KÜLA LOOD: Rüsijää käib Paaste rahvale tervisi toomas

Kümmekonna elanikuga Paaste küla köitvaimaks loodusnähtuseks on Soela väinast kaldale triiviv rüsijää, mis ei jäänud tulemata ka sel kevadel.

JÄÄTULEK: Ants Püüa (vasakul) ja Valdur Aljas on tulnud uudistama päev varem randa saabunud rüsijääd ja naudivad kaunist kevadilma.
Maanus Masing

Sel aastal jõudsid jääkuhjad Paaste randa 7. aprilli paiku. Kõige kõrgemad kuhjad, viie-kuue meetri kõrgused, asusid nagu tavaliselt Tinuri nukis. Üldiselt oli tänavused triivjääkuhjad oma mõõtmetelt keskmise suurusega ja jäid kaldajoonest tavapärasest kaugemale, ütles Paaste küla elanik Ants Püüa, kelle sõnul on triivjää mõnel aastal ka tulemata jäänud.

Pool sajandit Paastel elanud Ants Püüa sõnul olid jäämäed kõige kõrgemad 1997. aastal, kui 11. veebruaril metsa piirini trüginud jäämäed kõrgusid männilatvadeni. Kui tavaliselt koosnevad jäävallid üsna pehmetest ja ebamäärase kujuga jäätükkidest, siis tollased südatalvisest jääst vormunud tükid olid tuhaplokikujulised. Palju elevust tekitas 20 aasta tagune lugu ka seetõttu, et ajakirjanik Madis Jürgen tegi säärasest loodusnähtusest Eesti Ekspressi korraliku loo, mis omakorda tõi kohale väga palju uudistajaid. “Tuldi terve perega, isegi kassid ja koerad olid kaasas,” meenutas Ants Püüa. Paraku trööpasid rahvamassid oma autodega ka külaväljaku korralikult roopasse, mis kohalikele mõistagi enam sugugi ei meeldinud.

Üldiselt külarahvas uudistajaid pahaks ei pane. Inimesed tulevad kohale, ronivad kuhjade otsa ja teevad telefonidega pilte.

Ants Püüa rääkis, et kuigi valdavalt jõuab rüsijää kaldale tuule toel suure kolina ja mürinaga, siis mõnikord tekivad jääkuhjad ka puhtalt Soela väina läbiva hoovuse jõul täiesti vaikse ilmaga. Püüa on jää saabumist päevasel ajal ka oma silmaga näinud. “Tuleb nagu tekk vaikselt maale, kui midagi ees ei ole,” kirjeldas Püüa, kelle sõnul on kalda poole rühkivatel jääkamakatel tohutu jõud.

Randa jõudes lükkab rüsijää enda ees mitme kandi suuruseid kivisid. Mõnikord jäävad kivimürakad kuhja otsa püsima ja jõuavad maapinnale tagasi alles jää sulades. “Tahtsin ükskord Belarusiga kivi kuhja otsast alla tõmmata, aga see oli nii suur, et traktori jaks ei hakanud peale,” pajatas Ants Püüa.

Paaste küla mees Valdur Aljas rääkis, et jäämäed püsivad tavaliselt aprilli lõpuni ja sulavad soojade ilmadega väga kiiresti. “Vanarahvas ütles, et jää ja lumi vaatavad teineteisele otsa – kui on lumi kadunud, siis on ka jää kadunud.” Siiski on rüsijää kestnud mõnikord jaanipäevani välja, teinekord on aga kadunud üleöö. Tõusev vesi tõstab triivjää põhjast lahti ja tuul kannab selle minema, lausus Aljas.