SUUR MAA, SUURED ASJAD: Angerjasilt silmupurgil ehk Piirilinna piirid

neeme korv

Neeme Korv

Kaks pealkirja sattusid Postimehe portaalis kõrvuti. “Narva linnavolikogu juht jäi kelmuses süüdi ka ringkonnakohtus” ja “President Kersti Kaljulaid viis Narva rahvale rõõmusõnumi”. Viimasest alustades – jah, võib-olla tõesti saab Eesti piirilinnast 2024. aastal Euroopa kultuuripealinn ning see oleks kahtlemata tore sündmus.

Sel nädalal rongiga Narvat külastanud president Kersti Kaljulaid rääkis sellest, et just siit võiks alguse saada Eesti järgmine edulugu. Et linna kuvand tuleb positiivseks pöörata, kõik võimalused selleks on olemas. Jah, tahame või mitte, aga Narvaga seostuvad mitteriigikeelne ja -meelne keskkond, üsna ühe poliitilise jõu käes olnud võim ja kaasnenud korruptsioonijuhtumid ning veel mitmed ebameeldivad ja ebamugavad asjad. Noored lahkuvad, sest mujal on parem. Aga teisalt, kust nad ei lahku?

Linn ise sai eelmisel sajandil haavu, mida pole niisama lihtne lappida. Olen sageli mõlgutanud, milline oleks Narva positsioon Eestis, kui sõjas purustatud linnasüda säilinuks. Sarmikal inimesel võib elus kergem olla, sarmikal linnal küllap samamoodi – leida tähelepanu, saada investeeringuid. Kuid, nagu ütleb Tiit Piibeleht Vilde “Pisuhännas” Laura jala kohta: “Tu om jo ainult väline.” Ja väline ei oma samavõrd kaalu kui sisuline.

Viimasel ajal on välis- ja julgeolekupoliitika toonud Narva ridamisi ajakirjanikke raja tagant. Eks need visiidid ole suuresti tingitud “rohelistest mehikestest”, Ida-Ukraina ja Krimmi sündmuste valguses tekkinud julgeolekupoliitilisest olukorrast, mis on toonud meile NATO liitlaste üksused. Otse öeldes: “Kas meil võiks ka midagi sellist toimuda?” Need, kes on oma lugusid teinud pealiskaudselt, näitavad Jaanilinna ja maalivad süngeid pilte. Kes on enam süüvinud, näevad, et Narva kogukond on siiski täitsa isemoodi nähtus.

Jah, Kaljulaidil on õigus – seda huvi võiks ja tuleks ära kasutada ning asetada teise võtmesse. Narval on vundamenti küll, mille peale hoonet püsti panna. On muuseum ja bastionid. On arhitektuuriliselt minevikku ja tänapäeva ühendav ultramoodne kolledž. On tööstuslik minevik komplekside näol, mille taolised paljudes Euroopa linnades on saanud osaks loomest ja kultuurielust. On Narva-Jõesuu, millest võib ühel päeval saada Eesti olulisim kuurort – võimas liivarand ei kao kuhugi. On isemoodi fluidum, mis on omane kõigile maailma piirilinnadele.

Mis ühendab Narvat ja Saaremaad? Rohkem, kui võiks esimese hooga Eestimaa erinevate nurkade puhul arvata. Ma arvan, et saarlastel on vahest rohkem kui kellelgi teisel oskust mõista teatud erisusi, neist tingitud väärtusi ja hoiakuid. Olen oma siinsetes lehejuttudes varemgi märkinud: meretaguse maa vaade, mis sünniga kaasa antakse, ei kao kunagi kuhugi. Ma arvan, et me saame üsna suurepäraselt aru, miks Narva kohalik kogukond mõnda riigi algatust skeptiliselt võtab. Samas ei tohi solvuda ega hakata venekeelse narvaka ja pimeda putinisti vahele võrdusmärki asetama.

Seda tuleks kõrva taha panna kõigil, kes Narvat kangesti aidata tahavad. Tahe võib olla siiras, aga kui seejuures unustatakse sisu ära, vajub turunduslik õhuloss visinal laiali. Loodetud kasust ja rõõmust saab hoopis kaos ja kibestumus. Silmupurgile pole mõtet kleepida silti “Angerjas”. Silmud on iseenesest maitsvad.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email