Kirjatehnika – kas ajast ja arust? (8)

Sügisel on Eesti koolides tulemas kirjatehnika reform, kus senise keeruka siduskirja kõrval saab õppima hakata raamatutest tuttavate tähekujude kirjutamist ning tähed tohib kirjutada lahku. Kas kirjatehnika õpetamine nii, nagu seni, on tänapäeval üldse enam mõttekas?

HARJUTAVAD USINALT: Merle Lepiku juhendamisel õpivad 1. klassis kirjutamist Kristjan Sagor ja Liisi Aadussoo.
MAANUS MASING



Salme põhikooli 1. klassis õppiva Kristjan Sagori arvates on kirjatähti harjutada vahel veidi raske. “Mõnikord tuleb mitu korda kustutada, aga lõpuks saan ikka valmis,” rääkis poiss, kel kirjatehnikas neljad-viied. “Me kõiki kirjatähti veel õppinud ei ole, aga siiani on suur L-täht kõige raskem olnud.” Kristjan leiab, et raamatust tuttavaid tähti oleks ehk lihtsam kirjutada.

Kristjani klassiõele Liisi Aadussoole kirjatehnika natuke isegi meeldib. “Aga natuke on raske ka,” lisas ta.

Lapsevanem Maret Parbuse hinnangul ei ole praegu koolides õpetatav kirjatehnika laste jaoks just kerge.

No mida järgmiseks?

“Mu lastest pole kirjatehnika ühelgi viis olnud,” nentis ta. “Noorimal, Lisandral, hakkab alles nüüd, kolmandas klassis, käekiri ilusaks muutuma.”

Samas ei ole see, et kirjatehnika on paljude laste jaoks raske, tema arvates põhjus õpetust ümber korraldama hakata. “Sellist reformi pole kohe kindlasti vaja,” leiab Parbus. “Kui kuulsin, et kirjatehnika hindamist tahetakse kaotada, siis mõtlesin, et mida järgmiseks? Lapselt algklassis käeline töö kirjatehnika näol ära võtta või nendele valida anda, kuidas nad kirjutada soovivad – seda küll ei tohiks teha! Milleks teha lapse ja õpetaja töö veel ühe valikuga keerulisemaks? Laps, kes kooli läheb, ei oska ju ilmselgelt valida, selle valiku teevad tema eest vanemad ja õpetaja.”

Lapsevanem Ingrid Leemeti sõnul tekitab kirjatehnika tema lastes vahel trotsi. “Oleme ka sellega ilma suurema probleemita hakkama saanud,” kinnitas ta, lisades, et ise peab ta oluliseks, et käekiri oleks loetav.

1. klassis õppiva poja ema Kristel tunnistas, et kirjatehnika õppimine ja õpetamine on tema jaoks üks suur küsimärk. “Kuidas saab niimoodi kirjatehnikat õpetada, et vihikusse on lihtsalt tähed ette tehtud ja kodus tuleb neid iseseisvalt harjutada?” ei mõista Kristel. Ta nentis, et samas pole vihikus ega töövihikus toodud ühtki suunist, kuidas tähte kirjutada. “Minu lapsel pole käekirjaga probleeme olnud, kuid meil on tulnud ette just see küsimus, kuidas mingisugust tähte kirjutada,” rääkis Kristel.

Omaenese koolipõlvest mäletab ta, kuidas kirjatehnikat tuli kõvasti harjutada: “Pidime keskenduma ja harjutades terve lehekülje täis kirjutama.”

Praegused 1. klassi lapsed õpivad tema sõnul kirjatehnikat aga väga vähe. “Seetõttu pole sealt ilusat käekirja loota väga mõtet,” lausus Kristel. “Kui ilusat käekirja ei peeta aga enam nii oluliseks, miks siis kirjatehnikat hinnata?”

Korrutustabel ka raske

“Kirjatehnika raskus seisneb selles, et korraga peavad töötama nii pea kui ka käsi, lisaks peab veel õigesti istuma, pliiatsit õigesti hoidma – see nõuab keskendumist, mis ongi lastele raske,” rääkis Salme kooli klassiõpetaja ja haridustehnoloog Merle Lepik. “Kuigi kirjatehnika on lastele vaevaline, teevad nad seda õhinaga ning tunnevad rõõmu, kui asi õnnestub. Elus tulebki raskusi ette ja need tuleb ületada.”

Tema sõnul on kirjatehnika praktiline oskus. “Vajadus käsikirjalise teksti järele ei kao veel niipea,” arvas Lepik. “Kui iga raskuse peale reformima hakata, siis ühel hetkel ei pea lapsed ka korrutustabelit õppima – see on ju samuti raske.”

Lepikule endale meeldib lahus tähtedega kirjast enam siduskiri. “Kui ikka on vaja kiiresti kirjutada, siis saab seda teha tähti sidudes, mida siiani on ka koolides õpetatud.”


Õpetajad arvavad*

Kirjatehnika reformist:

• Saan aru, et laps võib valida, kas soovib sidus- või lahuskirja õppida. Kuidas on see võimalik? Milline näeb välja kirjatehnikatund, kus osa õpib sidusat ja osa lahuskirja?
• Uue kirjatehnika seadusega ehk sellega, et laps saab valida, kas teeb siduskirja või ei, ei ole ma küll rahul. Algklassides peaks kõigepealt siduskirja selgeks saama õige tähekujuga, alles hiljem võiks otsustada, kas kirjutada tähed sõnas lahku.
• Mina olen poolt, et edaspidi õpitaks kirjutama nii, nagu praegu. Tulevikus kirjutavad kõik, nagu soovivad.
• Arvan, et laps peaks saama võimaluse harjutada mõlemaid kirjatüüpe ning küll nende proovimiste ja katsetuste põhjal kujuneb lõpuks välja, kas ta eelistab tulevikus lahus- või siduskirja. Kes on siduskirjaga harjunud, kirjutab lahuskirja hoopis aeglasemalt. Lubamatu on, kui laps ei oska siduskirja kirjutada ega lugeda.

Töövihikuülesannetest:

• Minule töövihikuülesanded ülearu rasked ei tundu ja õpetaja selgitab kodutööd. Muidugi on ka erandeid. Erinevad lahenduskäigud on isegi teretulnud, kuna arendavad laste loogilist mõtlemist, ja elus ei olegi kõik üheselt lahendatav.
• Rasked on ülesanded juhul, kui ühest töökäsust peab laps välja lugema näiteks kolm eri käsku. Lünkharjutuste puhul jääb vahel autori mõte tabamatuks.
• Kui kodune keel on eesti keel, peaks õpilane kõigi ülesannetega toime tulema.

*Saaremaa õpetajad soovisid leheveergudel anonüümseks jääda.

Print Friendly, PDF & Email