Hannes Nelis
“Kas mäletate veel, kuidas hoidsime hinge kinni, kui Heinz Valk ütles oma kuulsusrikka lause “Ükskord me võidame niikuinii!”?” küsis eile Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva puhul toimunud kõnekoosolekul Kaitseliidu Saaremaa malevkonna kaplan Hannes Nelis. “Kas mäletate veel, kuidas hoidsime kätest kinni ja hüüdsime: “Eestimaa on meie kätes!”? Kuidas laulsime: “Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead”?
Tegelikult me unistasime ja palusime. Ning Looja hoidis ja andestas. Meile kingiti vabadus. See oli ime.
Midagi sellist sündis ka Vabadussõja ajal, kui kõik tundus lootusetu. Kui ligi neli tuhat inimest olid juba andnud oma elu ja kui vaenlane seisis 40 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Ka siis palvetati – kaevikutes, kodudes ja kirikutes. Siis sündis midagi hämmastavat. Väikese rahva üsnagi viletsalt relvastatud kaitsevägi sai suurte riikide sõjavägede üle ühe võidu teise järel. Kuni 3. jaanuaril 1920 vaikisidki relvad. Vähem kui kuu aega hiljem kirjutas Venemaa alla Tartu rahulepingule. Imed on võimalikud.
Kõik võib muutuda
Meie Vabadussõda tuletas mulle meelde vana testamendi noort karjapoissi Taavetit, kes samamoodi, lingu ja kiviga, võimsa Koljati vastu läks ja võitluses peale jäi. Inimlikult küsime tihti, et kuidas ta julges. Aga julges ta seepärast, et ei olnud üksi. Ta läks koos Jumalaga, taeva ja maa kõigeväelise loojaga.
Selle aasta kirikukalendri juhtsalmiks on sellesama karjapoisi, hilisema Iisraeli vägeva kuninga Taaveti sõnad: “Õnnis on rahvas, kelle jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.”
Kas ei ole kummaline, et just selline sõnum on meie kodumaa 100. juubeliaasta juhtlauseks? Võib-olla tahetakse meile midagi meelde tuletada? Kes on see vabaduse kinkija, kellele peaksime olema tänulikud? Võib-olla tuletatakse meelde sedagi, et kõik võib muutuda. Nii iseenesestmõistetavaks muutunud vabadus võib ka lõppeda. Ime võib kaduda, kui rahvas kinkijale selja keerab, tänulikkuse unustab ja oma nina nipsakalt püsti ajab.
Pole olemas rahvaid, kes oleks elanud ilma jumalata. Kui mõni selline oligi, siis ajalugu niisuguseid enam ei tea, on väitnud filosoof Erich Fromm.
Õnneks meie rahvast see ajalugu veel tunneb ja räägib võimsalt. Räägib sellest, kuidas pärast laastavat Põhjasõda ja katku jäi meid siia maale järele alla saja tuhande. Ja kuidas seejärel pööras Jumal tema poole hädas hüüdnud ja kahetsenud rahva õnnetuse õnneks. Meist sai raamaturahvas. Saime oma emakeelse piibli. Kirik kinkis kirjakeele, rahvakoolid. Lõpuks sai see väike rahvas ka eestikeelse ülikooli. Pärast Vabadussõda ehitas see rahvas taas üles sõjas laastatud pühakojad ja ehitas juurde ka uusi. Meie rahvaarv kasvas ligi kakskümmend korda. Olime ristirahvas, kes elas Jeesuse emale pühitsetud Maarjamaal.
Looja on hoidnud ja õnnistanud seda maad. Kas me aga oleme õppinud midagi oma minevikust ja ka olevikust? Kas ikka alati võime kiidelda oma paremuse, kavaluse või jõuga? Kas saame ikka olla kõige suhtes liberaalsed?
Kui kaua võib meie rahva meessugu vanduda kuradeid ja juua ennast segaseks või surnuks? Kui kaua kanname Euroopa Liidu kõige ilmalikuma riigi tiitlit? Kui kaua sallitakse veel selle väikese rahva tänamatust ja rumalust? Kardan, et kuigi kaua seda enam ei tehta. Juba omadki väsivad sellest ja lähevad. Põhjuseid on kindlasti mitmeid. Seal kusagil kaugel pidi olema parem majanduslik olukord, suuremad pudrumäed ja piimajõed.
