Kuressaare Noortejaamas tegutseva tugila ust kulutatakse üha tihedamini. See on koht, kus saab muredest rääkida ja tuua riiete alt nähtavale lõikehaavad, millest muul maailmal, isegi laste vanematel, pole sageli õrna aimugi.
PSÜÜHILINE VALU TEMPLINA RANDMELE: Lii Vanem kuuleb ja näeb noortekeskuses asuvas noorte tugila kabinetis kõiksugu muresid, mis leiavad sageli väljundi füüsilisel tasandil.
MAANUS MASING
Noorte tugila projektiga on liitunud 46 noortekeskust ja projekti rahastus on tagatud 2018. aasta lõpuni. Tegemist on seni mahukaima noortele suunatud riikliku noortekeskuse programmiga, kuhu noored võivad erinevate probleemidega pöörduda. Saaremaa Noortejaamas tegutseva noorte tugila noorsootöötaja Lii Vanema diivan püsib harva tühjana.
“Mis saab pärast seda, kui projekt lõpeb ja enam rahastust ei saa, ma ei kujuta ette ja ma ei taha isegi mõelda sellele,” sõnab ta sissejuhatuseks. Selgub, et kolme aastal jooksul, mil projekt on kestnud, on noorsootöötaja kuulnud lugematul arvul lugusid, näinud tohutul hulgal kriise ja valu – nii vaimset kui ka füüsilist.
Just viimane on see, mis teeb Vanema tõeliselt murelikuks ja ajendab teda sel teemal sõna võtma lootuses, et tema nähtud olukorrad ja neist rääkimine aitab vanematel silmi avada, et nad oma lapsi tõeliselt märkaksid.
Noori on tabanud usalduskriis
Inimesi, nii nooremaid kui ka vanemaid, on laias laastus kahte sorti. Ühed on need, kes lõiguvad ennast teistele näitamiseks ja eksponeerimiseks, teevad seda kellegi eeskujul ning põhieesmärgiga saada tähelepanu.
Teised lõiguvad end triibuliseks selleks, et tappa psüühilist valu. On ka piisavalt palju suitsiidile kalduvaid noori, kuid harilikult ei lõiguta ennast eesmärgiga end ära tappa, vaid näitamaks, et inimesel on tõsine probleem, millele ta ei leia lahendust muul moel kui summutades hingevalu millegi reaalse ja füüsilisega.
Valust saab sõltuvus. “Laps ei tea, kust ja kuidas abi otsida, pere ei ole tema lõikumist avastanud ega tea, mis lapsega toimub. Nad ei lähe koolipsühholoogi juurde, sest seal käivad ka õpetajad. Samuti ei lähe nad sotsiaalosakonda. Pere ei tea, mis lapsega toimub ning ei oska sekkuda,” räägib Lii Vanem vaimselt tupikusse sattunud noortest.
Selliseid lugusid on tugilakabinetti jõudnud tuhandeid. Läbivad teemad ikka kool, kodu, sõbrad ning kiusamine, mis on tänapäeval võtnud suures osas virtuaalse vormi. Kannatajateks on nii poisid kui ka tüdrukud ning erinevalt laialt levinud arvamusest ei ole kõik riskilapsed pärit keerulistest ja asotsiaalsetest peredest, vaid tegu on tavaliste, edukate vanemate lastega. “Noortel ei ole enam sõpru, nad ei saa üksteist usaldada. Nad leiavad sõbra, lähevad riidu ning löövad teisele n-ö noa selga. Aga teineteisele on palju usaldatud ning see teeb haiget,” räägib Vanem.
Tema sõnul on lapsi tabanud usalduskriis, sest paljudel ei ole kokkuvõttes kellegagi rääkida: “Lapsed ütlevad, et vanematel ei ole kodus aega, sest nad teevad palju tööd ja veedavad suure osa ajast ekraanide ees. See on aga just rääkimise, kuulamise ja märkamise küsimus, muud midagi. Minu sõnum vanematele on lihtne: kuula! Tundub rumal, aga täpselt nii teen mina oma tööd. Kuulan, räägin, siis kuulan veel. Üksteise jaoks tuleb aega võtta.”
