COOP teelahkmel (7)

“Ühistu roll on mõistetav eelmises sajandis, ent keeruline tänases päevas,” kirjutab majandus­huviline saarlane Aivar Sõrm. “Põhimõtteliste muutustega kauplemisviisides tuleb aegsasti kaasa minna – vastasel juhul läheb rong lihtsalt ära.”

Kõiksugu ühistute teke Eesti Wabariigis sadakond aastat tagasi oli tollastele oludele vastav majandusmudel. Elanikkond oli vaene, elas hajusalt ja kehvade transpordiolude tõttu sisuliselt sunnismaiselt, põhiliselt maal. Igapäevase talitamise mõttes oli sageli kõige arukam kogukonnas seljad kokku panna, kas siis kallima põllumajandusmasina ostmiseks, suuremas mastaabis kalapüügiks või külakaupluse avamiseks. Sest üksiküritaja ramm ja rahakott ei käinud sellistest asjadest lihtsalt üle.

Nii sündisid läinud sajandi alul maakaubanduse arendajatena ka esimesed tarbijate ühistud oma poodidega. Saaremaa pinnal oli esimeseks pääsukeseks Tornimäe 1905. aastal. Järgmistel aastakümnetel kujunes ühistulisest tegevusest maal domineeriv ärivorm, mida toetati tollal ka väga jõulise riikliku regulatsiooniga. 30-ndate majanduskriis niitis paljud ühistud armutult jalust, kuid olulise rolli säilitasid nad II ilmasõjani.

Muutunud olud

Vormiliselt jäi tarbijate ühis­omand kollektiivseks eraomandiks ka okupatsioonikümnendeil, sisuliselt muutus ühistu ise aga sotsialistliku kaubandussüsteemi koostisosaks, kellele juhiseid igapäevaseks majandustegevuseks jagati tollasest täitevkomiteest.

Pärast Eesti taasiseseisvumist muutusid tarbijate ühistud taas iseendi peremeesteks, segastel aegadel erastati mõnedki neist vähema ringkonna kasuks, ent suures plaanis jäi võrgustik sellisena enam-vähem alles ja terveks. Paraku olid möödunud aastakümned ja teisenenud majandusolud kapitaalselt muutnud majandamistingimusi ja turusituatsiooni. Kaubandusest oli saanud vabaturg, kus toimetavad suured jaekaubandusketid, püüdes hõivata eeskätt perspektiivsemaid müügipiirkondi ja puredes üksteist halastamatult lakkamatus hinnasõjas.

Nagu me täna näeme, on väikekaupmehed sellelt lahingutandrilt juba armutult välja surutud. Teiseks on toimunud rahavastiku mastaapne kontsentreerumine linnadesse, nii on ka Saaremaa maarahvastik täna pea kolm korda väiksem kui 100 aastat tagasi. Kadunud on ka kunagine sunnismaisus, muutunud transpordioludes tehakse üha rohkem oste suuremates keskustes ja külapoodide käive läheb järjest allamäge.

Hiljuti ka siinmail kasutuselevõetud lühend Coop on olemuselt lihtsalt ühiselt kasutatav rahvusvaheline kaubamärk, mis viitab eeskätt ühistute sarnasele minevikule ja omandivormile. Majanduslikult on ühistud seejuures väikeste vürstiriikidena jätkuvalt iseseisvad äriühingud.

Arvestades, et Coop Eesti mastaabis tegutsebki ajalooliselt põhiliselt maal ja väikelinnades, on ta nendes muutustes võrreldes oma kunagise hiilgusega kaotanud väga suure osa potentsiaalsetest tarbijatest. Väheoluline pole seegi, et ajaloohämarusse on kadunud kunagine “oma poe” tunne, iseäranis linnas. Pole ka ime, inimene teeb oma ostuvalikuid sortimendist ja hinnast lähtudes ning kui ühistu liikmeks olemine ei anna tajutavalt paremat majanduslikku tulemust kui tavaline kliendikaart, kaobki see “oma” pöördumatult ära. Nii on kunagine Saaremaa tarbijate ühistu 23 000-line liikmeskond tänaseks kokku kuivanud 1300-ni, kes moodustavad ühtlasi Coop Saaremaa omanikkonna, samas suhteliselt vähetajutava olemusliku seose juures.

Kui nii mõtlema hakata, siis on ühistu roll mõistetav eelmises sajandis, ent keeruline tänases päevas. Sellega on kindlasti kõik päri, et maapoed peavad olema ja jääma. Vastata aga küsimustele, miks ja kuidas, on juba sootuks keerulisem.

Kuidas edasi?

STÜ-l oli tippaegadel kokku 105 kauplemiskohta + hulk sööklaid ja kauplusautosid. Tänaseks on alles 28 poodi, neist 2/3 maal ja 1/3 linnas. Samas pole ükski neist kadunud kellegi tuju, vaid ajas muutunud majandussituatsiooni tõttu: rahvastik ja ostlemine koondub linna ja maapiirkonnad jäävad järjest hõredamaks. Enamikke maapoode on tänapäeval võimalik pidada ainult sedavõrd, kuidas linnast laekuv raha võimaldab. Õhuke punane joon jookseb sealtmaalt, kus poe pidamisega seonduvad otsesed rahalised kulud hakkavad ületama sealt laekuvat.

Ka väiksemate eraettevõtjate katsed taaselustada vähemaid maapoode üksi või väikevõrgustikuna ei ole paraku andnud erilisi tulemusi. Ehk siis siinkohal pole asi niivõrd selles, kes majandab, vaid tarbimise hääbumises väikeasumites alla kriitilise piiri.

Viidatud arengud ei ole mingi Saaremaa eripära, vaid omased endisele kooperatiivkaubandusele nii kogu Eestis kui ka arvatavasti üle ilma. Konkurents kaubanduses aina ägeneb ning täna tuleb teha valikuid ja otsuseid, kuidas edasi.

Selge on, et olemasolevaid kaubanduspindu tuleb arendada ja ajakohaseks muuta, lihtsalt paigaltammumine tähendab kohe turuosa kaotust. Arvestama peab ka, et internetikaubanduse tormiline areng kipub tavakaubandust ära sööma ja tingib kauplemisviisides põhimõttelisi muutusi, millega tuleb aegsasti kaasa minna – vastasel juhul läheb rong lihtsalt ära.

Kõige selle kõrval on eduka jätkamise eluliseks eelduseks ühistu liikmete omanikutunde ja sellele vastava ostlemismalli taastamine. Et inimene tajuks, et tegemist on tema poega, et selle poe saatus sõltub tema käitumisest tarbijana ja et olla just selle poe klient on talle soodne.

Esimese argliku sammuna soovitud suunas hakkas kohalik Coop paar aastat tagasi uuesti eristama oma liiget püsikliendist, tõstes veidi, kuid siiski, esimeste ostusoodustuste määra. Käesolevast aastast liigutakse valitud rajal juba märksa jõulisemalt edasi. Ühelt poolt kehtestati lisaks senisele ühekordsele sisseastumismaksule ka iga-aastane liikmemaks. Vastukaaluks aga pakutakse liikmeskonnale senisest hüppeliselt kõrgemaid ostuboonuse määrasid. Ehk siis: mida rohkem ühistu liige ostlemisel oma poodi eelistab, seda kasulikumaks see talle muutub. Kas ja kuidas selline muutus liikmete arvu ja nende ostlemisharjumusi mõjutab, näitab juba aeg.

Print Friendly, PDF & Email