Peamine on aga ehk just selles, et oleme kasvatanud üles põlvkonna, kellel ei ole enam juuri. Nad on hüljanud oma esivanemate poolt pühaks peetu. Juurteta ei ole lihtne elada, tekib väga palju komplekse, mida kompenseeritakse kõrgendatud kriitikameelega, kummalise “Ärapanija” või “Tujurikkuja” sarnase huumorimeelega, halvasti ütlemisega, kurjalt kirumisega. On, millest mõelda, armsad sõbrad.
Juurteta põlvkond
Aga just sellepärast olemegi täna siin ja helistame oma pühakodade kelli, et taas tänulikult meenutada aega, mil võimatu muutus võimalikuks, mil Jumal kinkis vabaduse. Sündis see, mida paljud pidasid võimatuks.
Ma väga tahan uskuda, et see ime jätkub. Kui me hakkame oma juuri, oma esivanemate usku taas tõsiselt võtma. Me oleme väike rahvas ja mitte alati ei suuda me teha suuri tegusid, aga tehkem siis vähemalt väikeseid tegusid suure armastusega. Hoidkem end Looja lähedusse ja püüdkem elada tema tahtes. Sest õnnis on rahvas, kelle jumal on Issand. Rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks, nagu ütles kuningas Taavet.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kas Piiblis on kirjutatud,et Looja teeb rahvastel vahet ja eriliselt eestlasi eelistab? Tarvitseb vaid ameeriklastel ja venelastel palvetada,kui Looja võib ringi mõelda…
Ega see kirikumeeste elu lõbus ole – müügitöö oma muinasjutuga läheb aina raskemaks.
Ja mis teab üks kirikumees eesti rahva esivanemate uskumustest. Kristlus muudeti maamehele mõisapeksuga uueks uskumiseks alles 18 sajandil – sinnamaani oli maamees valdavalt oma kaugemate esiisade usku ikka. Siis kisti meid vägivaldselt lahti esiisade uskumustest ja juurtest. Kirikumees võib arvata, et Jumalat saab uskuda ainult tema muinasjutu läbi – aga see pole üldse kindel, et nii ikka seda õiget Jumalat usutakse. Ja me ei ole Euroopa kõige ilmalikum riik – see on kiriku müüt. Vaata, mis toimub mujal Euroopas – kirikud tühjenevad väga kiires tempos ning hooned müüakse maha. Haritum inimene ei vaja seda muinasjuttu enam.
Ma ei tea kuidas selle jumalaga lood päriselt on, aga kirikuõpetaja puudutus on küll vist väge täis. Enne teist suurt ilmasõda ristiti minu tilluke onu ja ta väike sugulane. Rituaal viidi läbi maal , meie pere kodutalus Valjala õpetaja poolt. Onukesel olnud sinine siidist kleidike, pisikesel noorel preilil roosa siidkleidike. Kui kirikuõpetaja jõudnud oma ristimistalitusega sinnamaale, et olnud vaja püha vett, tormanud mamma kööki. Selgunud paraku julm tõde, et veeämber tühi olnud. Mamma haaranud siis tassiga pangest kartulikeedu vett ning viinud õpetajale. Tilgutatigi siis kirikuõpetaja pühaliku kõne saatel kummalegi beebile kolm tilka seda “imetegevat” vett pähe. Siiani mõlemad elu ja tervise juures, ju ikka väge täis vesi oli.
Jordani jõe vett kasutati kartuli keeduks?
Nii õigeid sõnu ütles õpetaja!Süvene,inimene!Jää korraks vait ning ära ilgu!
Ühegi kirikuõpetaja tööks ei ole “müügitöö”. See sinu usk on ikka ainult sinule endale vajalik. Kui arvad, et Piibel on muinasjutt, siis sellega näitad vaid enda rumalust. Selleks ei pea olema usklik, et nõustuda Piibli ajalooliste faktidega. Räägid haritud inimesest. Haritud inimene peaks teadma, et ühel hetkel saab inimlik jõud otsa. Mis sa siis teed? Mis sa teed, kui enam raha ei aita, arstidel mõistust pole ja lootus ammu kadunud? Siis oled ju täitsa üksi. See ei ole kuskiltki otsast arukas tegu.
