Teadlased uurisid kärbeste rolli seakatku levitamisel (2)

Eesti teadlaste uuring näitab, et kärbsed, sääsed ja parmud saavad seakatku nakatunud sigadega kokku puutudes suure tõenäosusega viirusega saastatud.

Putukate rolli seakatku levitamisel uurinud Eesti maaülikooli professor Arvo Viltrop märkis uuringu lõpp­aruandes, et seafarmidest on võimalik leida päris palju otseselt metsaga seotud putukaliike.

Putukaid koguti 12 seafarmist, kusjuures farmi kohta varieerus kogutud putukate arv 3294-st kuni 55 109 isendini. Suurema osa putukate massist moodustasid toakärbsed ja puuviljakärbsed, arvukalt esines ka laudakärbseid. Liimipaberile jäi ka eriti väikeseid putukaid ja ämblikulaadseid, kelle liike ei määratud.

Enamikus sigalates domineerisid mitte verest toituvad kärbseliigid. Verd imevatest kärbestest esines sagedamini harilikku pistekärbest, keda leidus suhteliselt arvukalt viies sigalas. Lisaks leiti kolmest sigalast üksikuid parmlasi (harilik sõgelane, metsakibun), keda mõlemat loetakse potentsiaalseks viiruste siirutajaks ja kes peamiselt elavad looduslikus keskkonnas. Uuringu tulemusel ei saa väita, et SAK-viiruse ülekanne toimub metssigadelt kodusigadele parmude vahendusel, kuid see viitab vajadusele küsimust edasi uurida.

Teadlased tõdesid, et sigalatest kogutud verdimevate kahetiivaliste mitmekesisus oli suurem kui eeldatud toa- ja laudakärbsed.

Lisaks farmidele kogusid teadlased putukaid SAK-viirusega nakatunud metssigade korjustelt Raplamaal ja metssigade söödaplatsidelt Saaremaal.

Kuigi katku surnud metssea korjustelt kogutud putukatest osutusid viiruse suhtes positiivseteks ka seaga vaid põgusalt kokkupuutuvad liigid, pole teadlastel praegu veel piisavalt tõendeid, et putukad, kes metsast farmi satuvad, viirust ka loomadele edasi kannavad.

Saaremaal koguti proove Salme jahipiirkonna metssigade söödaplatsilt Hindu küla lähedal, Pärsama jahipiirkonna söödaplatsilt Haeska küla lähedal ja Orissaare jahipiirkonna söödaplatsilt Järveküla lähedal. Üles seati eraldi püünised parmudele ja pistesääskedele. Saaremaa söödaplatside lähedusest kogutud putukatest tehtud 62 koondproovist (47 sääseproovi ja 15 parmuproovi) osutusid kõik SAK-viiruse DNA suhtes negatiivseiks.

Saaremaal nakatunud seafarmis epidemioloogilise uuringu käigus kogutud putukatelt õnnestus tuvastada seakatku viiruse DNA sääskedel, harilikul toakärbsel ja puuviljakärbsel.

Eesti maaülikooli teadlaste uuring, mida Arvo Viltrop juhtis, kandis nime “Putuksiirutajate roll SAK epidemioloogias põhja-parasvöötme tingimustes”.

Print Friendly, PDF & Email