SAAME TUTTAVAKS: Eliitmerepäästjad alla ei vannu

Vabatahtliku merepäästja nimetust kandvaid mehi on Saaremaal üksjagu. Ent mõnele neist on omistatud eliitpäästja tiitel ning selle nimel on nad läbinud koolituse, mis võttis võhmale nii füüsise kui ka vaimu.

IGA ILMAGA MEREL: Koolitusel vaimu ja füüsist karastanud vabatahtlikud merepäästjad saavad merel hakkama hoolimata sellest, mis olekus vesi parajasti olema juhtub. Vasakul Sander Mai koos treeningmannekeen Paveliga, kõrval Priit Nurk. Jääaugus Riivo Laanet ja Leonid Luptov.
MAANUS MASING



See oli möödunud aasta aprillis, kui seitse Saaremaa vabatahtliku merepäästeseltsi (SVMS) liiget alustasid pinnaltpääste koolitusega, mille sarnast pole vabatahtlikele seni Eestis enne korraldatud. SVMS sai tänu ühele projektile (KÜSK AH17) oma liikmete pädevust tõsta koolitusega, mis koosnes kolmest põhimoodulist – süvabassein, bassein ja avameri. Harjutused ja ülesanded olid nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovilepanekud ning töö ei piirdunud vaid koolituspäevadega, vaid nõudis ka pidevat harjutamist vabal ajal.

Seltsi juhatuse assistendi Annely Enke sõnul on mehed eliitmerepäästjate staatuse igati välja teeninud, sest süvendatud väljaõppega vabatahtlikke pinnaltpäästjaid palju ei leidu.

“Kui me merele lähme, peame ka täies koosseisus tagasi tulema. See on koht, kus loomulikku kadu ei tohi olla. Selline enese proovilepanek on kasulik eelkõige iseendale, sest näitab täpselt, kui palju suudad ja mida suudad, mis hetkel oled valmis vette minema, kuhu vette, kui sügavasse vette,” võttis Enke kokku koolituse ühe olulisema punkti.

Pinnaltpääste ja meeskonnatöö koolitusel saadud kogemustest rääkisid kolm koolituse läbinut ja nüüd vabatahtlike merepäästjate eliiti kuuluvad Sander Mai, Priit Nurk ja Leonid Luptov.

Vaimule ja kehale

Lisaks lõpetasid Eimar Tähe ja Robert Aasa käe all koolituse Riivo Laanet, Markus Treirat, Martin Teeveer, Kalmar Suuster ja kaatrijuhina Kert Kreem. Neist kolmele antakse tunnistuse asemel tõend koolitusel osalemisest, sest testharjutused jäid sooritamata, kuid see ei tähenda, et nad poleks osalenud kogu koolituses.

Tunnistuse pälvis seega viis merepäästjat: Sander Mai, Riivo Laanet, Markus Treirat, Priit Nurk ja Martin Teeveer. Neil on koolitus läbitud sajaprotsendiliselt ning sooritatud ka testharjutused ja kirjalik eksam.

Basseinis ei ole meeste sõnul veel hullu midagi, seal on esiteks soe vesi ja teiseks hea nähtavus. “Süvasadamas laksad enne otsaesisega põhja, kui aru saad, et oled põhja jõudnud, sest nähtavus on pea olematu,” rääkis Sander Mai. Ta lisas, et sageli on juba sukelduma minnes tunne, et õhk on otsas, kuid ees ootab veel teekond vee alla ja tagasi.

“Paanilised olukorrad ei ole kuigi haruldased,” tõdes ta. “Klaustrofoobilisi tundeid tuleb üsna sageli ette, eriti kui sukeldud vette nii, et ei näe isegi enda ette tõstetud kätt.”

Ta tõi näiteks, et 2,5 kilomeetri ujumisel tuli tal koolitusel läbida see distants selili ujudes, sest muidu kippusid jalad krampi minema. Samuti tuli ette harjutus, kus ligi meetriste lainete vahel hoidsid mehed kolonnis üksteisel selja tagant vestist kinni ning üks mees pidi kogu rida edasi vedama.

“Seitse meest reas, kõigepealt ujusime üks minut korraga, siis läks esimene mees reas viimaseks. Pärast ujusime kahe minuti kaupa, siis tuli mask ka vett täis panna, nii et lõpuks ei näe, kuhu ujud. Kokku ujusime selle 22 minuti jooksul edasi 50 meetrit,” rääkis Sander Mai.

Priit Nurk meenutas, et nende seni sügavaim sukeldumine oli 8–9 meetri sügavusele. Seejuures ei ole meestel loota millelegi muule kui ainult iseenda kopsumahule ning raskeks muudab olukorra korgina käituv kuivülikond. See kergitab üles ja tirib kogu aeg pinna poole. “Nõnda ujudki jõuga muudkui allapoole. Raskeim osa on vee alla saamine, aga kui jalad juba vee all, saab nendega kaasa aidata,” märkis Nurk.

Suvel on sukeldumine lihtsam ja seda saab teha kangekaelselt pinnale tikkuva kuivülikonnata. Hoopis teine asi on Nurga sõnul aga sukelduda pimedas.

