AUSTRIA 80 AASTAT TAGASI: Vaid üks riik protestis Hitleri Anschlussi vastu

Kui Venemaa neli aastat tagasi Krimmi annekteeris, siis võrreldi seda üsna sageli Anschlussiga – Austria okupeerimise ja annekteerimisega Natsi-Saksamaa poolt. Kuna tänavu kevadel möödus Anschlussist täpselt 80 aastat, korraldati Viinis sel puhul ajalookonverents. Saksa päevaleht Die Welt kirjutas sel nädalal, et konverentsil esinejad tõid avalikkuse ette nii mõndagi uut ja huvitavat.

MÖÖDANIKU JÄÄDVUSTAMINE: 1950. aastatel andis Austria valitsus sellele Doonau jõe kaldal asuvale väljakule nime Mexikoplatz.
Wikipedia.org

Kui Venemaa tegevuse Krimmis mõistsid hukka pea kõik maailma riigid, siis kaheksa aastakümmet tagasi oli olukord suisa vastupidine. End demokraatlikeks riikideks pidavatel toonastel suurriikidel – Suurbritannial, Prantsusmaal ja USA-l – ei leidunud midagi peale tühjade ja üldsõnaliste fraaside, kui nad avaldasid pahameelt Adolf Hitleri plaanide üle ühendada kõik sakslased ühte riiki (Reichi). Miks kõik just nii läks ja miks isegi paljud väikeriigid (näiteks Baltimaad) nõustusid Saksamaa sissetungiga Austriasse?

Die Welti korrespondent Antonia Kleikamp kirjutab, et kui ühel ajal leiab aset kaks sündmust, siis võivad need teineteisega seotud olla, kuid võivad ka mitte olla. 1938. aasta 19. märtsil allkirjastas Mehhiko esindaja Isidro Fabela Rahvasteliidu peakorteris Genfis prantsuse keeles koostatud diplomaatilise noodi, mis oli adresseeritud selle rahvusvahelise organisatsiooni juhile Joseph Avenolile.

Noodis oli kirjutatud: “Faktiga, et Viini juhtkond andis võimu [vabatahtlikult] okupandile, ei saa õigustada agressori tegevust. Rahvasteliit peab avaldama kindlat protesti ja kehtestama agressorile sanktsioonid, mida võimaldab organisatsiooni põhikiri.”

Umbes samal ajal teatas Mehhiko valitsus tol ajal peamiselt USA kontsernidele kuuluva naftatööstuse natsionaliseerimisest. See oli kehtivate kokkulepete ilmselge rikkumine. Seepärast ongi mitmed ajaloolased oletanud, et Mehhiko protest Natsi-Saksamaa tegevuse vastu Euroopas oli lihtlabane katse suunata avalikkuse tähelepanu palju vaidlusi tekitanud natsionaliseerimiselt mujale.

1956. aastal nimetati Viinis üks Doonau jõe ääres asuv väljak Mexikoplatziks. Die Welt kirjutab, et see oli Austria riigi tänuavaldus Isidro Fabelale noodi eest, ehkki omal ajal ei olnud sel mingeid tagajärgi. 1985. aastal pandi väljakule tahvel tekstiga “1938. aasta märtsis oli Mehhiko ainuke riik, kes nõudis, et Rahvasteliit protestiks ametlikult Austria vägivaldse liitmise vastu natsionaalsotsialistliku Saksa Reichiga. Selle sammu mälestuseks kannab see väljak nime Mexikoplatz”.

Vastuolulised signaalid Moskvast

Kuidas tuleks Mehhiko reaktsiooni hinnata ja miks jäi see 1938. aasta kevadel ainsaks ametlikuks protestiks? Neid küsimusi arutati hiljuti toimunud teaduskonverentsil, mille korraldas Viini diplomaatilise akadeemia alluvuses tegutsev Ludwig Boltzmanni nimeline sõjatagajärgede uurimise instituut (Ludwig Boltzmann Institut für Kriegsfolgenforschung). Konverents oli pühendatud Anschlussi 80. aastapäevale ja kui uskuda ajalehte Die Welt, siis tulid seal päevavalgele nii mõnedki uued faktid.

Rahvusvahelise õiguse seisukohast oli Anschluss 1919. aastal Saksamaaga sõlmitud Versailles’ rahulepingu ilmselge rikkumine. Sama võib öelda ka Saint Germaini rahulepingu kohta, mille võitjariigid olid sõlminud Austriaga.

Teada on, et nimetatud lepinguid ei töötatud välja läbirääkimiste teel. I maailmasõja võitjariigid panid sõja kaotanud riikide esindajad lihtsalt fait accompli (fakti) ette ja dikteerisid neile tingimused ette. Nii Versailles’ kui ka Saint Germaini rahulepingus on aga säte, mis keelab igaveseks ajaks Saksamaa ja Austria ühendamise.

Kuid Versailles’ rahulepingut, mida Hitler kritiseeris pea igas oma kõnes, oli praktiliselt rikutud juba 1936. aasta kevadel, kui Saksa armee Wehrmacht sisenes Reini demilitariseeritud tsooni. Seetõttu tekib paratamatult küsimus, millised olid üldse poliitiliste ja diplomaatiliste protestide esitamise võimalused säärastes keerulistes tingimustes.

