Aasta 2017 – liimist lahti

Mikk Rand

“Aasta esimene pool möödus mul filmitegemiste tähe all Lõuna-Ameerika mandril. Ei käinud me mööda väga tsiviliseeritud radu, kuigi käisime väga vanu tsivilisatsiooni radu,” kirjutab Laimjalas elav Kinobussi eestvedaja, filmilavastaja ja produtsent Mikk Rand. “Vaatasin ümberringi, inimesi, keskkondi, ehitisi, loodust ja kõrvus kumas pidevalt Sõpruse Puiestee helirida “ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head…”.

Nad (kohalikud siis) tegelesid seal iseendaga, oma perega, oma tööde-tegemistega, kirusid ka riiki, kui jutuks tuli, ning ikkagi oli õhus kuidagi rõõmus olek. Täiesti ootamatu oli teatav äratundmine ehk isegi sarnase tunnetamine oma kodupaiga ja sealse vahel. Tunne, et Eestis on sama hea. Aga, siis tuli ka paar “aga”.

Jah – aastal 2017, kui võrrelda elu-olu siin- ja sealpool ookeani, selliseid E-tähega maid, nagu Eesti ja Ecuador, siis elame siin Eestis isegi “paremat elu”… Hea kuulda, eks?

Olulise tegurina peab sel juhul aga arvestama, et mõõdupuu on meil “asi” kui selline. Asi, mis inimesel on käes ja kasutada. Asi, mis on ese. Ehk eluta.

Hiljuti lugesin kuskilt, et Lõuna-Ameerika riikides – Kolumbias, Ecuadoris, Venezuelas – oli enne Teist maailmasõda sama elustandard, mis Skandinaavias. Vist isegi paremini elasid. Praegu… majanduslikult on probleeme sealpool kuhjaga, kuid nad on meist – ja loomulikult ka Skandinaaviast – ees teises osas. Nad on ees oma elujaatava ellusuhtumisega!

Meil siinkandis oli sarnane positiivne laeng õhus ehk 90-ndail, ehk ka selle sajandi hakul. Sellest ajast on mälus pildikesi elujõulisusest, loovusest, jaksust ja vaimust. Skandinaavia on muidugi ammu juba igavuse tipp.

Vinguviiuli palavik

Eriti klaariks lõi hetkel, kui sooja Vaikse ookeani kaldal avasin Eesti uudisveebilehitsejad, à la Delfi või Postimees – ja siis tekkis küll sein ette. Vastu vaatavad ainult negatiivsed uudised, mis iganes teemal. Vau, mõtlesin. Tõesti kena peegelpilt.

Sain aru, miks mul seal enamik aega nii hea oli – ma ei lugenud uudiseid, ei vaadanud telekat, lihtsalt suhtlesin inimestega! Rääkisime suhteliselt tavalistest asjadest. Ka tavalistest glamuursetest filmiasjadest – aga suhtlus ise oli vahetu. Sellepärast oligi elu kuidagi äkitsi nii tore.

Kui ikka ei taha vinguviiuli palavikku saada, siis tõesti tuleb kõik digiuudiste kraanid kinni keerata ja ka sotsiaalmeedias alles jätta vaid sõbrad, kes jagavad kassipilte. Veidi üledramatiseeritud see nüüd oli, aga kuis muidu suunda seada? Tuleb lihtsalt inimestega vestelda. Kohe läheb paremaks. Kuid mitte nii heaks, et Sõpruse Puiestee laul hakkaks kõrvus kumama. Ikka on tunne, et miski on justkui liimist lahti.

See “liimist lahti” tunne tekkis juba eelmise aasta lõpus… Valimised. No muidugi. Ikka see va poliitika trügis uksest ja aknast sisse. Austasime aastat uue valitsusega – lõpuks ometi said reffide asemel keskid pukki – kuid tunnet, et arrogants oleks vahetunud hoolivusega, vot se­da ei pannud vist keegi tähele. Üks populist asendus teisega. Ja siis hakkasid peagi kohaliku poliitika pasunad üürgama…

Ilmataat löristas ses osas terve aasta nutta. No tee või tina, proovi vasakult või paremalt, aga paremaks ikka ei lähe. Siinkohal ma pikemalt ei peatukski, ilmast võibki rääkima jääda. Nii sitta suusailma pole enam juba kaua aega olnud.. Loomulikult olid ses osas kõige suuremad kannatajad põllumehed, kuigi milles siis nemad nüüd süüdi olid?

Kui kedagi kiiremas korras tuleks Eestis looduskaitse alla võtta, siis on need kohalikud väiksema kaliibriga põllumehed. Mitte need suurkorporatsioonid, mis sisuliselt muutuvad peagi ökoterroteerullideks, vaid ikka need pisemat sorti talupidamised, need, mis perekesksed.

