Imed on võimalikud (17)

Hannes Nelis

“Kas mäletate veel, kuidas hoidsime hinge kinni, kui Heinz Valk ütles oma kuulsusrikka lause “Ükskord me võidame niikuinii!”?” küsis eile Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva puhul toimunud kõnekoosolekul Kaitseliidu Saaremaa malevkonna kaplan Hannes Nelis. “Kas mäletate veel, kuidas hoidsime kätest kinni ja hüüdsime: “Eestimaa on meie kätes!”? Kuidas laulsime: “Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead”?

Tegelikult me unistasime ja palusime. Ning Looja hoidis ja andestas. Meile kingiti vabadus. See oli ime.

Midagi sellist sündis ka Vabadussõja ajal, kui kõik tundus lootusetu. Kui ligi neli tuhat inimest olid juba andnud oma elu ja kui vaenlane seisis 40 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Ka siis palvetati – kaevikutes, kodudes ja kirikutes. Siis sündis midagi hämmastavat. Väikese rahva üsnagi viletsalt relvastatud kaitsevägi sai suurte riikide sõjavägede üle ühe võidu teise järel. Kuni 3. jaanuaril 1920 vaikisidki relvad. Vähem kui kuu aega hiljem kirjutas Venemaa alla Tartu rahulepingule. Imed on võimalikud.

Kõik võib muutuda

Meie Vabadussõda tuletas mulle meelde vana testamendi noort karjapoissi Taavetit, kes samamoodi, lingu ja kiviga, võimsa Koljati vastu läks ja võitluses peale jäi. Inimlikult küsime tihti, et kuidas ta julges. Aga julges ta seepärast, et ei olnud üksi. Ta läks koos Jumalaga, taeva ja maa kõigeväelise loojaga.

Selle aasta kirikukalendri juhtsalmiks on sellesama karjapoisi, hilisema Iisraeli vägeva kuninga Taaveti sõnad: “Õnnis on rahvas, kelle jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.”

Kas ei ole kummaline, et just selline sõnum on meie kodumaa 100. juubeliaasta juhtlauseks? Võib-olla tahetakse meile midagi meelde tuletada? Kes on see vabaduse kinkija, kellele peaksime olema tänulikud? Võib-olla tuletatakse meelde sedagi, et kõik võib muutuda. Nii iseenesestmõistetavaks muutunud vabadus võib ka lõppeda. Ime võib kaduda, kui rahvas kinkijale selja keerab, tänulikkuse unustab ja oma nina nipsakalt püsti ajab.

Pole olemas rahvaid, kes oleks elanud ilma jumalata. Kui mõni selline oligi, siis ajalugu niisuguseid enam ei tea, on väitnud filosoof Erich Fromm.

Õnneks meie rahvast see ajalugu veel tunneb ja räägib võimsalt. Räägib sellest, kuidas pärast laastavat Põhjasõda ja katku jäi meid siia maale järele alla saja tuhande. Ja kuidas seejärel pööras Jumal tema poole hädas hüüdnud ja kahetsenud rahva õnnetuse õnneks. Meist sai raamaturahvas. Saime oma emakeelse piibli. Kirik kinkis kirjakeele, rahvakoolid. Lõpuks sai see väike rahvas ka eestikeelse ülikooli. Pärast Vabadussõda ehitas see rahvas taas üles sõjas laastatud pühakojad ja ehitas juurde ka uusi. Meie rahvaarv kasvas ligi kakskümmend korda. Olime ristirahvas, kes elas Jeesuse emale pühitsetud Maarjamaal.

Looja on hoidnud ja õnnistanud seda maad. Kas me aga oleme õppinud midagi oma minevikust ja ka olevikust? Kas ikka alati võime kiidelda oma paremuse, kavaluse või jõuga? Kas saame ikka olla kõige suhtes liberaalsed?

Kui kaua võib meie rahva meessugu vanduda kuradeid ja juua ennast segaseks või surnuks? Kui kaua kanname Euroopa Liidu kõige ilmalikuma riigi tiitlit? Kui kaua sallitakse veel selle väikese rahva tänamatust ja rumalust? Kardan, et kuigi kaua seda enam ei tehta. Juba omadki väsivad sellest ja lähevad. Põhjuseid on kindlasti mitmeid. Seal kusagil kaugel pidi olema parem majanduslik olukord, suuremad pudrumäed ja piimajõed.

Peamine on aga ehk just selles, et oleme kasvatanud üles põlvkonna, kellel ei ole enam juuri. Nad on hüljanud oma esivanemate poolt pühaks peetu. Juurteta ei ole lihtne elada, tekib väga palju komplekse, mida kompenseeritakse kõrgendatud kriitikameelega, kummalise “Ärapanija” või “Tujurikkuja” sar­nase huumorimeelega, halvasti ütlemisega, kurjalt kirumisega. On, millest mõelda, armsad sõbrad.

Juurteta põlvkond

Aga just sellepärast olemegi täna siin ja helistame oma pühakodade kelli, et taas tänulikult meenutada aega, mil võimatu muutus võimalikuks, mil Jumal kinkis vabaduse. Sündis see, mida paljud pidasid võimatuks.

Ma väga tahan uskuda, et see ime jätkub. Kui me hakkame oma juuri, oma esivanemate usku taas tõsiselt võtma. Me oleme väike rahvas ja mitte alati ei suuda me teha suuri tegusid, aga tehkem siis vähemalt väikeseid tegusid suure armastusega. Hoidkem end Looja lähedusse ja püüdkem elada tema tahtes. Sest õnnis on rahvas, kelle jumal on Issand. Rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks, nagu ütles kuningas Taavet.

Print Friendly, PDF & Email