “Ning vastavalt sellele, kus lennuk parasjagu asub, tuleb stripp laual ümber paigutada.” Välja näeb see nagu strateegiline lauamäng. Ometi pole see mingi mäng.

Stripilaualt leiab ka stripid, millel kirjas TRAKTOR ja ZOO. Täiesti kindlasti peab lauale märkima ka selle, kui parasjagu on lennurajal tehnika või tuterdab seal mõni kajakas, luik või vares. Nemad ongi see ZOO. Rebased ja kassid võivad end samuti läbi lennujaama piirava aia pressida, kuid suurem “loomaaed” siia ei pääse.

Ja ega lindudel siin ka pikka pidu ole. Kui parv on rajal, sööstab oma pesast Tibu. Pisike kollane rallikas, millel kogemused kukil ka Saaremaa rallilt. Mis siis, et korraldusliku poole pealt staffi autona vurades, mitte päris võidu peale sõites. Aga siin on see massin ometi ainuke ralliauto – kiire kui nool ja kollane kui… tibu. Sestap ta Tibu ongi.

Nii et kui terminalis lennukit ootate ja silmate rajal edasi-tagasi süstivat pisitillukest kollast autot, siis teeb see tööd, mitte ei paaruta niisama. Minema ajamist vajab kas linnuparv või teeb ta vahetult enne lennuki saabumist ühe kärme rajakontrolli.

“Pärnust teadaanne – Ruhnu lend edasi lükatud kella 11-ni,” kostab taamal vaikne naisehääl. Järjekordne teadaanne on torni jõudnud.

MEHED KUI HUNT KRIIMSILMAD

Lennujaama hooldeteenistuses töötab neli inimest, kelle ametinimetus on hooldemeister. Täna on tööl neist kaks – Valeri Põder ja Toomas Kuusk, sest kahekaupa see vahetuses olemine neil käibki.

OMA GENEKAS: Hooldemeister Valeri Põder teab ka seda, mismoodi lennujaama oma generaator töötab.

 

VAJADUSEL KA PÄÄSTAB: Hooldemeister Toomas Kuusk peab nagu teisedki sama ameti mehed suutma vajadusel ka päästjana tegutseda.

Hooldemeistrid on, nagu kõik töötajad lennujaamas, multifunktsionaalsed. Ja töö ei ole selline, et lihtsalt oled ja töötad, iga jumala aasta pead käima täiendkoolitusel, mis päädib eksamiga. Olgu see siis jäätõrje, tankimine, perroonikorraldus või mis tahes. Isegi päästa peavad nad oskama ja kõik oskused vajavad täiendamist.

Hoonetes, kus Valeri ja Toomas toimetavad, asub autopark. Ja eeskujulik on seegi: niidukid, sahad, kütuseveok, jäätõrjemasin, päris oma päästeauto jne, jne. “Ei tea öeldagi palju, pole kokku lugenud, aga neid on paar-kolmkümmend,” mõtiskleb Mati Tang.

Valdav osa neist ei paista olevat oma esimeses nooruses, aga meeste kinnitusel töötavad seevastu küll sedamoodi. Lennujaama masinapargiga olevat sellised lood, et need masinad püsivad töökorras pikki aastaid. Seda osalt seetõttu, et hooldemeistrid on osavad ja paljuski ka seepärast, et töökoormus pole masinatel tappev. Et erinevatel aastaaegadel läheb vaja erinevat tehnikat, rassivadki need tööd teha siis, kui on nende aeg. Talvel ju niidukit vihaseks ei aja.

Iseenesest võib muidugi sedagi murekohaks lugeda, sest kui masin kaua seisab, siis hakkavad talle külge seismise vead. Selle vältimiseks on tihtilugu vaja teha proovikäivitamisi ja katsetusi. Ka akusid tuleb laadida, aga see on iseenesest mõistetav.

MIKS PEAB PÜKSIRIHMA ÄRA VÕTMA?

Kuressaare lennujaama kohta räägitakse, et nii tugevat turvakontrolli kui siin, pole kuskil mujal. Mati Tang muheleb selle väite peale natuke ja tunnistab, et eks temagi kõrvu on seda kostnud. Kuid ta ei ütleks, et see põhjalikum on, kui peab. Võib-olla suhtutakse mujal siis kontrolli lõdvemalt, kui vaja.

Sama kinnitab ka aastakümned lennujaamas töötanud sideinsener Aleksandr Borovkov. Nii Mati kui Aleksandr möönavad, et tegelikult ei meeldi kellelegi, kui neid kontrollitakse või läbi kobatakse. “Kisu püksirihm pealt ära ja pärast topi tagasi – kaunis ebameeldiv,” nendib Tang. Mingeid erinõudeid Kuressaarel aga pole. Kõik käib nii, nagu ette nähtud.

TIBU TÕTTAB APPI: Sideinsener Aleksandr Borovkovi käes on nn stardipüstol, millega saab samuti linde laiali ajada. Sõit tülikate lindudeni käib pisikese kollase Tibuga.

 Aleksandr märgib, et kuna inimesed on erinevad, tuleb teinekord ette, et mõni läheb turvakontrollis närvi. Aga mingit suuremat sõda pole puhkenud. Kõik saavad ikkagi aru, et kui on reeglid, siis on reeglid ja keegi ei käsi neil kiusu pärast saapaid jalast võtta või püksirihmast korraks loobuda.

See, et mõnda inimest kontrollitakse rohkem, on aga juhuslik. Aleksandr selgitab, et värav, millest tuleb läbi astuda, valib ise, keda kontrollida. Valik toimub teatud protsendi alusel ning nõnda ei tea ka töötajad ette, keda neil n-ö läbi kobada tuleb, ammugi ei vali nad “ohvreid” ise.

 

Kõik nõuded on kehtestatud 11/09 New Yorgi sündmuste tagajärjel. Ja kõik need on ohutuse nimel. Mööda minna neist ei saa ja ilmselgelt… ei ole ka vaja.

Kell on 12. Raadioside vahendusel on levinud info, et lennuk on saanud pealinnast startida ning õige pea ta maandubki. Lõpuks. Punkt kell 12.20 tõstab pisike Transaviabaltika tiivuline oma nina taas taeva poole ning läinud ta jälle on. Naaseb õhtul. Kui udu jälle käru ei keera.

LENDAME? LENDAME! Transaviabaltika piloot Jelle Compeer on stardivalmis. Udu on hajunud ja sinitaevas ootamas.

HEAD LENDU! Klienditeenindaja Jane Kilumets kontrollib parasjagu lennukile suunduva reisija, Estraveli reisibüroo konsultandi Piret Juhi piletit ning soovib siis kena reisi.

 

KIIRED TOIMETUSED: Hooldemeister Valeri Põdral tuleb teha mõned kiiremad kohustuslikud asjatoimetused, enne kui lennumasin taeva võib tõusta.
FOTOD: MAANUS MASING

 

Print Friendly, PDF & Email