Seni kõige hullema kogemuse osaliseks on nad saanud Roomassaare sadamas sukeldudes. “Roomassaares oli tõsiselt tunne, nagu ujuks jahu sees. Isegi omaenda kätt ei näinud. Siis oli veel torm ka merelt üle käinud ning Abro tuhlas pinnalt kõik sodi üles. Vee all käis kõik ainult kompamise abil,” selgitas Nurk.

Näiteid on sellestki, kuidas päästjad on saanud omal nahal tunda “uju või upu” põhimõtet. Nad meenutasid, kuidas üks mees 2,5 kilomeetrit ujudes hakkas lihtsalt oksendama. Organismi eripärale, mistõttu mehel hakkabki halb hetkest, mil ta käed tugevasti külma saavad, lisandusid ülepinge ja koormus. “Ma tundsin ka alguses, et kerel on jubedalt külm,” rääkis Priit Nurk. “Kui kohale jõudsin olid riided ülikonna all täiesti kaltsmärjad ja higist läbi imbunud.”

Seda vahemaad läbisid mehed kahes grupis. Üks grupp jõudis kohale tunni ajaga, teisel võttis see aega ligi poolteist tundi.

Kambavaim hoidis pinnal

“Vabatahtlikult lähed koolitusele, vahel isegi oma raha eest, ajad end füüsiliselt täiesti piiri peale ja kõige lõpuks su peale veel karjutakse,” viitas Leonid Luptov, kuidas vatti said nii keha kui ka vaim. “Kui oled ennast füüsiliselt täiesti tühjaks väänanud, öeldakse ikka, et ujud nagu plika. Pinge on suur, loomulikult. Aga päriselus ei ole see olukord teistmoodi, sest ärevaks olukorraks ongi vaja valmis olla nii kehalt kui ka vaimult ning hoolimata raskustest ja vastakatest tunnetest oma töö ära teha,” lisas ta.

Isegi kaks minutit tundub kriitilises ja pingelises olukorras igavikuna ning ajatunnetus muutub. Luptov märkis, et samas võivad kaks minutit olla ka otsustava tähtsusega kellegi elu päästmisel. “Kui praegu varustuseta külma vette minna, ei lähe kaua, kui päästmiseks on juba hilja. Siis meil ei olegi muud võimalust, kui kahe minuti jooksul inimene kätte saada.”

Kuigi kõik mehed on parajad merelõvid, kippus koolitusel tihti peale tunne, et vesi enam endist viisi ei kutsu ega tõmba. “Üks mees oli hommikul pärast koolitust ärganud ja kergendusega mõelnud, et täna ei peagi ülikonda selga panema ega vette minema,” rääkis Annely Enke.

“Selline tunne, et enam ei viitsi, oli korduvalt. Aga kui esimene ja teine päev juba möödas ning tead, et lõpp paistab, pead vastu. Siis oli suureks toeks kambavaim ja õnneks oli enamik harjutusi paarilisega, kus üks hoidis teisel silma peal ja kedagi hätta ei jäetud,” meenutas Sander Mai.

Koolitust oli kokku 103 tundi, kuid iseseisva töö maht oli seejuures palju suurem kui ametlikult kirjas. Koolituse läbimiseks olid teatud eeldused ja katsed, mis testisid, kas inimene on üldse suuteline mingeid harjutusi läbima.

Saarlased alustasidki selleks ettevalmistusi juba ligi aasta varem ning igal teisipäeval käidi koos ujumas, harjutamas ja end arendamas. Kuigi harjutamas käis mehi rohkem, ei tihanud mitmed end koolitusele registreerida. Tõepoolest – koolitusele saamise katsed ei olnud just kergete killast. Näiteks tuli ujuda poolteist basseinipikkust pinnale tulemata ja veepinda lõhkumata. Ja see oli alles kübeke sellest, mis vabatahtlikel merepäästjatel tunnistuse saamiseks tegelikult läbi teha tuli.


Lapsed kõnnivad isade jälgedes

Igapäevaselt kulgeb merepäästjate elu hariliku inimese kombel, kõik mehed käivad tööl ja hoolitsevad oma pere eest. Küll aga nendivad nad, et nende lastest on samuti saamas parajad merekarud, ja peavad äärmiselt oluliseks, et ka noorem generatsioon oskaks vees iseendaga hakkama saada.

“See on muidugi hea, et nüüd oskad ise oma perele ja lastele õpetada, kuidas ja mida meres teha. Nii ei satu nad igas olukorras paanikasse ja teavad, mida teha, et end ise vees aidata, ning kuidas sealt välja tulla,” ütles Leonid Luptov.

Sander Mai märkis, et tema nelja-aastane tütar ei pelga hüppepingi pealt basseini plärtsatada ja ütleb isegi, et teda pole vaja püüda. “Korraks läheb vee alla, vahel köhib natuke ja sööstab siis uuesti edasi. Mingit veekartust tal pole.”

Ka Priit Nurk lausus, et viib oma lapsi sagedasti ujulasse või suvel mere äärde ning mere kutse on endalgi pidevalt kõrvus kumisemas.

Vabatahtlikud merepäästjad nentisid, et isegi pärast korduvaid avamere ja iseendaga peetud võitlusi tõmbab miski vee poole tagasi. Ühes tõelises merekarus “ei upu” see tõmme kunagi.

Print Friendly, PDF & Email