“Mul on kohutavalt piinlik, et Saaremaal on algatatud aktsioon “Saaremaa 100 värvilist puud”,” kirjutab Leisi Lapikoja perenaine Maire Forsel Facebookis. “Jah, ma tean, et tegelikult on plaanis värvida vaid neli kuivanud puud ja et see 100 olevat nüüd vaid selleks, et aktsioon paremini kõlaks, aga just kõlada see nii uhkelt ei tohikski.”
Me ei tohiks turundada Saaremaad sellisena, millest paistab välja, et meil on puudulik loodusharidus ja me ei mõista, et ka kuivanud puud on väärtuslik looduskeskkond.
See aktsioon näitab ka, et Saaremaal ei ole ühtset suurt plaani, et me tegelikult ei ole ühiselt otsustanud, kas tahame end turundada, pakkudes puhast ja puutumatut looduskeskkonda, keelates näiteks ära linnujahiturismi ja puude kui paljudele (sipelgad, kakandid, sajajalgsed) olulise elukeskkonna suretamise värvimise läbi.
Mis sest, et inimesed oma lõbuks tahavad suretada vaid nelja puud – me eksponeerime sellega oma harimatust ja näitame, et puutumatu loodus ei ole siiski see, mille pärast peaks meie saart väärtustama.
Olukorras, kus puhas õhk, vesi ja muld muutuvad maailmas üha olulisemaks, peaksime võtma Saaremaa suureks eesmärgiks seda puutumatut ja puhast keskkonda hoida, sest just see on see, mis pikas perspektiivis müüb. Ja siis ei saa me lõbustada end looduse hävitamisega ja veelgi enam – me ei tohi näidata oma lastele, et puude värvimine on äge. Vastupidi – me peame rääkima oma lastele, miks puid värvida ei tohi. Me peame rääkima, et ka kõdunenud või kuivanud puu on kellelegi kodu.
Ma väga loodan, et see aktsioon jääb ära ja need, kes juba on sellega liitunud, loobuvad. Looduse ja Saaremaa hoidmise nimel. Et sellest loobumisest saaks sümbol, mis ütleb julgelt välja – me ei lõbusta end teiste elude arvel, olgu selleks eluks siis kasvõi ainult ühe väikese sipelga elu.
Puuvärvimine – poolt või vastu?
Üleskutse värvida tänavusel “Teeme ära” talgupäeval Saaremaal ära sada kuivanud puud on tekitanud Facebookis diskussiooni ettevõtmise pooldajate ja vastaste vahel. Toome siinkohal ära mõned arvamused.
Triin Reitalu,
saarlasest taimeökoloog:
Puu ülevärvimine ei anna talle “uut elu”! Puu ülevärvimine võtab ära eluvõimaluse lindudelt, tuhatjalgsetelt, kakanditelt, mardikatelt, ämblikelt, sipelgatelt, seentelt, sammaldelt, samblikelt… ja muudab väärikalt kõduneva puu ohtlikuks jäätmeks. Kas see on tõesti see visiitkaart, millega me Saaremaad reklaamida tahame? Mina ei taha sellist visiitkaarti!
Mark Muru,
ettevõtja:
Mulle see mõte ka ei meeldi. Üks puu on kihvt, sada ei ole. Umbes nagu sool supi sisse: pisut teeb supi heaks ja liiga palju teeb söögikõlbmatuks. Maitseasi muidugi. Looduskaitse seisukohalt ma ei muretseks. Värvitud ja püsti või põletatud ja tuhk, eriti vahet pole.
Heiki Hanso
Heiki Hanso,
arborist:
Me kõik oleme tarbijad – kes rohkem, kes vähem. Kõige selle juures on meile tähtis ka kogukondlik koostegemise rõõm. See rõõm on aga meie elust viimase paari kümnendi jooksul kaduma hakanud. Kui üks puuvärvimine toob inimesed kokku ja paneb ühe eesmärgi nimel tööle, on sellest väga suur kasu. Vaatamata võimalikule keskkonnakahjule.
