Kapten Visa Hing: Saaremaal mängida oli lapsepõlveunistus

SUURIMA FÄNNIGA: Ratastoolis Hannes Ränk on Saaremaa  Võrkpalliklubi üks suurimaid fänne, kes ei puudu üheltki võistluselt. Pildil  Siim Põlluäär Hannesega ühe järjekordse võistluse järel.  
Foto: MAANUS MASING

Saaremaa Võrkpalliklubi fännid valisid läinud aasta lõpul oma lemmikuks meeskonna kapteni Siim Põlluääre, pärjates ta tiitliga Visa Hing. “Hallist pingihiirest”, nagu Õhtuleht mõni aasta tagasi teda nimetas, on saanud praeguseks tõeline “platsilõvi”.

Olete nurga- ja diagonaalründaja. Mida see tähendab, kui nii öelda, et kõik aru saaksid?

 

Mina palli vastu ei võta. Mina olen see, kes toob punkte. Ainult ründab.

Kui teie punkte ei too, siis võistkond kaotab?

Üldjuhul võib nii öelda küll. Suhteliselt palju sõltub minust.

 Kui omal ajal hakkasite sporti tegema, siis miks just võrkpall valitud sai, mitte jalgpall, korvpall või hoopis male?

Käisin väiksena nii jalgpallis kui ka võrkpallis, aga miski kiskus võrgu poole. Ei tea ise ka, mis see oli. Tundub, et läheb hästi. Ei tea, et mingi suure vea oleksin teinud.

Suvel tulite Saarte mängudel teisele kohale. Kas põhimõtteline erinevus rannavollel ja võrkpallil on ainult see, et üht mängitakse liiva peal ja teist saalis?

See kindlasti, aga on ka väikseid nüansse, kuidas näiteks ülevalt ei tohi teatud asju vastu võtta jne. Liiva pealt saali tulla on natuke raskem, kui vastupidi.

Saaremaa Võrkpalliklubil on läinud ehmatavalt hästi – tulla ja võita. Mis see fenomen on?

Meil on hästi kõva publik taga, see innustab kõvasti. Me ei saa end lõdvaks lasta publiku tõttu. Seega suur tänu kindlasti neile. Pooled võidud võib nende arvele kirjutada.

2013. aastal kirjutas vist Õhtuleht, et “hallist pingihiirest platsilõviks”. See oli pärast seda, kui olite TTÜ-st kolinud Pärnusse. Hall pingihiir, mis see tähendas?

TTÜ aegadel ma ei saanud väga palju mänguaega. Läksin uude klubisse ja seadsin eesmärgi, et kui nüüd ei tule, siis… Andsin endast kõik ja õnneks hakkas vedama.

Kui tõsised need loobumismõtted TTÜ päevil olid?

Mõtted tõesti olid. TTÜ-s ei klappinud mõned asjad üldse. Asi ei toiminud kuidagi ja vaja oli uut keskkonda, et saaks edasi minna.

Millest see sõltub, kes saab mänguaega ja kes ei saa? Pärnus hakkasite nii palju paremini mängima äkki?

Uus keskkond mõjub küll. Kui oled ühe koha peal nii kaua, siis mina tundsin küll, et see ammendab end ära. Ma ei saanud enda jaoks enam midagi uut. Palju sõltub ka treenerist.

Pärnu oli teie vana armastus või kuidas?

Kunagi oli Pärnu väga kõva meeskond ja see oli mulle sümpaatne. Otsus sinna minna ei tulnud raskelt. Uurisin, kas ja kuidas oleks võimalik seal mängida, ja õnneks läks läbi. Kui sain lepingu, olin väga õnnelik.

Kuidas uude meeskonda sissesulandumine käib?

Ise arvasin ka, et sellega on tükk tegemist. Aga mul läks ladusalt. Sain kohe palju mänguaega ja nii ta läks. Kui ma seda sammu teinud ei oleks, ma ei tea, kas praegu üldse enam mängiks.

Tulles tagasi Saaremaa Võrkpalliklubi juurde. Ühtpidi on tore, et teil on väga hästi läinud, aga ma kujutan ette, et väga kerge mängida ei ole, sest kõik ju loodavad. Medalid on ammuilma ette juba kaela riputatud ja nüüd tuleb pingutada, et need päriselt ka seal oleks. See pole kerge positsioon.

Absoluutselt mitte. Väike pinge on kogu aeg sees, et inimestele pakkuda seda, mida nad ootavad. Aga saame hakkama.

Kõige parem mäng oli 2017. aastal milline?

Mulle meeldis mäng Rakvere vastu. Saime finaali.

Kui Saaremaa Võrkpalliklubi ei oleks sündinud, kuhu ja kuidas oleksite edasi suundunud?

Kaks aastat mängisin Rakveres. Piilusin ka välismaale päris pikalt, aga siis tekkis see variant Saaremaal ja tahtsin siia tulla. See on lapsepõlveunistus kunagi siin mängida. Ei uskunudki enam, et see võimalus tuleb.

Kas välismaal oli reaalselt midagi silmapiiril?

Jaa, Portugalist, Bulgaariast ja Soomest oli huvi olemas.

Kui Saaremaad poleks olnud, mille järgi oleksite valinud, kas Portugal, Bulgaaria või Soome?

Vaatad, milline pakkumine on, kui tugeva klubiga tegemist, mis liigasid nad mängivad. Plussid kaalud kokku ja siis otsustad, kuhu minna tahad.

 Mis kõige magusam oleks olnud?

