Valetada võid, aga ära vahele jää! (20)

“Kas tõesti peab üksi elav pensionär selleks, et riigilt toetust saada, valetama?” küsib Saikla lähedal Liigalaskma külas elav 71aastane Alje Müürisepp.


Olen üksi elav pensionär, matnud oma lapsed ja abikaasa, keda tema viis viimast eluaastat hooldasin – infarktide ja insuldi tõttu oli ta liikumisvõimetu.

Mu tütar oli diabeetik, kellelt suhkruhaigus võttis nägemise. Temast jäi maha kaks lapselast – poiss oli siis aastane, tüdruk kahekuune. Kasvatasime nad koos Tallinnas elavate vanavanematega üles. Kui lapsed pidid hakkama kooli minema, olime sunnitud kolima Saaremaalt Tallinna, et kuidagigi omadega hakkama saada. See oli raske aeg. Käisime, ka Tallinna-vanavanemad, tööl, et lapsed söönud ja riides oleksid.

Praeguseks on mõlemad mu lapselapsed ammugi täiskasvanud ja mandril oma elu peal. Tütretütrel on oma pere, tütrepoeg on ametis Eesti kaitseväes ja töötab sageli välismaal. Saaremaale saavad nad tulla väga harva.

Kirjutage lapselaps naabriperesse

Pean hakkama saama 334 euro suuruse pensioniga. See ei ole kerge. Kuna olen kõrge vererõhuga diabeetik, samuti on mul haiged närvid ja kilpnääre, kulub ainuüksi ravimitele iga kuu ligi 40 eurot. Isegi kui toidu pealt kokku hoida, ei jää kuu lõpuks pensionist suurt midagi järele. Kui igapäevaeluks mõeldud kulutustega saab veel ehk kuidagi hakkama, siis suuremad väljaminekud käivad juba üle jõu. Kust võtta 50 eurot, mis korstnapühkija visiit maksma läheb? Rääkimata ootamatutest kulutustest, mis võivad ette tulla?

Vallast on mulle mitu korda öeldud: sul on ju lapselapsed, las nemad aitavad sind. Lapselapsed aga mind aidata ei saa, nad peavad ise omadega toime tulema. Noorel perel annab ära elada isegi siis, kui ta ainult üht last kasvatab.

Möödunud aastast alates hakati üksi elavatele pensionäridele riigi poolt maksma 115 eurot toetust. Kuna minu kui raske puudega pensionäri jaoks on see suur raha, lootsin samuti seda toetust saada. Võta näpust – selgus, et ma ei kvalifitseeru toetuse saajaks. Miks? Aga seetõttu, et inimene, kes seda kord aastas, oktoobris makstavat toetust saada soovib, peab rahvastikuregistri andmeil 1. aprillist kuni 30. septembrini elama üksi. (Olgu öeldud, et selline nõue tundub lausa jabur: 1. aprillist 1. oktoobrini ei tohi mu koju olla keegi sisse kirjutatud, vahepealseks ajaks aga, palun väga, kirjuta aga jälle sisse!)

Fakt, et elan üksi mis üksi, ei loe seaduse silmis midagi, sest mu tütrepoeg on mu koju sisse kirjutatud. Mis sellest, et ta siin ei ela – ametnikele loeb see, mis on kirjas. Miks mu lapselaps end välja ei kirjuta? Tal on selleks omad põhjused, miks ta seda teha ei saa.

Kui küsisin sotsiaalministeeriumist, kuidas siiski toetust saaksin, soovitati mul lapselaps välja kirjutada. Kas tõesti pean lapselapse raha nimel välja viskama? Et kui surm võttis mu lapsed, võtku riik ka mu lapselapsed?

Solvav vahetegemine

Kui Heljo Pikhof SDE-st mullu Saaremaad külastas, käisin temaga kohtumas ja rääkisin ka talle oma murest. Tema soovitas: kirjutage laps naabriperesse sisse. Kuidas saab riigikogu liige niisugust nõu anda? Kas tõesti on nii, et Eesti riigis peab valetama ja varastama – pea­asi, et vahele ei jää?

Olen oma murest nii palju rääkinud, kohtunud kõigi erakondade esindajatega peale Reformierakonna, ent asjalikku nõu pole saanud.

Sotsiaalministeeriumi ametnik, kellega rääkisin, teatas mulle, et toetuse saamise tingimused on niisugused seepärast, et korrigeerida inimeste sissekirjutust. Küsin: miks just vaeselt elavad inimesed peavad sissekirjutust korrigeerima ja teised võivad teha nii, nagu heaks arvavad?

Viimaste kohalike valimiste ajal võis igaüks lehest lugeda, kuidas kandideerinud poliitikud kirjutasid end sisse kohtadesse, millega neil polnud mingit seost. Näiteks Enn Eesmaa registreeris end Kuressaare elanikuks, kuigi tegelikult ta Saaremaal ei ela.

Selline inimeste vahel vahetegemine on lausa solvav!

Usun, et ma ei ole ainus üksik pensionär, kes on oma muredega üksi jäetud. Kuhu ma aga ka pöördunud ei oleks, abi või ammendavaid vastuseid ma saanud ei ole. Pigem üleoleva suhtumise osaliseks.

Miks peab raske puudega eakas inimene vaidlema ja võitlema, et mingitki abi saada?

Miks sunnitakse inimene, kes on eluaeg riigi heaks tööd teinud ja makse maksnud, kerjuse rolli, kes iga senti manguma peab? Kas inimene pole siis riigi silmis midagi väärt?

Print Friendly, PDF & Email