Noorsootöötaja jaoks jääb arusaamatuks, kuidas keegi neid arme ja vigastusi lapse kehal ei märk. Ei vanemad ega õpetajad.
Ta lisab, et üks selgitus on muidugi see, et noored oskavad endale füüsiliselt tekitatud valu riiete ja pikkade varrukatega osavalt varjata. Osa on öelnud, et nende jaoks on lõikumisest saanud sõltuvus. Kui kätel hakkab ruumi väheks jääma, võetakse ette jalad, sealt edasi kõht ja siis liigutakse ülespoole rinna alla. Niisugused äärmuslikud näited ja lõigutud lapsed kõnnivad Saaremaal meie seas ringi.
Mõnel juhul on tegemist “oma ala proffidega”, kes leiavad lõikumiseks nutikaid vahendeid ja viise hiljem jälgi peita. Lõikumise põhjused on valdavalt seotud psüühika ja hingevaluga ning Vanem ütleb, et Saaremaa peale võib selliseid noori olla sadu.
On neid, kes lõiguvad sügavalt ja hiljem jäävad sellest armid. “Nad mõtlevad, et mulle öeldi midagi halvasti või tehti halba, ning lähevad tõmbavad ennast katki. Lõikajaid on kindlasti rohkem, kui neid minu juurde jõuab, aga tundub, et lõikumised käivad suuremate lainetena.”
Lõiguvad kohta valimata
“Politseist öeldi mulle, et selliste juhtumite korral tuleb iga kord kutsuda kiirabi. See on kõhutunde küsimus, sest vahel öeldakse mulle, et kui sa kellelegi teatad, teen enesetapu. EMO-st saab lapse paari tunni pärast tagasi ja ongi kõik. See pole koht, kus probleemide juurtega tegeldaks,” arutleb noorsootöötaja, kelle sõnul on laste abistamiseks vajalik võita nende usaldus. See on vaevarikas ja pikaajaline protsess. Tõeliselt hädas lapse usalduse võitmine võtab aasta. Seejärel nõustub ta minema käekõrval psühholoogi juurde, kus kulub järgmine pool aastat selleks, et tekiks usaldus psühholoogi vastu.
Oma töös ei tee Lii ühtegi sammu enne, kui selleks on noorelt nõusolek saadud. See on usaldusliku suhte loomiseks väga oluline. Mõned noored saavad lohutust ainuüksi teadmisest, et noortekeskuses on olemas inimene, kes neid kuulab.
“Nad teavad, et ma olen oma kabinetis. Enne sissetulemist koputavad, teades, et keegi võib parajasti ees olla, sest järjekorrad on pikad. Ma mõtlesin esialgu, miks see kabinet peab just noortekas olema, aga nüüd saan ma täpselt aru – see on noorte jaoks täiesti neutraalne koht,” tõdeb Vanem. Lisab, et just tuligi tal jälle täiendada sahtlites peituvaid suuri plaastrite, desinfitseerimisvahendite ja sidemete varusid, sest noored ei vali enda lõikumisel kohti.
Selleks, et olukord kontrolli alla saada, peab abi otsima ning alustama vundamendist. Kaasa peavad tulema kodune olukord, kool ning kõik need valdkonnad, mis ennasthävitavat käitumist põhjustavad. Teoorias kõlab lihtsalt, tegelikult on aga keerulisem.
“Kes neid noori aitab?” küsib Lii Vanem. “Kus on Saaremaal lastepsühhiaatrid, kus on lastepsühholoogid? See ei ole ju üldse minu valdkond, minu teema. Ma ei tea, kelle teema see on. Lapsevanema, psühhiaatri? Kokkuvõttes tundub, et mitte kellegi. Kui mul on psühholoogi juurde mitme kuu pikkune järjekord ja tüdruk ennast tõeliselt ära lõigub, saan ma ta erakorraliselt paari päeva pärast psühholoogi juurde, aga sedagi erandkorras.”
Nii jääbki lahtiseks küsimus, mida ennast vigastavate noortega peale hakata, sest ainult üks inimene neid remontida ja parandada ei jõua. Suure osa saaksid ära teha vanemad, kui nad oskaksid oma last märgata, teda kuulata ja õigel ajal tegutseda.