Bulgaaria oli päris hea. See oli valitsev meister, kui ma ei eksi, ja mängis Euroopa kõige kõvemat liigat. Tundus ahvatlev.

Seda hirmu ei olnud, et oleks saanud seal ka “hall pingihiir” olla?

Ei, need ajad on möödas.

Üks asi on mäng, mis annab praktikat, aga kui palju üldfüüsilist trenni tuleb teha?

Üldjuhul on see selline suvine asi. Nüüd, kui meil karikafinaal läbi, saab teha väikse jõusaalitsükli, aga muidu teeme hooaja sees vähe trenni. Rohkem lihtsalt toonusehoidmist. Hullu “ladumist” hooaja sees ei ole.

TTÜ ajal oli juhus, kus teilt võeti dopinguproovi. See ei ole vist võrkpallis väga tavaline.

Väga palju ei käida, aga vahepeal ikka. Mina olen 2–3 korda juba käinud dopingukontrollis. See pidi loosiga toimuma kuidagi, ju mul vist on siis õnne.

 Kas Eesti võrkpalli hetketase on selline, kus võikski endale rajada tõsise sportlaskarjääri? Või tuleb mingil hetkel ikka sinna Bulgaariasse ja Portugali minna.

Liiga on täiesti okei. Kannatab mängida küll. Aga kui välismaalt mingi hea pakkumine tuleb, siis kindlasti peab mõtlema selle peale.

Nii et Saaremaa Võrkpalliklubi omanikud peavad olema väga valvel, et teile käppa peale ei pandaks.

Võib ka nii öelda.

Korvpallis on pikkus oluline, aga võrkpallis? Teie olete 198 cm – on see hea pikkus?

See on suhteliselt hea. Natuke võiks pikem olla.

Veel pikem?

Jah. Aga mul on tegelikult täiesti okei pikkus ikka.

 Kuivõrd kaalu hoidmisega peab tegelema, kas see on ka oluline?

Käib kõva jälgimine. Meid pandi enne ja pärast jõule kaalule ja õnneks oli mul isegi 2 kilo alla läinud vahepeal. Hoidsin end.

Tervis on sportlase jaoks oluline. Vahel räägivad väga noored sportlased, et neil just kaks operatsiooni oli ja kohe lähevad järgmisele. Mis see inimene siis veel teeb, kui tal 50 aastat turjal. Kuidas teil on, mis õlg teeb?

Õlaga on hästi. Kuu aega on keha okei olnud. Enne seda oli põlvega jama. Praegu pole hullu midagi.

Seda hirmu pole, et sport võtabki tervise ära lõpuks?

Eks iga asi võtab. Tööl käies kulub ta ka.

Mis teie ellu peale spordi veel mahub? Kui mahub.

Palju ei mahugi.

Mitu tundi päevas palliga müttate?

Neli vähemalt. Oleneb muidugi nädalast, kui palju mänge on ja kuidas ajakava.

Füüsiline füüsiliseks, aga selliste meeskonnaalade puhul on oluline seegi, kuidas meeskond kokku klapib. Kas see sõltub treenerist või mängijatest endist? Tippu jõudmiseks peab olema isiksus, aga kui kõik on isiksused…

Peab olema üks eeskujulik isik, keda kuulatakse. Kui kõik on isiksused, siis head nahka sealt ei tule. Selleks ongi meeskonnas kapten, kes ütleb vahel kõvemalt või teeb ka nalja, kui vaja.

Saaremaa Võrkpalliklubi kapten on ju teadagi kes, Siim Põlluäär. Kuulavad nad siis teid ka?

Ma usun küll. Tühja juttu ma ei räägi ja mööda külgi räägitu vast maha ei jookse.

Vahel ikka möirgate ka?

Senimaani pole õnneks pidanud pahasti ütlema. Kõik on ladusalt läinud. Pikki aastaid on juba mängitud ka, tippliigas on vist üheksa aastat juba, tekitab äkki autoriteeti.

Kaua veel mängite?

Sportlase puhul ei tea seda kunagi. 35 aastat on selline vanus, kus võrkpallis hakkab juba vanaks jääma.

Mis te siis teete, kui igasugu Bulgaaria klubid ka enam ei aita?

Eks selle peale tuleb mõelda. TTÜ-s olen lõpetanud kinnisvarahalduse eriala. Pigem kisub mind aga hoopis isa valdkonda, et hakata seal asju ajama. (Siimu isa on puidufirma Javicar juht ja üks omanikest Jaanus Põlluäär – toim.)

Seal on siis peadirektorikoht soolas?

Ei, seda veel ei tea, eks paistab.

Miks te seda kinnisvarahaldust siis üldse õppima läksite?

Pärast gümnaasiumi lõppu on ikka tarvis midagi õppida. Kinnisvara oli toona selline popp teema, mõtlesin, et lähen õpin. Nüüd on paber käes ja ses osas kõik hästi.

Saaremaale tagasitulek on tore. Kas jäätegi nüüd siia?

Kui ausalt öelda, siis tuleviku olen planeerinud siia jah. Mulle meeldib siin. On hea rahulik, ei ole tõmblemist. Samas ei ole liiga rahulik ka.

Mis te Edgar Haavikult, oma esimeselt treenerilt, kõige rohkem õppinud olete?

Rahulikkust. Ei ole vaja sabistada. Tuleb rahulikult teha oma asja. Positiivsust süstis ta minusse. Usun, et olin hea õpilane ses osas.

Siim Põlluääre intervjuu kõlas Kadi raadio eetris aastavahetusprogrammi raames. Järelkuulata saab seda http://www.kadi.ee

 

Print Friendly, PDF & Email