Mis saab tulevikupensionist? (5)

Urve Tiidus

“Lõppev nädal andis lootust, et aasta algul muutunud maksurežiim, mis puudutab negatiivselt nii kogumispensioneid kui ka töötavate pensionäride tulusid, vaadatakse kriitilise pilguga üle,” kirjutab saarlaste saadik riigikogus, reformierakondlane Urve Tiidus. “Murenenud usaldusväärsuse taastamiseks oleks see vägagi vajalik.”

Pensioniga seotud edulugude asemel heiastus aastavahetusel meedias ebakindlust – põhjuseks uus maksuvaba miinimumi arvutamise kord ja senise maksuvabastuse põhimõtte muutmine. Seda ka II ja III pensionisamba puhul.

Sel nädalal jõudis riigikogu saali aga Reformierakonna algatatud eelnõu tulumaksuseaduse muutmiseks, mis jätaks kõik pensionid uuest maksuvaba miinimumi arvestamisest välja ning taastaks eelmise aasta lõpuni kehtinud maksuvabastuse regulatsiooni. III samba puhul oli see 20%line tulumaksu tagastus sissemaksete eest.

Rahanduskomisjon tegi küll ettepaneku opositsioonierakonna eelnõu menetlusest välja hääletada, kuid suures saalis läks teisiti. Eelnõu otsustati edasi teisele lugemisele saata.

Mõnevõrra üllatuslikult oli eelnõu väljapuksimise vastu ka hulk koalitsiooni saadikuid. 77 häält vastu ja 0 poolt tagaski selle, et eelnõu menetletakse nüüd sisuliselt edasi. Otse öeldes: kõikide pensionisammaste usaldusväärsuse ja tööl käivate pensionäride jaoks oli see lootust andev otsus.

Muudatused panid kõhklema

Vabatahtlik kogumispension ehk III pensionisammas saab suvel 20aastaseks. Kuigi sünnipäevalauda võiks kutsuda üle 100 000 inimese, nende seas arvukalt saarlasi, kel pensioniaeg veel ees või käes, pole vabatahtlik kogumispension kõiki sellele pandud ootusi veel õigustanud. Vähe sellest, alanud aastast kehtima hakanud tulumaksumuudatused panid kõhklema nii sambasse juba investeerinud inimesed kui ka need, kes kavatsevad seda teha.

Väidetavalt on ka pangad maksumuudatuste mõjul aasta lõpust III samba pakkumistes suhteliselt madalat profiili hoidnud. Reaalselt investeeris nendest 100 000st liitunust erinevatesse vabatahtlikesse pensionifondidesse mullu 40 136 inimest. Ülejäänud eelistavad täiendava (III) kogumispensioni kindlustuslepinguid. Kindlustuslepingute kaudu saab III sambasse töötaja eest sissemakseid teha ka tööandja. Nn tööandja pension on veel noor, et selle mõjust penisoniturul kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Maksimaalne sihtrühm – kõik tööga hõivatud inimesed, kes võiksid teoreetiliselt olla ka vabatahtliku kogumispensioniga liitunud – ulatub kõvasti üle poole miljoni inimese.

Pensioni kogumine on pikk protsess. III sammast pakuti ju algusest peale kindla lubadusega, et maksurežiim ei muutu (20protsendiline tulumaksu tagastus aastas kuni 6000 sissemakstud euro pealt, väljamaksmisel maksuvabastus, kui jaguneb pensioniaastate peale, ja soodsam maksuprotsent, kui on soov omakogutud raha kiiremini kätte saada). Kogu selle uuendusliku pensionikogumisvormi kohal hõljus talupoeglik vanaduspäevadeks säästmise vaim. Vanasõna “Alguses ei saa vedama…” käis ka III samba kohta. Teist poolt “… pärast ei saa pidama” annab vist veel oodata.

III sambasse on kogunenud ligi 150 miljonit eurot. Võrreldes kohustusliku II sambaga, kuhu inimene panustab 2% ja riik lisab 4% , kus on ligi 3,3 miljardit eurot, on vabatahtlik säästmine selgelt vähem atraktiivne.

Maksujutu taustal ei saa unustada, miks pensionisambad sündisid. Üha pikenev eluiga, tööealiste inimeste arvu proportsionaalne vähenemine Eestis võrdluses pensionieas inimestega, on tõsiasi, millest mööda vaadata ei saa.

Eluea pikenemine objektiivsetel põhjustel sunnib otsima järjest uusi lahendusi, et küpses eas inimesed võiksid hõbedastes eluaastates end rahulikult tunda, kas kauem tööd tehes või siis omatahtsi pensionipõlve sisustades.

Vabatahtlikust kogumispensionist loodeti palju. Samas kuluvat terve põlvkonna jagu aega enne, kui vabatahtlik kogumine omaks võetakse. Aga nii nagu sportlane, vajab edulugusid ka III pensionisammas, et panustajad ei tüdineks. Kui neid lugusid juba on, võiks neid jagada.

Janu heade uudiste järele

Iga-aastastest suhteliselt tagasihoidliku tootluse numbritest jääb väheks, et ratsionaalselt kalkuleerivaid inimesi veenda. Ei piisa, kui visatakse õhku juhuslikke ideid seoses sammastega: à la “III sammas ei edene, sest vabatahtlikkuse printsiip ei tööta” või siis “kohustuslik II sammas võiks olla vabatahtlik”. Esimene seisukoht kuulub pankurile, teine nelja lapse emale ja üllatus-üllatus, ka ühele konservatiivsele poliitikule.

Toon need näited mitte sellepärast, et ühte või teist toetama või maha tegema tõttan. Pigem seepärast, et kui uue sajandi esikümnel võis lehtedest lugeda reipaid pealkirju sammaste jõu kasvamisest ja suurtest maksutagastustest, siis praegu on lausa janu heade uudiste järele. Seda ootust kirjeldab ka tsitaat II samba kohta – “riigi lisatav maksuraha peaks olema suurema perspektiivitundega paigutatud”. Konstruktiivne mõttetöö tulevikupensionide üle Eestis jätkub. Osa sellest mõttetööst on ülalpool jutuks olnud seaduseelnõu teine lugemine veel enne kevadet.