Ma pean äärmiselt oluliseks, et kaassaarlased oleksid end ümbritseva suhtes tähelepanelikud.
Ökoloogia on igal millimeetril meie ümber ja kogu inimkonna eksistents mõjutab seda meeletult ja kestvalt. Samamoodi aga, nagu kuivanud puu, on ökoloogiat täis vana eterniidist kuurikatus või rookatus, mille me ometi välja vahetame. Või siis kiviaed, mida korrastame või uuesti lapime Või muru, mida me halastamtult niidame. Ning tegelikult ei hakka ju keegi sadat puud värvima, see on tüütu ja raske töö.
Mis aga puutub erinevatesse maailmavaadetesse ja maitsetesse (kes näeb mida vahvana, kes mida sööb jne) siis see on küllaltki erinev.
Mina võtan seda algatust rahulikult. Austan algatust, kuigi oleksin rõõmus, kui roosa tamm oleks jäänud ainsaks omataoliseks. Samas mõne puu värvimine, kui kogu-, pere- ja/või sõpruskond seda teha soovib, märkimisväärset keskkonnakahju ei tekita:) Nagunii tehakse neist teisel juhul
toasooja…
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
LAPSED PÄID JA NÄGU EI TOHI KA VÄRVIDA!
Heiki poolt värvitud roosa puu oli oma ainulaadsuses huvitav ja pilkupüüdev ettevõtmine. Las ta olla. kogu see edasine trall ei ole enam huvitav, millal enne matkimine huvitav on. No anname muhulastele nende triibulise puu ka andeks – kui juba saarlastel on üks värvitud puu, miks siis mitte ka Muhus. Sellega võikski asi piirduda, las muude kantide “kogukondlik koostegemise rööm” olla sama originaalne, kui värvitud puu, aga keskkonda hoidev.
Viimase paarikümne aastaga on vohama hakanud uus liik puuke– projektitoidulised. Ripakil euroraha lõhna tunneb ta üle merede ja mägede, ministeeriumide toetustes orienteerub kinnisilmi ja seitsmes meel meel tajub vallaeelarves vedelevaid vahendeid. Kui toetuste tegelik eesmärk on toetada kogukonnale vajalikke häid algatusi, siis projektitoidulise (sageli keskpärase loovusega aga kindlasti erksaks võõbatud peaga keskealine tädi) aju töötab vasupidi. Tema punnitab välja mõelda „vahvaid ideid“, mida mõne meetme alla toppida kannataks. See puude värvimise teema tundub just selline „vahva projekt“ olevat. Mingi postkastide kampaania käib veel, loomemaja jant on samasse auku, jne. Tegelikult võiks selliste totakate, vägisi tehtud projektide pingerea kokku panna. Kas on pakkumisi?
Seegi võib olla lätlaste oranži puu pealt inspireeritud. Ja mine tea kust need lätlasedki selle idee said
Ei toeta vägivalda looduse kallal.
Hea Heiki, Sina selle värvimise esile kutsusid ja Sinul, arvestades Sinu populaarsust ja energiat, on ka võimalus see valele teele eksinud üritus soliidselt ja elu ning surma austavale ellusuhtumisele lõpetada. Veel kord soovitan Sul oma eksimust tunnistada ja koos loodussõprade-arboristidega korraldada roosa tamme väärikas põletusmatus ja pühendada ennast saja tamme istutamise üritusele.Edaspidi võtke need elu alustavad puukesed oma hoolduse alla, pügage nende juukseid ning jälgige nende arengut! Edu teile! Ilusat kevadet kõigile! Elagu elu!!!
Ma ei näe mõne puu värvimises küll mingit probleemi. Need on efektsed ja püüavad pilku. Mingi kogus putukaid peab otsima uue kodu, aga kuivanud puid on igal pool. umbes miljon korda suurem probleem on kulupõletamine, millega hukkub kõik elusolev ja “ümberkolimisvõimalust” seal ei anta.
