Tänase Saarte Hääle kultuuriküljel räägib suvel Sadamaaidas etenduva lavastuse “Meretagune paradiis” autor Tiit Palu saareelanikuks olemisest ja selle elu eripäradest.
Mandriinimeste jaoks on Saaremaa pisut müstiline paik, kuhu ihatakse ja soovitakse jääda. Saaremaa on palju enamat kui üksnes meri ja kadakad. See on koht, kus mured on jäänud kaugele mere taha. Koht, kus aeg liigub omasoodu, kus pole vaja kuskile tormata, vaid saab lihtsalt olla.
Saarlased – vähemalt need, kes pole siit mujale kolinud – oma kodupaika mandriinimese pilguga ilmselt näha ei oska, leides, et siinne elu pole sugugi ideaalne. Kaugel sellest.
Küll aga võib nii mõnigi saareelanikest tunnistada, et saarlaste kogukonnatunne on tugevam kui nii mõneski teises Eestimaa paigas. Põhimõte “omad hoiavad kokku” kehtib ka nende jaoks, kes kodusaarest kaugel.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Just, õige – Paradiis! Selleks ka nii väikesed palgad ja kõrged hinnad, mida need Paradiisi-asukad maise mammonaga peale hakkaksidki?
Kui mõnus on elada lõuna Eestis, keset metsi ja järvi, tunda rõõmu talvest, mis on talv ja suve soojusest. Suusatada, kelgutada, rattaga mägesid mõõta, see on koht kus aega täiega nautida. Ei ole vaja kella vaadata, kui kuhugi sõita ja uuesti, kui koju tagasi tulla, olla vaba, kui vaba lind, vabal maal!
Kui mõnus on istuda järve ääres, nautida vaikust, küpsetada lõkkes püütud kala ja vaadata peegelsiledat järvevett.