SUUR MAA, SUURED ASJAD: Uusi sõnumeid liivakastist (1)

neeme korv

Neeme Korv

“Meie teiega ei mängi!” – “Need on minu vormid, ta ei tohi neid võtta!” – “Sa ei oska ise kooke teha, ainult lõhud meie omi!” – “Ma ei ole enam sinu sõber!” – “Sa oled täiega loll!” –”Uääääääääää!”

See kisa ei kosta Tornide väljaku müüritagusest liivakastist, vaid ühest teisest sarnasest mängupaigast, ülal-linnast, Toompealt. Poliitilistes liivakastimängudes on saabunud uus vaatus.

Algas see sellega, et üks paks poiss saadeti mujale mängima. Või päädis asi koduarestiga. Või sai ta lihtsalt teatud mängude jaoks liiga vanaks. Igatahes on lapsed sellest liivakastinurgast, kus tema tahtmist mööda tegutseti, võtnud oma plastikkühvlid, ämbrid ja vormid ning kolinud liivakasti keskele. Sest paar poissi, varasemast seltskonnast tüdinud, otsustasid oma elu ja mängud huvitavamaks teha ning sõlmisid sõprust. Uues kambas tundsid nad ennast hulga tähtsamana. Võib öelda, et tüüned päevad liivakastis olid sellega möödanik.

Need lapsed sealt nurgast olid esiti üsna ujedad, aga kogusid end järk-järgult. Paksu poisi praalimist ja kamandamist ei kannatanud nad juba ammu. Kuid vastu hakata talle ei tohtinud ja tegelikult ega keegi eriti julgenud ka. Sest kui keegi midagi piiksatas, siis teda enam mängu ei võetud ja kõik. Kere peale just ei saanud, aga ega üksi, ämber käes, liivakasti servas seista ka kuigi lõbus ole.

Paks poiss otsustas, mida tehti. Kas pätsiti liivakooke ja mängiti poodi. Või olid vormid mängult inimesed, keda autokastis ühest kohast teise sõidutati. Või ehitati liivalosse ja jagati tubadeks (arvake, kes kõige suurema ja uhkema sai?).

Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus paks poiss ei viitsinud midagi muud teha, kui targutas. Isegi kui keegi tahtis mängida, siis midagi lõbusat ei juhtunud. Tuli lihtsalt päev otsa kuulata tema vinguvat juttu sellest, et tegelikult tuleks mängida mitte nurgas, vaid hoopis keskel, aga need teised lapsed seal on, voh, nii-ii lollid, et isegi kui nad enda juurde kutsuksid, ei maksaks minna.

Kuni siis ühel päeval muutus kõik. Paks poiss oli kadunud.

Need lapsed, kes nüüd enam mänguringi ei kuulunud, pole juhtunuga sugugi rahul. Esialgu ei saanud nad arugi, mida õieti teha. Üks proovis heaga, teine kurjaga. Paljud pillisid. Osa jooksis emale kaebama ning mõni tarmukam lapsevanem tuli ka liivakasti äärde, õiendas ja proovis suhteid korraldada. Vahepeal oligi nagu rahulikum.

Viimasel ajal on aga liivakastis ja selle ümber kärarikkaks läinud. Selgus, et paks poiss, kes siin enam mängimas ei käi, on oma endistesse mängukaaslastesse märgatavad jäljed jätnud. Nende arvamused selles osas, kuidas oma päevi sisustada, langevad nimelt üsna üheselt kokku paksu poisi kunagiste tegemistega. Ja sellega seoses ka käitumine.

Eemale aetud omakorda seisavad liivakasti serval ja tänitavad järjest ühtsema koorina. Kisa ja lärmi on rohkem kui kunagi varem. Esineb liivaloopimist ja mänguasjade lõhkumist. Isegi liivakast on rüselemiste käigus kannatada saanud.

Ühistu hakkab aasta pärast remonti tegema ja uuendab ka liivakasti. Praegu pole isegi teada, millise suuruse ja kujuga see olema saab. Kas jagub ruumi ühele või mitmele seltskonnale. Ja kuidas mõjutab see edasisi mänge ja mängijate suhteid? Elame-näeme. Vahepeal pühime pisarad ja ninakollid ära ning käime korralikult lasteaias.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email