Arvaja
Vana puu oma loomulikkuses on kunstiteos, nagu saja aastane memm või taat. Erkroosa tamm Ratlas on aga maitselageduse sünnitis. Lõpetage ära!
Jah, teemat jätkub kauemaks…
Kordan oma seisukohta:
21.04.18, 12:27
Kas mäletate, kuidas mõned aastad tagasi “jää-ämbri väljakutse” (ice bucket challange) moondus mingiks “märja T-särgi” moehulluseks Eesti sotsiaal- ja kollases meedias? Asi läks algsest mõttest, tähelepanu juhtimine ja rahakogumine lihashaigus amüotroofilise lateraalskleroosi all kannatajatele, väga kaugele.
Saaremaal on siis üks roosa tamm, mis selle asja mõte on/oli? Eesti arboristide koja juht Haiki Hanso tahtis tähelepanu juhtida puule ja selle ilusale võrale: “Tamme mõte on inimestele meelde tuletada, et tervikliku võraga puu on alati ilusam kui sandistatud ja köndistatud puu”.
Ja Ratla tamme puhul polnud asi mitte “teeme ära” stiilis lahmimine, vaid: “Mul oli tamme värvimise mõte juba aastaid peas, kuid otsisin pikalt sobivat kohta ja puud. Lõpuks leidsin selle õige. Saaremaa patrioodina unistasin muidugi, et tamm just kodusaarel oleks”. Muhu sebrapuu reklaamib üht turismitalu ja Ratla tamm on arboristide kindla sihiga “projekt”.
“Teeme ära” ärategemise korras mingi 100 rondi ülevärvimine on sama jabur idee, kui hakata nüüd kõigi jalkaplatside keskele puid istutama või kampaania “100 STOP-märki Kuressaarde”!
Täiesti nõus…palun rohkem mitte võõbata puid!!
See looduskaitsjate hala, et kui puu ära värvida, siis jäävad mutukad ja sitikad nälga,
on ikka täielik jama.
Huvitav, mitu puud hävitavad Saaremaa metsades töötavad Harvesterid?????
See on sada miljonit korda suurem häving –
koos puude mahavõtmisega pööratakse segi ka maa. Hullem kui sõda oleks üle käind!
Selle mõne kuivand puu pärast sääkest lamenti lüüa……inimesed, tulge mõistusele.
Ärge ehitage maju puidust, ärge tehke mööblit, üldse ärge puutuge midagi.
Keskkonnahoid ei ole hala ja lamendilöömine. Säästlik suhtumine loodusesse algabki väikestest asjadest. Kui me maast-madalast ei kasvata austust kõige elava vastu, olemegi olukorras kus harvesterid külvavad metsades hävingut ja keegi ei hooli.
Metsavennale on ausalt öeldes väga raske vastu vaielda. Mulle imponeerib väljend “erksaks värvitud peaga keskealine tädi”, mis on päris maitsekas kujund tüüpilise projektitoidulise kohta. Projektitoidulisus on muutunud omaette majandusharuks, mis kahjuks ainult harvematel juhtudel loob mingit väärtust. Projektitoidulisuse suurim häda on aga see, et niipea, kui projektitoit otsa saab, hangub ka kogu projekt.
Kogukondlikud koostegijad saaks ju midagi asjalikumat teha, lindudele pesakaste nt. Kahjuks tanu tublidusele ja tookusele meie keskkond ongi vaesustumas, endistel heinamaadel, kus varem enne heinategu kasvatasid janes ja looke oma pojad ules, alustatakse juba kevaditi muruniitmist, koik, mis jab muru ja 1. rinde puude vahele, kuulutatakse vosaks ja tuleb maha votta ja ega maakodu lahedal ei tohi ristikututtigi olla, kust mesilane midagi leiaks… Aga puid varvime.