SJS 50: Mõntu jahiseltsis on olulisel kohal ulukite valiklaskmine (6)

Kaavi jahipiirkonda rentiv Mõntu jahiselts on võtnud eesmärgiks valiklaskmise abil kujundada oma jahialal tugev ja väärtusliku trofeepotentsiaaliga hirvede asurkond.

JAHILE: Läinud nädalavahetusel jäid järjekordse jahi eel pildile (vasakult) Priit Karu, Aare Elissaar, Rainer Roosipuu, Marko Õunpuu, Ain Helde, Veljo Sepp, Ando Noot ja Eesti hagijas Reku.
IRINA MÄGI



Mõntu jahiseltsi algusaegadeks saab sarnaselt paljude teiste Saare maakonna jahiseltsidega pidada 1960. aastate lõppu. Seltsi praegune esimees Priit Karu tõdeb, et tänapäeval on seltsi nimi mõneti eksitav, kuna Mõntu on hoopiski Sõrve Sääre jahiseltsi kogunemiskoht. Mõntu 37-liikmeline selts kasutab Kaavi jahiala ja küttide jahimaja asub hoopiski Lõupõllu külas.

Mullu ilmunud juubelikogumikus “Jahindusest ja jahipidamisest Saaremaal ja Muhumaal” märgitakse, et Mõntu seltsi lugu on tihedasti seotud kogu Sõrve jahinduse, Salme, Torgu ja kunagise Kalanduse sektsiooniga. Kalanduse sektsioon, mis koosnes suuremalt jaolt linnameestest ja kus kohalikke peaaegu ei olnudki, sai esimesena privileegi hakata Abrukal hirvesid küttima. 1970. aastate alguses ühendati Kalanduse sektsioon Mõntuga.

Puhvaika selga ja läkiläki pähe

Vanadest aegadest kõneldakse Mõntu seltsiga seoses mitmeid anekdootlikke lugusid. Näiteks olnud Mõntu mehed üsna kimpus vene sõjaväelastest salaküttidega. Sõjaväge oli aga Sõrve säärel ohtrasti. Eelviidatud kogumikus kirjeldatakse juhtumit, kus rajooni jahindusinspektoreid peljanud sõjaväelased tõmmanud salakütitud seale puhvaika selga, läkiläki pähe ja toppinud siis oma villise esiistmele, et väeossa sõidutada.

Jahimeestel tuli paratamatult kokku puutuda ka kohaliku sovhoosirahva ja selle koloriitse juhi Prits Liblikuga. Kauaaegne Mõntu jahiseltsi juht Rein Tõru ütleb raamatus: “Pritsu ajal majand töötas ja kogu aeg ikka juhtus ka!” No juhtus näiteks, et sovhoosi esimees ostnud jahimeestelt kokku metsseasõrgu, lasknud need keppide otsa kinnitada ja saatnud siis sovhoosi naised öösel põllu peale “seakahjustusi” tegema. Oli nii või ei olnud – ka aastakümneid hiljem ei kiputa neid lugusid ümber lükkama.

Kaavi jahiala eripära on sisuliselt puuduv maaharimine ja palju metsaseid piirkondi, mis pakuvad ulukitele häid elupaiku. Suur metsasus määrab ära ka ulukikahjude iseloomu – Mõntu seltsil on tulnud kahjude hüvitamiseks osta nii istikuid kui ka tegeleda metsaistutamisega.

Seltsi pealik Karu nendib, et metssigade arvukuse langus toob ilmselt kaasa selle, et küttidel jääb senisest rohkem aega tegeleda nii väikeulukijahi kui ka linnujahiga. Seltsi hallatav Kaavi jahipiirkond jääb Sõrve, mis asub otse lindude rändeteel.

Ometi pole Karu kinnitusel meie linnujahi mahud ligilähedaseltki võrreldavad näiteks teiste Skandinaavia riikidega. Seepärast ütleb ta, kui jutt läheb looduskaitsjate soovitustele linnujahti paljudes kohtades piirata, et need piirangud ei mõjuta just väikese küttimismahu tõttu kohalikke jahimehi kuigi oluliselt. Küll aga ei pea ta piirangu seadmist mõistlikuks. Elu on näidanud, et kui mingi uluki arvukus läheb väga suureks, hakkab loodus seda ise reguleerima, näiteks katku, gripi ja kärntõvega.

