Kitsailt külatanumailt suurde laia maailma (8)

Heino Kään

“Kui Coopi juhid ärplevad siin-seal 80 000 klientomanikuga, siis tegelikult võib sõna “omanikud” panna jutumärkidesse. Sest mingit reaalset sõnaõigust neil Coopi asjades tegelikult ei ole,” kirjutab muhulane Heino Kään.

Oma septembri viimase traditsioonilise reklaambrošüüri esikaanel hõiskas Coop suurelt ja silmapaistvalt: “Hoiame elu igas Eestimaa nurgas!” Paraku olid Saarte Hääle lugejad juba 25. augustil lugenud Merike Pitka hoolivat artiklit “Kelle mure peaks olema külapoed?”, mis lähtus Kõrkvere poe sulgemise loost. Artikli autor ütleb otsekoheselt välja: “Igatahes tarbijate ühistud ehk Coop külapoodide säilitamist oma missiooniks ei pea… “ Ja pandigi Kõrkvere pood kinni – otsekui pilkeks – nädala jagu päevi enne oma suurelise loosungi taas kord hooplevalt rahva ette toomist.

Ainult äri

Mul tuli tahtmine endale selgeks teha, millised ülesanded ja kohustused Coopil siis õigupoolest on. Kui ühistu, siis peab olema põhikiri. Nõutasin endale selle põhikirja. Ja mis selgus – Coop Eesti Keskühistu on äriühing, mille liikmed on Eesti Vabariigis jaekaubandusega tegelevad tulundusühistud. Eesmärk on kaubandusobjektide arendamine liikmesühistute ühise turuosa säilitamise ja suurendamise eesmärgil. Keskühistu on äriühing, mille põhieesmärgid on ühishanked, kaupade sisseost ja logistika, turundustegevus, IT-tugi, koolitus, ärikontseptsioonid.

Ei sõnagi nendest 80 000 klientomanikust, kellega Coopi juhid siin-seal ärplevad ja kelle vajaduste rahuldamiseks see organisatsioon sajand tagasi alguse sai. Ei sõnagi nende klientomanikega suhtlemisest, nende õigustest ega kohustustest. Rääkimata maaelu arendamise missioonist või muudest selliseist ülevaist asjust. Ainult äri, äri, äri. Põhikiri nagu tavalisel ettevõttel. Rajab oma kauplusi sinna, kust raha tuleb. Ja likvideerib sealt, kust piisavalt ei tule. Kõik on seaduslik ja pole kellegi asi tulla midagi ütlema.

Paraku hüljatakse nii oma kohalikud klientomanikud. Hüljatakse ka vanad ühistegevuse traditsioonid.

Sõnaõigust ei ole

Tegelikult võib need “omanikud” panna jutumärkidesse. Sest mingit reaalset sõnaõigust neil Coopi asjades tegelikult ei ole. Polnud ka Kõrkvere poe maja saatuse otsustamisel. Oli see ju kunagi kohaliku kooperatiivi maja. Kohalik rahvas arutaski, mida selles pärast poe kinnipanemist võiks teha. Aga Coop võttis ja müüs selle lihtsalt maha. Kui nüüd kauplus tõi tulu asemel kulu ja otsustati kinni panna, võinuks Coop vähemalt žesti teha ja maja kohalikele jätta. Need mõni tuhat, mis selle eest saadi, pole ju Coopi miljonite kõrval kõne väärt.

Ja seisabki see maja tühjana ning uus omanik mõtleb, mida sellega peale hakata. Ning Kõrkvere inimesed otsivad nurgataguseid, kus koos käies midagi teha. Sest, nagu Saarte Hääl 7. detsembril kirjutas: “Poe sulgemine jättis kohaliku rahva ilma ka harjumuspärasest kokkusaamise kohast.”

23. novembri Maalehest lugesin oma suureks üllatuseks, et Eesti kõige mõjukam maaelu edendaja on Coopi juht Jaanus Vihand. Kui selle poolteise leheküljelise panegüürika kokkupaneja Ivar Soopan oleks öelnud, et Vihand on viimasel viiel aastal näidanud end kui edukaim maarahva hulgas tegutsev ärimees, võinuks sellega nõuski olla. Aga maaelu edendaja ? Ja Maaleht?

Mõelgem nüüd oma esiisadele. Ei loonud nad ju sadakond aastat tagasi ühiskauplusi ega mõni aeg hiljem nende ühendamisel tarvitajate ühisusi selleks, et hakata raha kokku ajama. Ühiselt tegutsedes taheti oma elu paremini korraldada, maaelu edendada. See oli ühistegevus, mitte äri. Vihandile ja Coopile on see ju ainult äri. Tarvitajate ühistute algne suupärane nimigi muudeti võõrapäraseks Coopiks. Et ununeks ära see ühistegevusele viitav kodusus. Ja annaks viite ka laiemaile taotlusile: kitsailt külatanumailt laia maailma!

Print Friendly, PDF & Email