KÕNE IFFILE: Puud kui kingitus (4)

Täna räägime Iffiga tema kingitusest Eestile – riigi 100. sünnipäeva puhul.

Mingist esemelisest kingitusest Eestile ma mõelnud ei ole. Küll aga olen mõelnud, et istutan oma kalli kodumaa auks kümmekond puud. Ja teen seda Muhus, kus ma elan. Mul on siin umbes hektarisuurune maatükk, millest oleme koos naisega parki arendanud. Olgu see park ka väikene märk järeltulevatele põlvedele.

Oleme sinna istutanud juba palju puid – praegu on neid seal kuus-seitsekümmend, igasuguseid erinevaid. Seal kasvavad näiteks mu emakodust Orissaare lähedalt toodud üheksa tamme. Need olid väga pisikesed, 10 cm pikkused võrsed, aga omajagu poputatud, on nad nelja-viie aastaga juba päris kenaks sirgunud. Seal on kaskesid, mõned viljapuud, vahtrad ja saared, mägimände ja kastaneid. Üks mu lapsepõlvesõber kinkis Siberi seedermänni, mis on seitse-kaheksa aastat hoogu võtnud. Mul oli kogu aeg suur hirm, kas see läheb välja või jääb ikkagi kasvama, aga jäi. Eks välja ole neid istikuid läinud ka, sest iga puu seda ümberistutamise šokki üle ei ela. See on paratamatu.

Oleme püüdnud nende puude eest võimalikult hästi hoolitseda, nii palju, kui meie oskused seda lubavad. Kui on ikka väga kuivad suved olnud, oleme kastekannudega puudele vett vedanud, et nad midagigi juua saaksid.

Nüüd saab sellest, mil seda maatükki harima hakkasime, 12 aastat. Kui enne lokkas seal kulu, võsa ja nõgesed, siis nüüd on pilt juba selline, et vaatad: ära sa ütle, juba kerge pargi mulje jääb. Kui vanajumal veel kümme-viisteist eluaastat annaks, võiks see pilt mu silmadele olla juba päris armas. Küllap siis juba järeltulijad hoolitsevad selle pargi eest ise.

Saan väga hästi aru, kui keegi tark inimene ütleb, et kui tahad olla õnnelik, ole aednik. Palju mina küll aednik olen, aga ühe maatüki ülesharimine ja pargi loomine on kuidagi väga köitev. Eks rassitud ole seal küll ja küll, aga seda tööd teed rõõmu ja täie andumusega.

Aga kuna ruumi on sel maatükil veel, siis arvan, et kümmekond puud istutan sinna kindlasti, ka mõne tamme. Olen mõelnud, et äkki prooviks, kas Wiiralti tamme järglased hakkaksid mul Muhumaal kasvama. Lähen vaatan ka Kudjape puukooli. Olen puukoolist toonud näiteks püramiidpajusid, mis on väga ilusti kasvama läinud. Kindlat soovi, et just see või teine puu peab veel olema, mul pole.

Kui aga rääkida muudest kingitustest Eestile, siis üks neist, mida tähtsaks pean, on see, et tulen 23. veebruaril Kuressaarde pidulikule aktusele ja teeme seal koos ansambliga Helios väikese kontserdi. Raha me selle eest ei küsi.

Praegu aga soovin kõigile Saarte Hääle lugejatele ilusat uut aastat. Peaasi on see, et tervis vastu peaks. Sööge aga küüslauku ja katsuge vastu panna sellele hallile ja vesisele ilmale!

Print Friendly, PDF & Email