Uue ajastu anoreksia
Rajaleidjas tegutsev psühholoog Eveli Kallas kinnitas, et ennastvigastav käitumine on füüsilise vigastuse tahtlik tekitamine enesetapukavatsuseta.
Levinumad viisid on lõikumine, põletamine, hammustamine, naha paranemise takistamine ning sellise käitumise ajendiks on pinge vähendamine. Laps tahab oma enesetunnet parandada ja leevendab füüsilise valu läbi negatiivseid emotsioone. Pärast enesevigastamist saabub rahutunne.
Kergem, kui halvale mõelda
Psühholoog selgitas, et organismis hakkab sel hetkel tööle opioidsüsteem, mis takistab vigastamise hetkel valu tundmist. “Lapsed toovad enda vigastamise põhjustena välja näiteks selle, et see mõjub vanematele kõige rohkem ja paneb neid probleemi märkama. Samuti on see kergem, kui pidevalt mõelda halbadele mälestustele, annab elusolemise tunde, see on ainus asi, mida nad saavad kontrollida. Osa tunneb, et on karistuse ära teeninud, ning see aitab neil väljendada tundeid, mida ei osata sõnastada,” rääkis Kallas.
Kõige enam kohtab säärast käitumist 15–35-aastaste seas, esimesed katsed tehakse seejuures 13–14-aastaselt. Spetsialistid näevad psühholoogi sõnul ennastvigastavas käitumises uue ajastu anoreksiat.
“Eestis on 2011. aastal läbiviidud uuringu järgi 14–15-aastaste seas 33% ennast tahtlikult vigastanud noori. Soolisi erinevusi ei ole, kuigi arvatakse, et see on pigem tüdrukute probleem,” rääkis psühholoog.
“Kaaslastel on seda raske märgata, sest vigastusi tekitatakse käsivartele, randmetele, reitele ja kõhule. Tavaliselt on need kohad riietega varjatud.”
Ennastvigastavale käitumisele ajendavad stress, depressioon, sõltuvusprobleemid, söömishäired, kalduvus impulsiivsusele, samuti traumaatilised lapsepõlvekogemused ja sõprade eeskuju.
Järjekord umbes kuu
“Minu praktikas on selliseid lugusid igal aastal kuni kolm. Ei saa väita, et see oleks kuidagi süvenenud. Pigem tundub, et sõber või tuttav teeb ees ja siis proovitakse järele, kuid niisugune käitumine ei jää üldjuhul püsima. Saaremaal (ja mujal Eestis) on psühhiaatrite järjekorrad umbes kuu aega pikad. Kuna spetsialiste on vähe ja vaimse tervise probleeme palju, tingib see mõningase ooteaja,” rääkis Rajaleidja keskuse psühholoog.
Ta lisas, et igas koolis on olemas tugisüsteem ja inimesed, kes saavad anda esmast abi ja teavet. Abi saavad pakkuda väljaõppinud terapeudid, psühholoogid ja psühhiaatrid ning infot leiab ka leheküljelt www.peaasi.ee.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
… võib olla toksoplasmoos. Siis on inimese valu tunnetus vähenenud ja inimese käitumine võib olla suitsidaalne.
miks on küll vaja nii palju halba üksteisele teha
kurb
“Seejärel nõustub ta minema käekõrval psühholoogi juurde, kus kulub järgmine pool aastat selleks, et tekiks usaldus psühholoogi vastu.”
Pool aastat on veel hästi öeldud. Sellised asjad võtavad aastaid aega.
Kohutavalt kurb artikkel…ja tõsine. Mis edasi saab, miks keegi ei aita? Müts maha Lii Vanema ees!
“Oma töös ei tee Lii ühtegi sammu enne, kui selleks on noorelt nõusolek saadud.” Kahjuks on olemas ilma noore nõusolekuta usalduse lekkimise juhuseid. Linn on piisavalt väike ja kõik tuleb välja.
Lii Vanem on tõesti üks tubli inimene, sügav kummardus ja jaksu sulle katkiste hingedega tegelemisel.
