Meil on päkapikud käinud, aga mina neid ei näinud…

Kui pisemad põnnid usuvad kaljukindlalt, et jõuluvana ja päkapikud on olemas, kipuvad suuremad lapsed selles juba kahtlema ning mida aasta vanemaks, seda vähemaks uskujaid jääb. Vaatamata sellele, et igaüks teab, et jõuluvana elab ju Lapimaal ning mõnigi laps on jõulutaadil seal külas käinud.

PÄKAPIKUUSKU: Romet ja Ly-Sandra koos isa Avo Reimaliga ootavad jõulusid ja jõuluvana. Päkapikud käivad nende kodus juba mitu nädalat.
Maanus Masing



Seda, et jõuluvana on tõepoolest olemas, teab ka kuressaarlane Kaido Kruut, 5- ja 7-aastase tütre isa. Nimelt on Kaido jõuluvanal Lapimaal ise külas käinud ja vahva kingitoojaga silmast silma kohtunud. Tõsi, sellest on möödas juba kümme aastat.

“Kes veel käinud pole, minge kindlasti,” soovitab ta kõigile – nii lastele kui ka täiskasvanutele –, eriti neile, kes jõuluvanasse (enam) ei usu. “Järsku siis hakkate uskuma!”

Kaido, kelle hinnangul on jõulude ja jõuluvanaga seotu maailma müstilisemaid teemasid, soovitab jõuluvana kodupaika külastada kasvõi sealse erilise atmosfääri pärast – tõeline jõulutunne on garanteeritud.

Vanematele liiga suur töö

Aga kas Kaido oma lapsed jõuluvanasse ja päkapikkudesse usuvad? “Muidugi,” ütleb Kaido. “Kes siis need laste kirjad ära viib ja kingid laiali tassib? See on ju väga suur töö. Mu lapsed on täiesti veendunud, et emme ja issi seda tööd ära teha ei jaksa.”

Kaido leiab, et usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse on väikeste inimeste jaoks lausa omaette religioon. “Laste kasvades usk kahaneb, aga saladus ju säilib,” räägib ta. “Öelda lapsele, et neid tegelasi pole olemas, on minu arvates julm.”

Kaido võrdleb jõuluvanasse ja päkapikkudesse uskumist teatepulgaga, mida tuleb põlvest põlve edasi anda – nii ei kao see usk kuhugi.

Novembris aasta isa tiitli pälvinud kuressaarlase Avo Reimali sõnul usuvad tema nooremad lapsed, kohe kuue­aastaseks saav Ly-Sandra ja kaheksane Romet veel nii päkapikku kui ka jõuluvana. Päkapikk käib Reimalite kodus igal ööl.

“Ilmselt muutub laste usk siis, kui mõni klassikaaslane peaks vastupidist väitma,” arvab Avo.

Reimal mäletab, kuidas vanemad pojad pärisid kahtlustavalt, miks oli jõulumees onu pükste või naabrimehe häälega. Keskmine poeg – kes praegu juba täiskasvanu – korraldas lapsena päkapikule lausa varitsuse.

Siiski leiab Avo, et usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse kestab täpselt nii kaua, kui keegi uskuda tahab. Aga olgu selle usuga, kuidas on – isegi vanematel inimestel säilib jõulumehe ees alati väike respekt, leiab Avo.

Avo oma lapsepõlvest ei mäleta, et tal oleks kodus päkapikud käinud, küll aga külastas tema kodu igal aastal 24. detsembril jõuluvana.

“Mina ei saanud päris hästi aru, miks käis kõigil klassikaaslastel 31. detsembril näärivana, aga meil käis nädal varem miskipärast jõuluvana,” räägib Avo.

Tema sõnul kestsid Reimali pere ja naabrite ühised jõulupeod Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. “Tagantjärele mõeldes oli see igati tore traditsioon, kui kõik naabrid kord aastas kokku said ja keelatud jõulumeest ootasid,” meenutab ta.

Kahe lapse ema Kristel Halliku sõnul usub tema pere lastest päkapikke ja jõuluvana ainult kõige pisem, 3-aastane. “Tema rõõmuks mängivad kaasa ka suuremad, 10- ja 15-aastane, kuigi nad ise nendesse tegelastesse enam ei usu,” tõdeb Kristel.

Tema sõnul võib päkapiku- ja jõuluvana-usu kahanemise üks põhjuseid olla vanematele n-ö peale sattumine: “Eks nad said siis asjast aimu, kui ema näppupidi oma sussist leidsid ja kuskil kapis mõne kingi peale sattusid.”

Omaenda lapsepõlvest mäletab Kristel, kuidas sai peale passitud, et kes seal sussi kallal ikkagi käib.

