Möödunud sajandi esimesel poolel Eestis vägitükke teinud Saaremaa jõumees Aleksander Sannik (1883–1947) oleks tänapäeva jõujuurikate kõrval väljanägemiselt üsna tavaline vennike. Aga tema tööd tervislike eluviiside ja spordi propageerimisel on raske üle hinnata.
KENASTI KEERE: Sannik ree jalaserauda painutamas.
SAAREMAA MUUSEUM
“Ta paenutas oma käe ümber raudkeppe, purustas lihaste paisutamisega raudkette, väänas näppude vahel hõberublalisi ja vaskseid viiekopikalisi, hoidis silla-asendis oma rinnakorvil suure palgi või raudteerööpme peal 20 meest, ilma et sild oleks kokku varisenud,” kirjutab Sannikust Jaan Treufeldt.
Georg Lember kirjutab oma mälestustes, et Sannik painutas vankriratta vitsraua endale ümber kere, lasi rinnale asetatud raudkivi raske haamriga puruks taguda ja tagatipuks ei suutnud kaks paari hobuseid tema rinnal sõrmseongus kokkupandud käsi laiali tõmmata.
Kui suur ja vägev mees Sannik ikkagi oli? 1930. aastal märkis ta reklaamlehel oma pikkuseks 183 cm ja kaaluks 128 kg. Vanemas eas kaalunud mees isegi 152 kg. Kaasaegsed meenutavad, et vägilane oli teistest peajagu pikem, kuigi tolleaegsed fotod seda ei kinnita. Hiiglase mulje tekitas ilmselt mehe turjakus ja atleedi rüht. Kinganumber olnud mehel 44, kuid suure kaalu tõttu tulnud jalavarjud teha eritellimusel, kuna tavalised ei pidanud vastu.
Miks ikkagi Valjala vallas Ure külas Ure talus sirgunud talupoiss, kes noorpõlves oli vibalik ning jõu poolest silma ei paistnud, musklikasvatamise ja esinemislavade vastu huvi tundma hakkas?
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
https://www.google.ee/url?sa=i&rct=j&q=&esrc=s&source=images&cd=&ved=0ahUKEwiY3s6yyNnYAhWCAJoKHbUXAJ8QjRwIBw&url=https%3A%2F%2Fosta-ee.postimees.ee%2Fkategooria%2Fkollektsioneerimine%2Fpostkaardid-kuni-1945%2Fkuulsused%3F%26id%3D2324%26limit%3Drunning%26time%3Dleft%26preset%3D%26orderby%3Dbidsa%26gallery%3D%26q%255Btype%255D%3Dall%26q%255Bcat%255D%3D1000%26q%255Bshow_items%255D%3D1%26pagesize%3D60&psig=AOvVaw3UXEGDSiuMNEVs6FfWbdS4&ust=1516091806135065
Oli mul kunagi Tallinnas üks töömees, kes väitis pidevalt, et ta on jõumees Sanniku poeg. Ta oli ka selline tugeva kondiga vanem härra, pikkuse poolest üle keskmise ja mitte just kõige teravam pliiats. Venelastest töömehed irvitasid kogu aeg, et ta on ainuke, kes suudab mul oma pikatoimelisuse ja lollide küsimustega närvi mustaks ajada. Kaua sa jaksad ühte ja sama asja ühele inimesele seletada.
Siis (ca 15 aastat tagasi) elas ta Märjamaal. Koolis oli ta käinud Turbas. Lapseeas olnud tal tervisega tõsiseid probleeme.
Nimi ei tule mul praegu kahjuks meelde. Aga Sannik ta ei olnud. Samas peaks muidugi ütlema, et mingi sarnasus neil on.
Mehe nimi on Kalev Sagor
Kas ta oli siis Sanniku poeg?
Aleksander Sannikul oli palju lapsi, kuid tema viimases peres kasvas kokku neli last. Peale Kalev Sagor’ oli tal veel poeg Aleks Sagor ning kaks tütart.