Kõik hakkab pihta ühiskonnast nõukaajal ei olnud selliseid probleeme,keegi ei teadnud mis on isegi depresoon aga tänapäeval vanemad rassivad kaua kaua tööd pole aega oma laste muresi isegi kuulata riik on selles kõiges süüdi
Minge Volli juurde, tema teab igale probleemile lahendust ja oskab alati nõustada.
Malle, pead siis valima endale mõne nõukaaegsele sarnase sotsialistlik/kommunistliku riigikorraga riigi elamiseks! Ilmselt ei sobi selleks isegi Venemaa enam, aga mõne siit planeedilt ikka leiad veel :)
Hetkel on veel valida vaid viis kommunistlikku riiki: Hiina Rahvavabariik, Kuuba Vabariik, Laose Rahvademokraatlik Vabariik, Korea Rahvademokraatlik Vabariik (Põhja-Korea) ja Vietnami Sotsialistlik Vabariik. Neist viimases käisin umbes kuu tagasi ka ise ja võin kinnitada, et noored inimesed ei teadnud seal sotsialismist enam midagi ja viljelesid varakapitalismi, aga vanemad inimesed mäletasid ja teadsid “suure sõbra” lagunemise tõttu ka Eestit hästi.
Mallele ja paljudele teistele, kes nõuka-ajast samuti mõtlevad üks lühike mõtte-arendus. Sel ajal tõepoolest taolistest probleemidest ei räägitud – ei depressioonist, ei narkomaaniast, ei lennukatastroofidest ega vangi pandud või küüditatud inimestest. Ei rääkinud ametlik propaganda, sest nii loodi pettekujutelm õnnelikust ühiskonnast. Ja see kujutelm oli päris tugev, sest mõned usuvad seda nõukogulikku õnnejama veel tänagi, aastakümneid hiljem. Neist asjust ei rääkinud ka inimesed omavahel, sest kui ei tahtnud niinimetatud pahandusi, oli parem vait olla. Tean ja mäletan, olen üsna pikalt selles impeeriumis elanud.
Narkomaaniat igatahes nõuka ajal polnud, sel lihtsal põhjusel, et seda kraami lihtsalt polnud saada. Selle õnnetuse tõi meile küll kaela kapitalism, koos tööpuuduse, kodutuse, prügikastiinimestega. Narkomaane oli meedikute hulgas, ja arvata võib, et ka kõrgemate ringkondades, kes välismaal käisid. Lisaks siia veel, et mõrvad olid tol ajal haruldased, kui juhtus, siis terve Eesti kõneles, nüüd on need igapäevased, inimesed kaovad jäljetult ning pole nagu kellegi asi.
Tööpuudus on küll kapitalismile omane. Seda nähtust polnud näiteks pärisorjuse ajal. Kui tööd ei teinud, said mõisatallis vitsa. Ja üheski totalitaarses ühiskonnas pole kodutuid, sest miilits või politsei korjab need inimesed lihtsalt ära ja viib sinna, kuhu vaja. Mis puutub mõrvadesse, siis siin on pilt keerulisem. Need arvud on eri aegadel üsna erinevad. Tänane ei sarnane kuidagi 90. aastatega, hoopis omaette lugu on 40. aastate lõpp ja 50. aastate algus. Ei ole mõtet udutada mõrvast kui haruldasest juhtumist. Need andmed on tegelikult olemas.
to:nõuka ajast
Tapmiste tegelikud numbrid.
2017 aastal registreeriti Eestis koos katse staadiumisse jäänud süütegudega kokku 45 tapmist ja mõrva, milles hukkus 33 inimest.
Aastatel 1981-85 fikseeriti aastas keskmiselt 92 tapmist või tapmiskatset.
Nii, et kas valetad teadlikult, oled lihtsalt loll või siis ideeline kommunist. Väga vahet ei ole tegelikult.
Aga kui palju inimesi jääb praegu aastas teadamata kadunuks? Saaremaalt pärit Heidi saatusest ei teata siiani midagi, Pärnu rannast kadus tütarlaps(nimi oli vist Järva) otsekui õhku, Võrus otsib Markkuse ema ikka veel oma poega jne, jne. Lugesin hiljuti, et meil jääb aastas teadmata kadunuks ca 300 inimest, kui nii teadja oled, eks vasta. Kui see arv väär on, lisa õige arv.