Piibel on ajupesu raamat. Mis ajaloolistest faktidest sa räägid – te endale esiteks selgeks, mis asi on ajalooline fakt. oled ilmselt ainult piiblit lugenud, aga ajalugu on mujal kirjas. Ka seda peaks 21. sajandil inimene teadma, kuidas piibli lood tegelikult sündisid. Mitte mingit takistust meil selleks ei ole – me ei ela enam nn. raudse eesriide taga. vaja on ainult tahtmist, et asju ka laiemalt uurida. ja kui sul seda tahtmist ei ole- jäädki uskuma neid piibli muinasjutte.
Kas kingiti vabadus või läksime lihtsalt ühest liidust teise? Ega väga valikut polegi,Eestis naftat ei leidu jne.Jääme alati teistest sõltuvaks,suuresõnalisteks raamatutarkadeks,kes on oma toidutootmise lõpetanud.Riided meie seljas on teiste rahvaste õmmeldud,toit mujalt toodud,varsti tuuakse töölised ka.Ja oleks me siis mingid krahvid seejuures…Ei,rikaste edetabel mahub ajalehe paberile.Rahvaarv jaan.2017 1 315 635
Karvadeta olendile on elukoht ja soojus üks põhivajadus.Miks peab eestlane oma kodumaal eluaeg rügama,et rootslaste käest raha laenuks saada maja ostuks? Meil on ju metsa,millest maju noortele ehitada,et neil oleks,kus elada ja peret kasvatada. Aga ei, mets müüakse ära ja maagi on välismaalastele müüdud,sest meil pole raha…Kõik on järelmaksuga,ka see vabadus.Kallis vabadus.Ja juurteta noored.Pigem võsa,kui kellegi kodud.
Mis puutub sellesse pidevalt korrutatavasse mantrasse “Kirik kinkis kirjakeele, rahvakoolid.”, siis peab siin küll tänama Rootsi riiki, kelle vastavaid korraldusi oli kirik SUNNITUD täitma, see polnud mitte kiriku enda “kindel tahtmine ja tõsine nõu”. Aga koloniaalkiriku ametnikel on ju alati olnud suurepärane väljaõpe tõeväänamises – kuidas rääkida asjadest kõige olulisemaid fakte, kontekste jne. maha vaikides, kirikule eriliselt pompöösset rolli omistades ja põlisrahvast võimalikult alaväärse ja madalana jutlustades. Selles retoorikas on “kiriklik ajalookäsitlus” (mida siin tänapäeval hüsteeriliselt haibitakse) ja “kommunistlik ajalookäsitlus” küll äravahetamiseni sarnased, nagu ka nende osa põlisrahva juurte (ja esivanemate poolt pühaks peetu) lõhkumises. (mis siiski eriti hästi pole õnnestunud- meil on omad pühakojad ja need pole mitte koloniaalkirikud.)
Kunagi olid saarlased 100% kristlased ja kõrtsid kinni. Tänu Loojale et tal on see jälle plaanis kui palume. Annab ka maavarasid et toime tulla. Aitäh Hannes Tõe Sõna eest. Kes ilgub, tehku enne ajaloo uuringuid.
Äkki täpsustad,mis aastal see oli,kui nii täpselt mäletad…
https://arhiiv.saartehaal.ee/2014/12/08/piirituse-salakaubandus-20-30-aastatel-terve-saaremaa-oli-purjus/
1636. aastal kirjutas Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille kanlslerile Taani, et “lihtrahvas on suuremalt jaolt veel paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti, samuti leidub Saaremaal palju nõidasid.”
Anders Bille oli asehaldur, kes kõige rohkem tegeles kiriklike probleemidega ning püüdis Saaremaa kiriku kombeid ja tavasid Taani kirikule lähendada. Tema asehalduriks olemise perioodil (1634-1642) on üks Saaremaalt pärit “nõid” jõudnud lausa Taani Kuningliku Ülemkohtu ette.