Territoriaalse kaitsevõime ja elu edasikestvuse seisukohast on see “SEE”, millel riik püsib. Ehk liiguks siis osa rahvast ka kaitse all linnast maale, parandades linna-maa suhte tasakaalutust. Ja “see” pole ühegi erakondliku tegevuse erastada, unustagu padukonservatiivid ära – kui “see” on olemas kõikide oma normaalselt kulgevate traditsioonide-uuenduste-protsessidega, siis ongi riik toimiv.

Vaip jalge alt

Mõttega edasi – eriti siis, kui riik tahab olla digiriik. Siinkohal paneks veidi puid alla roosadele, eesotsas nende majandusminniga! Kõigepealt lubab kohalikke omavalitsusi aidata digiühenduste loomisel ja siis äkitsi kisub vaiba jalge alt.

Urve Palo võib ju öelda, et juriidiliselt läks üle-eestiline digistamine korrektsemaks, kuid kui see võtab aasta-kahe asemel nüüd seitse aastat, kuniks minusugune mees metsast ka endale kaasaegse ühenduse saab, siis mind see “juriidiline korrektsus” ei rahulda. Korrakem põhitõdesid: juriidika ehk seadused ja nende piires leitavad lahendused on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Siinkohal saab riik oma seadusandlust seada, mitte lasta inimesel suur hulk oma teadlikust elust lihtsalt oodata. Sest seda see seitse aastat kahe asemel kindlasti oleks.

Kas pole paradoksaalne, et kui valimised läbi said, oli seis sama nagu enne? Tekitab kõhedust see tunne, et kõik jäi justkui samaks.

Jaah! Midagi siiski muutus. Siin saarel sai üks suur vald. Mulle see põhimõtteliselt meeldib, aga tean, et selle valla tööle hakkamiseks on vaja tükati rohkem riigimehelikkust.

Potentsiaali on nüüd kõvasti rohkem. Aga kas riigikogu toolil istuvad pässid suudavad tegelikult ka Mustjala Maalit aidata, kui tollel parajasti korsten enne talve pühkimata? Suudavad nad oludel pidevalt silmagi peal hoida? Kas tahavad?

Hiljuti helistas mulle mingi naisterahvas mingitest turu-uuringutest ja palus vastata selleks uuringuks vajalikele küsimustele. Teate ju isegi, tegelikult on neile vastata üsna tüütu, aga samas… miski selle naisterahva hääletoonis pani mind vastama. Kuidagi kahju hakkas, ei saanud ei öelda, sest ilmselt olin ma tal juba neljakümne viies telefoni otsas, kes esmalt suhteliselt tõrksalt reageeris. Ütlesin, et olen valmis ja otsustasin kohe, et olen vastates enese vastu nii aus, kui saab ja teiseks nii eluterve, kui saab.

Analüüs endale

Ning avastasin, et tegelikult oli küsimuste edenedes nendele tore vastata. Analüüs toimus tol hetkel mulle endale. Olgu need küsimused, kuidas olid, aga üks pani eriti mõtlema – ses poliitikateema virvarris –, et kuhu ma vasak-parem teljel oma poliitilised eelistused paigutaksin. Tekkinud viivituse peale mõistsin, et see on ikka nii pagana 18. sajandi mõtteviis. Kulakud ja proled. Tahaks kuidagi elutervemalt. No et oleks õnnelikum tunne. Lihtsalt võimatu on isiklikult niimoodi suhestuda. Mõistmine poliitilise rahulolematuse suhtes kasvab… sest kogu see värk on vanamoodi tegu. Vanamoodsad lahendused. Isegi kui on head ja uued ideed. Tolle arusaamisega läks kohe ka tunne paremaks.

Tahan näha eelkõige iseendas loovat lähenemist, tahan näha, et olen võimeline tegelema oma minapildi parandamisega. Rõõmu ja lusti, mängu tahan näha. Perspektiivitunnet. Ja kohe läheb endal ka paremaks. Aitäh, anonüümne vanem naisterahvas, kes sa helistasid, kohe palju kergemaks läks, kui sai end veidi analüüsitud!

Mõned mõtted said vanast liimist lahti. Kriitiline võib ju olla, kuid ei pea sellest endale usku tegema.

“Liimist lahti” ei tähenda ju ainult, et nüüd on halvasti, et nüüd on puruks. Sellele pealkirjale ei pea punkti panema. Võib ka hüüumärgi panna: “Liimist lahti!”

Aitab küll seisakust ja kõrkusest ja soigumisest ja masendusest. Lähme liikuma! Anname hoogu! Ühesõnaga, hakkame tegutsema.

Print Friendly, PDF & Email