“Minu arvates peaks laskma lapsel uskuda, kuni ta usub,” ütleb Kristel. “Päkapikud ja jõuluvana on ju eelkõige laste rõõmuks.”

Päkapikule üks makaron

Kahe lapse ema Liisi Lõo kinnitab, et nii 7-aastane tütar kui ka viiene poeg usuvad päkapikkude olemasolu.

Suurem laps pani aknale karbikese, kuhu ta päkapikkudele igal õhtul omalt poolt midagi paneb. Tavaliselt pistab ta sinna kommi, ent ühel õhtul pani hoopis makaroni. “Kui uurisin, miks ta päkapikule süüa jätab, ütles ta, et päkapikul on ju nii paljudele lastele vaja üllatusi viia, et tal läheb ju kõht tühjaks.”

Oma lapsepõlvest meenutab Liisi, kuidas vanaema-vanaisa juures jõuluvana oodates pidi vanaema alati mingil põhjusel korraks kusagile kodust ära minema. “Ja just sel ajal, kui vanaema ära oli, käis alati jõuluvana!”


Jõuluvana saadikud laste kodudes

Kõige tähtsam on, et laste südamesse jääks püsima jõulurõõm ja rahulolu, leiavad aastakümnete pikkuse lasteaednikutöö kogemusega Merike Meriloo ja Riina Saar.

Merike Meriloo,
endine lasteaiaõpetaja:

Mina usun muinasjutte ja leian, et täiskasvanud ei tohi lastelt seda ilusat muinasjuttu, jõuluvana- ja päkapiku-usku, ära võtta.

Seda usku mõjutavad ju niigi paljud tegurid. Kasvõi see, mida räägivad sõbrad ja vanemad õed-vennad. Kuidas selgitavad asju isad-emad. Paraku leidub ka selliseid vanemaid, kes oma lastele ütlevad, et mingit jõuluvana ega päkapikke pole päriselt olemas. Loodan, et selliseid vanemaid on teistega võrreldes ainult käputäis.

Niisuguseid juhtumeid, kus laps räägib lasteaias, et leidis kodus jõuluvana riided, on minu 45-aastase staaži jooksul ette tulnud ehk ainult paar-kolm korda. Kui laps on sellise avastuse teinud või on kuulnud sõbralt “kogu tõde jõuluvanade ja päkapikkude kohta”, on täiskasvanu asi last veenda, et jõuluvana ja päkapikud on siiski olemas. Võib ju näidata jõuluteemalisi raamatuid, kus jõuluvana ja päkapikkude pildid sees. Võib ka arutleda, et ehk pole siis sõbra kodus jõuluvana või päkapikud käinud ja ehk seepärast neisse ei usugi.

Kui ise laps olin, märkasin kord, et jõuluvanal olid täpselt samasugused kindad nagu mu vanaemal. Ema selgitas aga väga ilusasti: sarnase mustriga kindaid on palju. Ka jõuluvanal võivad sellised kindad olla. Lõpuks on ju paljudel inimestel kellegagi sarnane hääl või välimus.

Kui laps avastab, et jõuluvana kannab valehabet või on tuttava onu või hoopis vanaisa moodi, võib talle selgitada, et päris jõuluvana Lapimaalt alati igale poole ei jõua, sest lapsi on ju maailmas nii palju. Nii saadabki jõuluvana kinke tooma oma saadikud või asemikud –tavalised inimesed. Ning ka onu või vanaisa võib olla jõuluvana saadik. Muide, ka mina ise olen aastate jooksul küll ja küll jõuluvana saadikuna töötanud. Selles aga, et see üks ja tõeline jõuluvana Lapimaal elab, ei maksa kellelgi kahelda!

On täiskasvanu asi last veenda, et jõuluvana ja päkapikud on siiski olemas.

Riina Saar

Riina Saar,
Pihtla kooli direktor, kauaaegne Kuressaare Pargi lasteaia direktor:

Mina uskusin päkapikke esimese klassini. Mäletan, et kui koolis esimeses klassis omavahel kingipakke loositi, mõtlesin, et mind see ei puuduta – pakke teevad ja toovad ju päkapikud. Nii juhtuski, et kui näärivana peol pakke jagas, siis mina pakki ei saanud. Siis selgus, miks.

Erinevas vanuses lapsed suhtuvad päkapikkudesse ikka lootusrikkalt, kas nad siis usuvad neisse või mitte. On lapsi, kellele on kodus räägitud, et päkapikke ei ole olemas, aga õhtul pannakse ikkagi suss aknale. Sel juhul on see juba lõbus mäng, mida perega üheskoos mängitakse. Proovile pannakse nii vanemate kui ka laste leidlikkus. Tähtis on, et igaüks tunneb ennast selles ettevõtmises hästi. Ja et püsima jääks jõulurõõm ja rahulolu kõikide südames.

Print Friendly, PDF & Email