Kust sa küll Looja plaane tead,Volli?
On seal vahet, mida inimene usub. Kas ta kummardab puid, põõsaid, kive nagu enamik loodusrahvaid või käib ta kirikus? Üks usk mõlemal. Ja ühed kombed mõlemal. Kõikide uskude jumalad nõuavad ohverdamist. Loodusrahvad ohverdavad looduslikke ohvreid – inimeste ja loomadeni välja. Ristiusk on moodsam ning piirdub rahaliste ohvriandidega. Tänapäeval saame hingele tuge televisioonist ja Internetist. Sealne kerjamine s.t ohvriandide nõudmine on ületanud igasuguse selge mõistuse piiri. Ühesõnaga oleme jõudnud usu kolmandasse astmesse. Aga ega siis kaks eelmist seepärast halvemad ole. Nad pole enam lihtsalt nii kaasaegsed. Ja kuna eestlane peab ennast väga moodsaks ja kaasaegseks, siis laimatakse ja sarjatakse kahte eelnevat tasandit. Ega siis usk kuhugile kadunud pole. Usutakse lihtsalt teisi asju. Massimeediat, poliitikuid ja muud müüdavat. Sest nemad oskavad oma juttu keerutada palju arusaadavamalt. Kokkuvõtteks on oma nn ateismi ja uskumatusega uhkustamine lihtsalt rumalus. Usud ikka, aga häbened seda välja näidata. Selle tunnistuseks on kasvõi tänane “Maalehe” pea miljoniline tiraaz. Igor Mangi horoskoop … Ei usu. Kellele te valetate? Iseendale.
Head uut aastat! https://youtu.be/6BnSfYkUKeY
Ka see “moodsam” on nõudnud verd küll ja veel, nii inimeste kui loomade.
Vennastekogudused. südameusk, viina ja suitsu halvustamine. palju palvemaju külades, laulukoorid ja muusika. Pühavaimu ilmingud. Jumalakartus. Selle tulemusel edukas elu. Kust teada Jumala plaane…eks nagu vennastekoguse aegadel ole kogu aeg olnud neid kes eelistavad Loojaga seltsida teda otsides ning Loojal on valitud Prohvetid kelle laudu ta annab teada oma plaanid. Ta ei tee midagi enne kui omadele plaanid teatavaks teeb. Looming on koostöö inimesega. Ta ei saagi midagi teha ilma talle ustavate partneriteta kõigi heaks.
Suurema hulgal oli tõeste, tõsine nälg ja jänu Jumala sõna ja hinge õnnistuse
järele. Ilmlikud lustid, pidud ja kõrtsiskäigud jätsid nemad maha,
oma torupillid ja viiulid kautasid ja põletasid nemad ära. Naesterahvas
pani oma uhked ehted maha ja hakkasid liht riides käima. Nemad muutsid
endid omas elus ja hakkasid üht ilusat viisilist ja korrapäralist elu elama. Kõrtsid jäid tühjaks ja kõrtsmikud kaebasid, et nende teenistus
viletsa korra peal on. Pulmad, varrud ja matuksed peeti vaiksel viisil.
Tantsimise ja prassimise asemel kuuldi laulu ja palve healesid nende
majadest kus piduvõerad koos olid. Nad olid hoolsad töötegijad, sõnakuulelikud
alamad ning ka hoolsad kiriku- ja armulaual käijad. Aasta
1740 kuni 1745 saadik ei tulnud üht ainust trahviväärilist asja, ega kohtukäimist
kohtudes ette (Marrasch 1894: 13).
Liikumise sellist mõju 1740. aastate Saaremaal on rõhutanud paljud teisedki
saksa- ja eestikeelsed käsitlused, kus on üksmeelselt kinnitatud, et vennasteliikumine
tõi kaasa vaga elu koos pidutsemisest ja kõrtsiskäimisest ning uhketest
riietest ja ehetest loobumisega. Eriti rohkelt on hilisemates Eesti kirikuloo-
ja ajalookäsitlustes väidetud, et Saaremaal polevat aastatel 1740–1745
esinenud ühtegi kriminaalasja või kriminaalkuritegu.