Kas vald vaid valla pärast? (19)

“Alalhoidlikkus ja nööri mööda käimine võivad olla head omadused, kuid nendega kaugele ei sõua,” leiab Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni. “Saaremaa valla esimese kahe kuu jooksul tehtud otsused ja võetud suunad annavad aimu, et just need omadused on uues vallas hinnas. Viimasel mõnel aastal Kuressaare linnavalitsemise juures pead tõstma hakanud suunda on näha ka valla juhtimise juures. Süvenevalt.”

Saaremaa vald töötab tegelikult juba täistuuridel. Lihtkodanik ei tunne seda veel muudmoodi kui muutunud aadressina.

Ajalehed kubisevad töökuulutustest ja kui vaadata kandideerinute arvu, siis valikupuudust ei tohiks ju olla. Personaliotsuste tegemisel on uues vallas vähemalt juhtimistasandil näha, et kandidaadi üks kõige olulisemaid isikuomadusi peaks olema kuulekus.

Abivallavanema ametis muudmoodi olla ei saagi. Partei annab ameti, partei võtab ameti. Ei pea olema spetsialist nagu ministergi. Oled omadele sobiv ja õige, siis lubatakse sul vabalt, pea ees, tundmatus kohas vette hüpata. See, kas ujuda oskad, selgub hiljem. Kuigi väikese mööndusena tuleb tõdeda, et alati polegi abivallavanema amet väga ihaldusväärne.

Saaremaal vallavalitsuse kokkupanemisel oli üks erakond kuuldavasti väga kimpus ühe koha täitmisega. Vastu võttis selle alles kolmas või neljas kandidaat.

Kulm kerkib tihti

Üks huvitav suund nii abivallavanemate kui ka osakonnajuhatajate puhul on see, et tihti võetakse tööle inimesed, kes on töötud või kohe töötuks jäämas. Mõne otsuse juures jääb tõesti mulje, et töö pakkumine ongi eesmärk omaette. See arvamus tekib, kui kuulata sosinaid, kes ühel või teisel konkursil osalemas käis ja valituks ei osutunud. Kulm kerkib üsna tihti.

Vähemalt varasem erialase töö või kohaliku omavalitsuse kogemus võiks olla kindel valiku­kriteerium.

Hea, et vähemalt “kõvade osakondade” peale võeti juhid, kes valdkonda läbi ja lõhki tunnevad. Nendes töölõikudes pole eksimiseks ruumi.

Omaette lugu on teenuskeskuste juhtide kohad. Mõneski kohas läks nii, nagu minema pidi. Endised vallavanemad astuvad sisse uksest, mille alles hiljuti enda järel kinni panid. Saavad tagasi sama auto, sama kabineti. Palk on ehk suuremgi kui vallavanemana.

Seda kõike tingimustes, kus riik maksis neile kaks kuud tagasi aastapalga suuruses summas hüvitist. Parimatel juhtudel nii paarkümmend tuhat eurot. Selle eest, et nad haldusreformile väga vastu ei plõksiks.

Nõustun ühe endise vallavolikogu esimehega, kes nimetas seda ja igasugu muud ühinemise puhul makstud raha selgesõnaliselt altkäemaksuks. Hüvitise, mis on tuntud ka “haldusreformi käimalükkaja” nime all, saajad oleksid tõesti võinud eemale jääda või võinuksid valiku tegijad nad eemale jätta.

Kõige õigem olnuks muidugi riigi poolt seadusesse kirjutada, et hüvitise saajad ei tohi samas süsteemis teatud aja töötada. Kui tahad tööd teha, lepid vaid pooleaastase hüvitisega.

Endiste vallavanemate töölevõtmine oli uue vallavalitsuse poolt kohati ka sundkäik. Peamiselt valimisliitu Saarlane kuuluvad vallavanemad tuli tasa lülitada. Pole vaja neid opositsiooni häält tõstma.

Aga kõik ei tahtnud seal ka ise olla. Vaadakem vaid näiteks lõiku Laimjala teenuskeskuse juhi valimise protokollist.

Esitatud kandidaadile on vaja osavallakogu kooskõlastust.

Sõna võttis Vilmar Rei.

V. Rei: “Saarlane on Saaremaa vallavolikogu opositsioonis ja selles positsioonis ei ole palju võimalusi.”

Inga Rand: “Kui sina asud teenuskeskuse juhi kohale, siis ei olegi meil oma esindajat volikogus. Kes on meie hääletoru?”

V. Rei: “Teenuskeskuse juht.”

Karl Link: “Keda sa siis esindad?”

Vilmar: Esindan osavalda, tegin valiku teenuskeskuse kasuks.”

Saaremaa vallavalitsuse poolt on Laimjala osavallakogule esitatud teenuskeskuse juhataja kandidaadiks Vilmar Rei. Osavallakogu kooskõlastas 6 poolthäälega Vilmar Rei kandidatuuri Laimjala teenuskeskuse juhataja kohale.

Kodutöö tuleks ära teha

Eesmärk pühitseb abinõu. Mees saab tööd, vallavalitsus ühe kohapealse vaieldamatu autoriteedi volikogust jalust minema. Laimjala jääb volikogus esindajata. Nii läks muide ka Mustjalaga. Salmega samuti, kuid viimasel on õnneks volikogus Enn Meri näol vähemalt üks esindaja veel. Abivallavanemaks saanud Mart Mäeker tegi ülejooksmise triki juba kohe pärast valimisi ära.

Omamoodi näitab vallavanemate käitumine valimisliitude paljuräägitud sisu(tust).

Volikogus on olemas täiesti arvestatav opositsioon, kes koalitsioonil kui pind pees on ja rahulikult olla ei lase. Tõsi, pahatihti meenutab nende tegutsemine lihtsalt puusalt tulistamist. Ühel päeval loobitakse korruptsioonisüüdistusi, teine päev vabandatakse. Kolmandal päeval lükatakse taas korruptsioonisüüdistus rauda ja pööratakse toru järgmisele sihtmärgile. Ilma süüdistust tõestamata.

Olgu see rapsimine vahel ehk vast liiga tühi, on neil ettevalmistused tehtud ja nii mõnelgi korral on kõnepulti mütsiga lööma tulnud võimuuimas vallavalitsusele koht kätte näidatud. Vallavalitsusel on kohati süvenemas komme käia volikogus ettekandeid tegemas üsna ettevalmistamata. Eneseuhkus võiks olla siiski niipalju kõrge, et kõnepulti ei tulda vaid koalitsiooni häältele lootes. Kodutöö võiks juba austusest vastaste vastu ära teha.

Vähemalt üks asi on Saaremaa vallas tehtud ära üsna eeskujulikult. See on ühinemise ja uue valla juriidiline teenindamine. Lugedes mõne mand­ril ühinenud omavalitsuse volikogude esimesi protokolle, tekib vahel tahtmine kahe käega peast haarata. Arusaamatuks jääb, kuidas nad ühinemisega üleüldse sinnamaani on jõudnud. Selles osas on Saaremaa Eesti suurima maaomavalitsusena oma staatuse vääriline.

Seda väärikust, jõulisust ja värskust võiks olla ka mujal. Valda vaid valla pärast teha pole mõtet.

Print Friendly, PDF & Email