See valitsus, kes… (6)

“… õlle hinda tõstab, kaua ei püsi, olevat vahva sõdur Švejk öelnud. Ehkki Jaroslav Hašeki ilmakuulsas teoses sellist lauset ei leidu, on see ometi sulatõsi,” kirjutab Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti.

Tänase Eesti sellased probleemid ei lähtu minu arvates niivõrd hindadest, aktsiisidest ja muust sellisest, vaid poliitikute harimatusest. Ei saada aru, mis õlu on, milline on selle tähendus ja koht Eestis ja eesti kultuuris, vaid peetakse seda üheks üsna labaseks joogiks, millele lõpututel vastuvõttudel pakutavate peente veinide ja viskide kõrval isegi mõelda ei sobi.

Õlu kui tüvijook

Tegelikult on õlu aga eesti rahva ja kultuuri tüvijook. Siinmail on õlut pruulitud ammustest aegadest peale. Arheoloogiliste leidude põhjal on kindlaks tehtud, et juba umbes 1000 aastat eKr kasvatati Eestis otra ning tõenäoliselt koos viljakasvatamisega õpiti Eesti aladel ka teradest kääritatud joogi valmistamist. Õlletegemisel kasutasidki muistsed eestlased põhilise toorainena otra, aga ka teisi teravilju.

Vein tänapäevases tähenduses hakkas Eesti aladel laiemalt levima hiliskeskajal, saabudes siia, nagu kogu Euroopasse, kloostrikultuuri kaudu. Viinaajamise ametlikuks alguseks loetakse siin aastat 1485, millest pärineb esimene sellekohane kirjalik dokument. Seegi tegevus levis eelkõige kloostrite ja apteekide kaudu.

1645. aastal keelas Rootsi riik uuendatud maakorraldusega talupoegadel viina ajada, kuid sellest keelust ei tahetud kinni pidada. Erilise hoo sai Eesti- ja Liivimaa viinapõletamine pärast liitmist Venemaaga. Eesti mõisates oli juba 1799. aastaks 731 viinakööki.

Väited, mis ei päde

Eestlaste põhiliseks kraadijoogiks jäi aga ikkagi igitraditsiooniline õlu, konkurentidega võrreldes kõige vitamiinirohkem ja ka toitvam rüübe.

Sellepärast on eriti nörritav, et meie praeguse valitsuse poliitika on tõstnud õlle hinna gramm-kraad-sentide (gramm x kraad: hind) arvestuses kõige kõrgemaks; tublisti kõrgemaks kui näiteks mitu korda kõrgema elatustasemega Saksamaal. Pudeliõlu on Euroopas Eestiga võrreldes kallim ainult Suurbritannias, Prantsusmaal ja sotsialistlikes Skandinaavia riikides.

Õllejoomise korrelatsioon alkoholismiga on teiste joovastavate jookidega võrreldes vägagi vaieldav. Pädev ei ole ka väide, et õlu õpetab lapsed jooma. Mõne kahtlemata küll õpetab, kuid eelkõige on sellaseks “õpetajaks” mitmesugused teised arvutud lahjad alkohoolsed joogid, mis oma kirevate siltidega kaunilt disainitud pudelites eelkõige tütarlapsi ahvatlevad. Ja täiesti nõus olen alkoholireklaami keelustamise poliitikaga. Miks selliseid aineid üleüldse reklaamida? Hüva jook reklaamib end ise. Suurte plastmassist õllepudelite probleemi lahendasid eestlasi ka omal moel jooma “õpetavad” lätlased aga kuuldavasti sellise taara keelustamisega.

Alguse juurde tagasi tulles mõned näited kesvamärjukese poliitilisest ajaloost. 1380. aastal puhkes Poolas lausa õllesõda, kui nii Wrocławi linnavalitsus kui ka kirik tahtsid õllemüügirahast matti saada; alles paavsti sekkumine aitas linna üle kontrolli taastada. Ja positiivsemalt poolelt ka: kui Tšehhi kommunistid tõstsid 1984. aastal õllehinna peaaegu kahekordseks, viis sellest alanud rahva rahulolematus sealse punavalitsuse kukkumiseni 1989. ja Slovakkia iseseisvumiseni 1993. aastal. (Muide, praegu tundub humalajook olema Bratislavas veidi kallim kui Prahas.)

Õlu ei ole ainult poliitika, vaid ka filosoofia. Võtame mõnuga ja peame piiri!