GENIAALSUSEST JA LOLLUSEST: Kas olla solvunud sakslase pärast… (2)

Erki Aavik

Või soomlase? Ehk siis – kumb see Pacius, see meie hümni helilooja oli, kas sakslane või soomlane? Ja millest üldse selline küsimus? Ehk aitab, kui mõned ajaloolised tõsiasjad ka meie lehes ära trükkida.

Kuigi Johan Runeberg (1804–1877) oli rootsikeelne härra ja selles keeles kirjutas ka oma teosed, peavad soomlased teda oma moraalse identiteedi loojaks ning üksiti on Soome hümni – “Maamme” – sõnad pärit Runebergi kõige tuntumast teosest “Vänrikki Stoolin tarinat” (“Fänrik Ståhls Sägner”).

1848. aastal esitasid tudengid seda omamoodi rahvusliku iseolemise kuulutusena mõeldud laulu juba Frederik Paciuse viisil lauldes. Soomekeelsed sõnad sai üsna populaarseks kujunenud rootsikeelne laul “Vårt land” aastaid hiljem ning selleks koguti kokku koguni töörühm, mida juhatas Julius Krohn. Hiljem kohendas sõnad tänapäevasesse moodu soomlastele Shakespeari ja palju muud kuldaväärt kirjandust tõlkinud Paavo Cajander:

Oi maamme, Suomi, synnyinmaa, / soi, sana kultainen! / Ei laaksoa, ei kukkulaa, / ei vettä, rantaa rakkaampaa / kuin kotimaa tää pohjoinen, / maa kallis isien.

Kuidas eestlased sellest oma hümni said, ei vaja vahest siinkohal kordamist, kui, siis ehk vaid niipalju, et 1869. aastal meie esimest suurt üldlaulupidu korraldades valis papa Jann­sen selle loo kui sobivalt piduliku kavva ning sepitses ka eestikeelsed sõnad valmis.

Niisiis postipapa ehk Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) ja Frederik Pacius (1809–1891). Kes oli see imeliku nimega helilooja? Pärit oli Pacius oma kuulsama ametivenna Johannes Brahmsiga samast linnast ehk Hamburgist. Muusikat õppis samuti Hamburgis, viiulimängu koguni Leo Spohri, oma aja väga kuulsa viiuldaja juures. Ja nii kui amet natukenegi selge, kupatati noor muusik Helsingisse õpetajaks. Tol ajal oli tööotsinguil võõrsile sõitmine sama tavaline kui tänapäevalgi. Pacius ei ajanud nina püsti, vaid hakkas pigem kohe soomlaseks, omandas keeleoskuse ja kohanes kommetega kiiresti. Nii peavadki soomlased Paciust päritolust hoolimata läbi ja lõhki soome heliloojaks.

Aga meie? Kõrvaltvaatajaile läheb ikkagi korda ka sünnimaa ja rahvus, nii et võiksime teda nimetada Soome sakslaseks.

Nüüd siis hümnist ja selle laulmisest või laulmata jätmisest. Soomes ei ole hümn, soome keeles kansallislaulu, kuidagi normidega reguleeritud. Suureks üllatuseks ei ole seda tehtud ka Eestis, kuigi selle viimase jama peale hakatakse kahjuks kindlasti veel üht uut seadusepugalikku läbi pressima. Lootkem, et ehk jääb peale terve mõistus, usaldatakse ka rahva oma (kuigi ei tea, kas on põhjust…) ja jäetakse asjad nii, nagu on – et ükski norm ei ütle, millal, kus ja kes “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” laulma peab ja laulda tohib ning kus mitte.

Kui kõnelda tavast, siis seekordne aastavahetus oli senisega võrreldes tavatu ja ei ole olemas tava, mille kohaselt rahva ees välitingimustes peetud kõnele peaks järgnema kõnealuse laulu laulmine, eriti veel rõõmsameelsete ja võib-olla koguni jokkis kaaskodanike valjuhäälsete hõigetega võidu. Kontrasti tõttu olnuks naeruväärne vabaõhukõne järgselt lasta võrdlemisi paatoslikku hümni stuudiost. Veel naeruväärsem on ainult see palju kära ei millestki ja iseäranis ringhäälinguülemuste väiklane väide paugu ajal puu otsas olemisest.

Kui rahvustunne sellise asja pärast riivatud sai, siis peab see tunne ikka õige abitu ja õrnakene olema! Tuletagem pigem mõnu ja muigega meelde, et Eesti NSV ja ka Moskva ülemused pidid meie hümni ajal püsti seisma ja vagusi kuulama – kui seda soome keeles esitati.

Ja teadmiseks, et 5. veebruaril tähistatakse Soomes Runebergi päeva, mil süüakse Runebergi kooki – rummipunšiga niisutatud, mandlite ja vaarikamoosiga külluslikku kooki.

Söögem kooki ja naeratagem ning meenutagem Ain Kaalepi sõnadega, et “laule ilmas on mitu tükki”!

Print Friendly, PDF & Email