AINUKE PROTEST: 80 aastat tagasi oli Mehhiko ainuke riik, kes söandas protestida Austria annekteerimise vastu Kolmanda Reichi poolt. Pildil on Mehhiko diplomaadi Isidro Fabele prantsuse keeles koostatud protestinoot.
Welt.de

Teada on, et 1938. aasta 18. märtsil pöördus Nõukogude Liidu (NL) valitsus USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa välisministeeriumi poole ettepanekuga väljendada Anschlussi vastu kollektiivset protesti. NL-i toonase välisministri Maksim Litvinenko sõnul oli Saksa vägede sissetung Austriasse vägivallaakt ja oht kogu Euroopale. Samas väljendas ta valmisolekut sanktsioonide kehtestamiseks. Lääneriigid jätsid selle ettepaneku miskipärast tähelepanuta.

Moskva eriteenistused olid juba ammu seisukohal, et NSDAP püüab õõnestada Austria riigiasutuste tegevust. Toetudes Viini ajalookonverentsil väljaöeldule, kirjutab Die Welt, et säärane seisukoht ei vasta tõele. Samas näitavat see väga hästi stalinliku NL-i kõrgemate ametnike mõttelaadi olemust. 1938. aasta kevadel ei näinud Moskva võimalust sündmustesse aktiivselt sekkuda. Seda eriti ajal, mil Hispaanias käis verine kodusõda.

Tagajärg oli, et 1938. aasta 14. aprillil teatas Nõukogude Liidu ajutine asjur Berliinis Saksamaa välisministeeriumile Nõukogude saatkonna sulgemisest Viinis. Tegelikult tähendas see Anschlussi tunnistamist. Kuid teatud mõttes oli see ka tegelikkusega leppimine, sest juba sama aasta 13. märtsil (see oli vaid päev pärast Anschlussi – toim) andis Austria saadik Moskvas korralduse heisata saatkonna katusele haakristilipp.

Suurbritannia reageeris Anschlussile äärmiselt kõhklevalt, mööndi Viinis toimunud teaduskonverentsil. See oli seotud Londoni viimaste aastate poliitikaga: sõlminud 1935. aasta suvel Natsi-Saksamaaga mereväekokkuleppe, oli Suur-britannia tegelikult leppinud Versailles’ rahu põhimõtete rikkumisega.

Die Welt kirjutab, et juba 1937. aasta novembris nõustus Briti välispoliitika toonane hall kardinal lord Edward Halifax Hitleri vägagi nahaalse ettepanekuga – kui Euroopa piiride muutmine leiab aset rahumeelselt, ei tuleks selles suhtes midagi ette võtta.

Kuidas kaks diktaatorit maid jagasid

1938. aasta veebruaris tõusis Halifax välisministriks. Sestpeale sai Hitleri ja teiste diktaatorite rahustamisest (ingl k appeasement) Briti välispoliitika peamine maksiim. Seepärast oli ka mõistetav, miks britid Anschlussi vastu protesti ei avaldanud.

Mis puutub Prantsusmaasse, siis see riik oli just 10. märtsil 1938. aastal sattunud järjekordsesse valitsuskriisi. Viini teaduskonverentsil mööndi aga, et ka siis, kui kriisi poleks olnud, ei oleks Pariisis keegi nõustunud Kolmanda Reichi vastu välja astuma ilma Suurbritannia toeta. Austria ajaloolane ja Prantsusmaa ajaloo suur asjatundja Thomas Angerer kirjeldas konverentsil prantslaste reaktsiooni Anschlussile tabavalt: nördinult läbi sõrmede vaatamine.

Mis puutub aga fašistlikusse Itaaliasse, siis oli see riik kuni 1936. aastani Austria sõltumatuse peamine toetaja. Kuid 1938. aastal otsis Rooma Natsi-Saksamaaga tihedamaid kontakte. Ja Anschlussi küsimuses läks Mussolini režiim Natsi-Saksamaaga tehingule.

Sellest rääkis konverentsil Alam-Saksimaalt Hildesheimist pärit ajaloolane Michael Gehler. Tema sõnul avaldas Mussolini 1938. aasta kevadel Hitlerile survet, et too teeks Itaaliale järelandmisi Lõuna-Tirooli küsimuses.

Mehhiko siiruses ei kahelda

Kuidas on aga lood Mehhiko protestiga Anschlussi vastu? Saksa ajaloolane Stefan Müller rääkis Viini konverentsil, et otsus naftatööstus riigistada langetati ajavahemikus 7. märts kuni 10. märts 1938. See tähendab, et enne seda, kui avalikkuse ette jõudsid teated Kolmanda Reichi juhtkonna ja Austria kantsleri Kurt Schuschniggi suhete teravnemisest, millele ööl vastu 12. märtsi järgneski Saksa vägede sissetung Austriasse.

Siit järeldus – otsusel naftatööstus riigistada ei olnud Anschlussiga mingit pistmist. Mülleri arvates ei tegutsenud Mehhiko 1938. aasta kevadel poliitikas vägagi levinud põhimõtet – et viia läbi aktsioon, mis rahvusvahelise õiguse põhimõtetega eriti ei haaku, tuleb ära kasutada soodsat juhust, mille on tekitanud mõni rahvusvaheline kriis – järgides.

Stefan Mülleri arvates saab Mehhiko reaktsiooni mõista, kui uurida selle riigi tegevust Anschlussile eelnenud aastatel. Juba 1931. aastal protestis Mehhiko valitsus Jaapani tegevuse vastu Kirde-Hiinas ehk Mandžuurias. 1935. aastal esitati protest Itaalia sissetungi vastu Abessiiniasse ja 1936. aastal hakkas Mehhiko valitsus toetama vabariiklasi Hispaania kodusõjas.

Fakt, et Anschluss langes ajaliselt kokku naftatööstuse riigistamisega Mehhikos, mis sisuliselt tähendas protesti USA domineerimise vastu nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikas, oli puhas juhus.