LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Teekond Slovakkia baarmanide jõulupeole

Tarmo Virki

Me teeme ühe toreda saare toote valmis, aga mis saab edasi? Me müüme ta saarlastele, müüme juulis turistidele ka – elame sellega talve üle. Aga edasi? Kui tahaks teha midagi suuremat?

Lahhentaggega on meie sihiks kahtlemata kogu maailm. Saarelt maailma jõudmiseks on kaks võimalust: digitaalne ja analoogne. Päris toodet müües tundub analoogne – füüsiliselt, reaalselt reisimine – olevat tihtilugu kindlam variant, aga loomulikult on massideni jõudmiseks tänapäeva digitaalsed lahendused tunduvalt hõlpsamad.

Meie viikingisaare lugu ja oma toote lugu – olgu see siis džinn, kasemahl, õlu või siirup – saab rääkida veebis, mistahes sotsiaalmeedia kanalites kogu maailmale. Probleemiks tõuseb ainult oskusteave – kuidas jõuda kogu maailmani? Ja tegelikult ei ole meist kellelgi vaja ju üldse jõuda kogu maailma inimesteni. Piisab, kui jõuad ainult nende õigeteni – nendeni, kes tahaksid su toodet osta või edasi müüa.

Nende inimesteni jõudmine on kunst. Eriti kui teed seda ilma turunduseelarveta. Millises kanalis Eesti ettevõte oma sõnumit veebis levitab? Facebookis ilmselt. Ja jõuab sadakonna inimeseni. Kas sellel on mõte? Kõhklen. Muidugi me oleme Facebookis, aga Instagram, Twitter, LinkedIn paistavad kanalitena, kus meie sõnumi levitamise katsed on palju tõhusamad. Mu paari hiljutist LinkedIni postitust on näinud keskmiselt üle 20 000 inimese, samas kui Facebooki teated jõuavad tihtilugu vaid sajandikuni sellest.

Üritage oma toodet füüsiliselt 20 000 inimesele esitleda – võin teile vaid jõudu ja pikka iga soovida. Aga samas on need, päris maailma kontaktid tavaliselt siiski väga palju tõhusamad.

Tuleb lihtsalt pakkida oma tooted reisikohvrisse, maksta pagasi eest lisatasu lennufirmale (oma džinni lennukisalongi ei lubata, oleme üritanud) ja lennata maailma.

Sedagi kolumni kirjutan pooltühjas Riia–Praha lennukis. Ees ootab Lahhentagge džinni avaüritus Praha Gin and Tonic´u baaris ja mitmed kohtumised nii tšehhide kui ka slovakkide juures.

Kulu piirdub vaid lennupileti ja mõnede tootenäidistega. Nagu ikka, viib üks asi teiseni. Sügisesel Moskva reisil viisid tuttavad mind kokku oma sõbra Tomasiga, kes oli samal ajal Venemaa pealinnas juhuslikult tööreisil. Õhtusöögil rääkisime džinnist ja maitsesime mõningaid imelisi kokteile, mida Moskva parimad kokteilimeistrid meile Lahhentaggega segasid.

Kui Tomas mõne nädala eest kutsus jaanuaris toimuvale Slovakkia baarmanide jõulupeole meie toodet esitlema, siis polnud kahtlustki – tuli reisiraha kokku kraapida ja lennukisse hüpata.

Maailm ootab ju vallutamist. Kas me sellele jõulupeole üldse jõuame, pole hetkel teadagi – nädala eest selgus, et ürituse kontseptsioon on muutunud ja tooteesitlusteks pole seal ilmselt võimalust. Aga üritus Prahas ja kontaktid – lootus on, et pärast Lätit leiaks sealt meie järgmised välisturud. Aga elame, näeme. Ma ei imestaks, kui me juhuslikult kohtaks kedagi, kes aitaks toodet viia mõnda järjekordsesse riiki, mille vallutamisest ei ole osanud unistadagi.

Print Friendly, PDF & Email