Lii, jaksu sulle sellel ametil. See ei ole kerge, aga oled ainuõige inimene sellel kohal!!!
Vabandust, aga olen ise üks nendest noortest, kellele on Lii usaldusisik ja nagu sõber. Kui palju on neid olukordi kus Lii reaalsuses peaks rääkima vanemale või politseile, aga ta ei ole seda teinud, kuna mina pole andnud nõusolekut. Seda on meeletult!
Nii, et kui Sina oled see kuri lapsevanem, või mõni muu kibestunud inimene, siis vabandust aga see on ju VALE.
Igal aastal jääb Eestis kadunuks kuni 20 inimest. Suurem jagu juhtumitest on Tallinnas ja Harjumaal, kus aastas kuulutatakse kadunuks 50–60 inimest (Eestis kokku umbes 200 juhtumit aastas), neist 85 protsenti leitakse aga üles.
Allikas: https://et.m.wikipedia.org/wiki/Eestis_kadunud_isikud
Numbrid numbriteks. Tõeline usk ei lase end faktidest segada. Kommunistlikus ideoloogias punaseks marineritud aju, mis garneeritud rohelise keskerakonna propaganda ristikulehega, genereerib suvalisi numbrite kooslusi, et oma vankumatut usku nõukogude ideaali kinnitada.
Aga võibolla nõukaaega idealiseerivad vanainimesed lihtsalt nutavad taga oma noorusaega. Siis oli tervis korras, kepp käis ja kehtiva riigikorra peale ei mõeldudki väga.
Wabariigi ajal meenutasid ätid hea sõnaga tsaariaega, nõukaaja eided õhkasid õndsa Pätsi aja järele ja tänaste vanurite meelest oli nõuka ajal ikka elu parem.
Mida ihkad/õhkad/ohkad sina, Metsavend, taga, kui ätistud või eidestud? Vihkavat, ärategevat, ärastavat/varastavat Eestit? Vananed ka sina!
Su numbrid on valed, guugeldasin. Nõuka ajal muide toodi vanuritele küttepuud tasuta riigi poolt. Pensioniga sai ära elada, ei pidanud kaltsukast riideid ostma, neid polnudki.Inimesed ostsid uusi riideid. Lapsi sünnib praegu nii armetult vähe ja ega neid tänapäeval muretult õue mängima ei juleta lasta, kuritegevus on nii kõrge, igasugu murjameid on maarjamaa täis.
Vanaks me jääme kõik,pole mitte kahtlustki. Iseasi kas muutume pahurateks ja torisevaks eideks/ätiks,kes halavad et vanasti oli ikka lumi valgem ja rohi rohelisem ja noorus on kõik hukka läinud või toredaks ja muhedaks eideks/taadiks.
Öeldakse, et sa ei pea mitte vihastama, vaid ainult imestama. Imestangi, et kommunistliku ideoloogia uskujaid täna ja noorte hulgas ikka veel nõnda palju on. See peab ju noor inimene olema, kes kirjutab: ei pidanud kaltsukast riideid ostma, neid polnudki.Inimesed ostsid uusi riideid.
Mina ostsin oma esimesed teksapüksid althõlma, sest poes neid ju ei müüdud, ja maksin 200 rubla. See oli rohkem kui keskmine kuupalk. Rha teenisin malevas. Üks suvi tööd ja üks paar pükse. Aga ilma püksteta ei saanud, sest siis sa polnud eakaaslaste jaoks tõsiselt võetav. Kaltsukaid tõesti polnud. Kaltsud hoiti kodus kõik alles. Neist sai ära kulunud riietele paiku. Või anti need kaltsumehele (kaltsukogujale), kellelt sai vastu purgikaasi ja savinõusid.
Aga palun avalda siis õiged numbrid ja ka nende päritolu.
Minu kadunud isikute numbid pärinevad vikipediast ja tapmiste number Postimehe artiklist https://m.postimees.ee/section/81/4398137