SJS 50: Muhu jahiselts – maakonna suurim

Muhus on organiseeritult jahti peetud juba sadakond aastat. Tänu Muhu jahiseltsist lendu läinud ideele on lükatud käima ka üle-eestilised naisküttide ühisjahid.

VALMISTUB HINDAMISEKS: Selle nädala alguses vaatas Heinart Laaneväli üle muhulaste kütitud trofeesid, millel oleks medalilootust ja mis võiksid hindamisele minna.
2x MAANUS MASING



Muhu jahiselts loeb oma tegevuse alguseks 3. septembrit 1934, mil loodi Muhu saare Küti Salk. Organiseeritud jahipidamisest saab saarel rääkida siiski juba kümmekond aastat varem, mida kinnitab Saare maakonnavalitsuse administratiiv­osakonna poolt 8. aprillil 1925 Muhu elanikule väljaantud jahipilet.

Pärast Teist maailmasõda oli Muhus alguses üks, siis kolm jahiseltsi (Tamse, Hellamaa, Piiri), mis 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses taas ühinesid. Ühendatud seltsi esimeheks sai Heinart Laaneväli, kes on Muhu küttide pealik ka praegu. MTÜ Muhu Jahiselts on asutatud 1999. aasta aprillis.

Muhu seltsi jahitegevus on jagatud viide jahtkonda (Piiri, Koguva, Kapi, Liiva, Kuivastu), kes oma piirkondades üsna iseseisvalt tegutsevad. Peavad ise jahti ja toimetavad oma hooldusalal, neil on kõigil oma kogunemispaik, kus jahisaaki nülitakse ja töödeldakse. Kui on mingil põhjusel jahile rohkem mehi vaja, siis pannakse jahiseltskond kokku mitmest jahtkonnast.

Seltsi jahimaja, mis valmis 2008. aastal, asub Piiril ja sealt saavad alguse suured ühisjahid. Nüüd, kus maja saab kümneaastaseks, on plaanis see uuesti üle värvida ja väheke ka sanitaarremonti teha.

Seltsi jahimaja, mis valmis 2008. aastal, asub Piiril ja sealt saavad alguse suured ühisjahid.

Rekordiliselt metssigu

Muhulased on korraldanud kaks saarte jahimeeste kokkutulekut – 2006. aastal Lallis ja 2016. aastal Koguvas.

Muhu ulukitest rääkides mainib Heinart Laaneväli esimesena loomulikult metssigu. Pikka aega oli saar Aafrika sigade katkust puutumata, mistõttu taudi eest pagevad loomad vähehaaval Muhusse liikusid. “Nii palju sigu pole meil varem olnud – tähendab, neid on juurde tulnud,” ütleb Laaneväli.

Käimasoleval jahindusaastal on muhulased 15. jaanuari seisuga lasknud juba 763 metssiga. Võrdluseks, 2013. aastal kütiti terve jahihooaja jooksul 596 siga, mis on seltsi senine rekord. “Ei oska täpselt ütelda, aga neid on ikka vähemaks ka jäänud,” sõnab seltsi esimees. “Eks nad lähevad muidugi targemaks ja kui nüüd veed ka alanevad, siis lähevad nad roogudesse, kust neid enam kätte ei saa. Koer ka ei aja neid sealt välja. Aga eks korjuseid on konteinerisse ka raske vedada ja maha matta. Lihtsam on nad ikka ära küttida.”

Teisi ulukeid on Muhus nagu igal pool mujalgi. Metskitsi on palju, nende arvukuse kasvu on soosinud viimaste aastate pehmed talved. Nõndasamuti on lugu ka põtrade ja hirvedega.

Rääkides suhetest maaomanikega, nendib Laaneväli, et seltsil on seni hästi läinud, kuna ei RMK ega ka erametsade omanikud ei ole senimaani ühtegi kahjunõuet esitanud. Muudest kultuuridest on Muhus põhiliselt levinud rohumaad, viljakasvatust saarel praktiliselt ei ole.

Šaakalid hirmutavad

Metssead kahjustavad rohumaid ja metsaalust, puudele ei tee nad midagi. Hirved, põdrad ja kitsed armastavad metsanoorendike kallal maiustada, noored sokud sügavad oma sarvi ka niisama vastu puid ja lõhuvad need nõndaviisi ära.

Võrreldes Saaremaa seltsidega on muhulased mõningases eelisolukorras, sest väiksemal territooriumil on vesi ümberringi vastas ja loomad naljalt saarel minema ei liigu. Siiski on ulukeid tihtipeale näha väinatammil küll Saaremaale, küll Muhumaale lippamas.

Kui tamm on saart “toitnud” metssigadega, siis hirvedega on vastupidi – need on liikunud Saaremaale. 1986. aastal toodi Lätist Koiva rahvuspargist saarele kolm hirvelehma ja kaks pulli. Viis aastat neid ei kütitud ja lasti karjal kasvada. Ühel hetkel oli hirvi juba nii palju, et need hakkasid uute elupaikade otsingul Saaremaale rändama.

Laaneväli nimetab suureks ohuks šaakaleid, kui need ükskord saarele peaksid saabuma. “See saab olema nuhtlus just lambakasvatajatele,” räägib jahiseltsi pealik tuttavate mandri jahimeeste kogemusele tuginedes. “Ega nad enne tule, kui meri ükskord jäässe läheb,” sõnab ta.


Naised jahil

Heinart Laaneväli ei mäleta, et nõukaajal oleks naisjahimehi olnud. Kui keegi jahipüssiga kokku puutus, siis ikka laskespordiga tegeledes. Muhu seltsis oli esimene naisjahimees Hegne Lump, praegu on küttide hulgas samuti mitu naist.

Laaneväljalt pärineb naisjahimeeste jahtide idee, mis tekkis tal 2009. aastal Rakveres Eesti jahimeeste seltsi volinike koosolekul. “Seal räägiti ühes ettekandes, kui palju on meil juba naisjahimehi. Nii see mõte tekkiski,” ütleb Laaneväli. Esialgu see väiksemas ringis väljaöeldud mõtteks jäigi. Kuid aasta hiljem võttis asja uuesti üles Vilmar Rei, kes mõtte juba laiemalt Eesti jahimeeste seltsis välja käis. Ja esimese ainult naisjahimeestele mõeldud jahi korraldasidki Muhu ja Laimjala jahiselts 2010. aasta sügisel üheskoos.

Naisküttide veebilehelt Eestijahinaised.ee saab lugeda, et üritus kukkus välja just selline, nagu algselt vaimusilmas ette kujutatud – kütiliinis peamiselt naised, ajus (ehk metsas) mehed ja koerad. Jahti peeti nii Muhus kui ka Laimjalas ning jahijuhatajad olid samuti naised – Muhu seltsi poolt Hegne Lump ja Laimjala poolt Merit Kindsigo. Nüüdseks on naistejaht muutunud juba
traditsiooniks, seda on peetud Saaremaal, Muhus, Hiiumaal, Põlvamaal, Läänemaal ja Põltsamaal.

Eestis on naisjahimehi siiski vähe – 16 000 küti hulgas on naisi ainult paarsada. See ei takista aga neil oma jahte ega kokkutulekuid korraldamast. Veel enam, arvulisele vähesusele vaatamata on nad koondunud kahte erinevasse seltsi. 2014. aastal loodi Eesti jahinaiste selts, mille eestvedaja on Hegne Lump, 2015. aastal lisandus Triin Roostfeldti juhtimisel Eesti naisküttide selts.

Print Friendly, PDF & Email