Omaette lugu on hülgejahiga. Kuna Ruhnu saar kuulub Mõntu seltsi hallatava jahiala koosseisu ja on ühtlasi koht, kus hülgepüügiga on traditsiooniliselt tegeldud ja ka hülgeliha siiani au sees peetakse, võiks see olla seltsi jaoks tõmbenumber.

Paraku on jahimehed järjepidevuse kadumise tõttu vanad oskused unustanud, kuigi huvi hülgepüügi vastu näitab kasvamise märke. Kuna seadus hüljeste küttimist taas võimaldab, siis võib arvata, et jahimeeste oskused selles vallas muutuvad aasta-aastalt ka paremaks.

Hülgekvoot on Eestis jaotatud kolme piirkonna vahel: Liivi laht 25, Saarte põhja- ja läänerannik 8 ning Soome laht 12 looma. Jahiperiood kestab 15. aprillist 31. detsembrini. Hülgeid tohib küttida kaldalt jahiloa alusel vaid kehtiva jahitunnistusega jahimees, kes on läbinud suuruluki laskekatse.

Hüljest pole lihtne küttida

Priit Karu nendib, et hüljest on ülimalt raske küttida. Selleks peab esiteks olema sobiv ilm, tuuletu ja päikesepaisteline, mis hülged rannikule kivide peale peesitama meelitab. Siis peab kütt suutma loomale piisavalt ligidale hiilida, kuna hüljest tuleb kindlasti pähe tabada. Sellisel juhul jääb ta kivile ja jahisaak on võimalik ka kätte saada. Mujale tabatud ehmunud ja vigastatud loom kaob vette, kust on teda väga raske kätte saada.

Seltsi tähtsamatest ettevõtmistest saab kindlasti esile tõsta 2005. aastal koos Salme seltsiga korraldatud saarte jahimeeste kokkutuleku. Selle kandi suurim üritus toimus aga 1993. aastal Pagilas, kus Saarte jahimeeste selts korraldas ühes Mõntu seltsiga üle-eestilise jahimeeste kokkutuleku.


Valiklaskmine

Ulukipopulatsioonide majandamisel kasutatakse erinevaid võtteid, millest üks on valiklaskmine. Valiklaskmise üldine eesmärk on luua liigirikas ja füüsiliselt terve metsloomade kooslus. Konkreetse liigi puhul püüdlevad jahialade kasutajad isendite bioloogiliselt ja ökoloogiliselt terve ja tasakaaluka vanuselise suhte, liigi jaoks õige soolise koostise ning elupaigaga sobiva asustustihedusega ulukipopulatsiooni poole.

Valiklaskmine eeldab alati jahiseltsi liikmete omavahelist kokkulepet, millist eesmärki tahetakse saavutada. Mõntu selts on võtnud sihiks kujundada oma jahipiirkonnas tugev ja heade trofeede potentsiaaliga hirvepopulatsioon. Priit Karu sõnul on see aeganõudev tegevus, mille käigus nii mõnigi vägev hirvepull küttidele juba väljanägemise järgi nii tuttavaks on saanud, et neile on nimedki pandud. Kui omavahel räägitakse näiteks metsas kohatud Frankist või Jirˇist, siis on meestel teada, kellest käib jutt ja saab analüüsida, kuidas need uhked loomad on oma asualal liikunud.

Ulukid paraku jahialade piire ei tunne. Mõntu mehed on pidanud mitu korda jahifotodelt nägema, et naabrid on küttinud ühe või teise tuttava looma, keda nemad on säästnud. Korra võtab küll mõtlema, aga mis teha, tõdeb seltsi juht.

Karu rõhutab, et valiklaskmisel on olulised jahimehe oskused ja kogemused. Loomad liiguvad metsas kiiresti, kütiga kohtudes nad tavaliselt ennast ülearu ei eksponeeri. Seetõttu peab jahimees vaid mõne napi hetke jooksul suutma ulukit hinnata ja tegema otsuse, kas vajutada päästikule või mitte.

Print Friendly, PDF & Email