Piimandus on tulus tulevikuäri (7)

Tõnu Post

“Oma piimatootmise võimaluste ja ka tulemuste poolest oleme maailma tipus,” ütles neljapäeval oma ettekandes riigikogule Kõljala Põllumajanduse OÜ juht ja Saaremaa tootjate liidu juht, Eesti põllumajandus-kaubanduskoja maaelu grupi esimees Tõnu Post.

Põllumajandus on maaelu selgroog. Midagi ei ole teha – kui ei ole põllumajandust, siis on maapiirkonnad vist suhteliselt elutud. Kui on aga põllumajandus, siis võib sinna juurde muudki tekkida.
Mõne sõnaga endast. Olen lõpetanud Eesti põllumajandusakadeemia veterinaariateaduskonna, oma igapäevast tööd teen, juhtides Kõljala põllumajanduse osaühingut. Minu tööpiirkond on Kaali meteoriidikraatrite ümbrus. Kui olete seal käinud, olete ka minu maadel käinud. Piimatootmises tegutsen üle 25 aasta. Praegu on meil 850 lüpsilehma, maad harime 2500 hektaril.

Tahan rääkida teile, miks piimatootmine Eestile sobib, miks see vajalik on ja mida see meile võiks tuua.

Soodsad tingimused

Täna on meie keskmine piimatoodang lehma kohta sel aastal, õigemini aasta lõpuks, üle 12 000 kilogrammi. Võrdluseks toon, et eelmisel aastal oli Eesti keskmine 8833 kilogrammi, mis omakorda oli Euroopa Liidu riikide seas teine tulemus. Meist eespool oli ainult Taani. Kui aga ajas 25–30 aastat tagasi vaadata, siis tookord oli keskmine veel 3500 juures.

Oma töös oleme mitu korda kokku puutunud küsimusega, miks üldse on Eestis mõttekas tegelda põllumajandusega, sealhulgas piimakarjakasvatusega. Räägin teile, mida mina näen ja väga oluliseks pean.

Kõigepealt on Eestis loomakasvatuseks väga soodne kliima ja tingimused. Tihtipeale kõlab viimasel ajal jutt, et maad jääb toidu tootmiseks järjest vähemaks. Eestis on ühe elaniku kohta praegu kasutada umbes pool hektarit põllumajandusmaad. Muu maailma keskmine on 0,2 hektarit.

Klimaatilised tingimused on meil ääretult soodsad just nimelt loomakasvatuseks. Tipptoodangut andvale lehmale on sobivaim temperatuur 5–8 kraadi ehk selline, mis meid enamasti ümbritseb. Lehm on suur biokeemiakombinaat, kellel tekib pigem probleeme soojuse äraandmisega. See, mis inimese jaoks on jahe ja külm, on loomale väga soodne ja väga mõnus keskkond.

Eesti põhiline maavara on muld. Meie mullastik sobib kõige enam erinevate rohttaimede kasvatamiseks, mida läbi looma saab väärindada inimesele vajalikeks toitaineteks. Oma piimatootmise võimaluste ja ka tulemuste poolest oleme maailma tipus.

Maaelus on loomakasvatus läbi aegade olnud olulisel kohal. Veiseid kasvatati Eesti pinnal juba 1800 aastat enne meie ajaarvamist. Kõige suurem oli lehmade arv enne sõda, küündides kuni 480 000 loomani. Hobuseid oli loenduse andmeil tol ajal 219 000, lambaid üle 600 000. See kõik näitab potentsiaali kasvatada märksa suuremat karja.

Kolhooside ajal oli lehmi tipphetkel 320 000. Pärast reforme hakkas loomade arv järsult kahanema, eriti aga iga kriisiga. Minu töötamise aja jooksul on olnud kolm kriisi. Viimane, kaks aastat kestnud kriis viis suure osa väärtuslikust karjast, 12 protsenti. See oli Euroopa Liidus üks suurim karjade kahanemine. Täna on meil alles 86 000 lüpsilehma.

Selle 12 protsendiga kadusid ka paljud töökohad. Loomakasvatus on ju põllumajanduses väga oluline tööandja. N-ö rusikareegel ütleb, et kui kasvatada umbes tuhandel hektaril teravilja, siis tänapäeva tingimustes on võimalik seda teha kolme-nelja täistöökohaga, rohkem ei ole tarvis.

Kui on aga tuhandepealine piimakari, mida võib ka pidada umbkaudu tuhandel hektaril, siis annab see tänapäevastes farmides tööd umbes viiekümnele inimesele.

Võib-olla täna ei ole Eesti keskmine veel 50 inimest. Kuna meil on palju väikseid ja ehk veel ka uuenduskuure mitte läbinud farme-firmasid, siis ilmselt on see inimeste hulk suurem. Praegune lüpsilehmade arv annab minu hinnangul tööd aga umbes 5500 inimesele.

Stabiilsus on tähtis

Kogu loomakasvatusväärtusest moodustab toorpiim 50 protsenti. Viimaste andmete järgi annab piima töötlev tööstus tööd viimaste aastate keskmisena 2100 inimesele. Viimase viie aasta keskmisena on piimatoodete ekspordist igal aastal laekunud ligi 166 miljonit eurot. Sellele tuleb lisada ka toorpiima eksport, kus on laekunud keskelt läbi nende viie aasta keskmisena 45 miljonit eurot igal aastal. Ehk iga-aastane eksporditulu piimandusest on kokku ümmarguselt 210 miljonit eurot.

Kui nüüd pisut nendele arvudele mõelda, on piimakarjakasvatus Eestis tulus tulevikuäri, seda enam, et iga päev võime lugeda vajadusest tulevikus toidutootmist suurendada. FAO ehk ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmeil kasvab maailmas piimatootmine ligi 1,7 protsenti aastas. Samal ajal suureneb tarbimine kaks protsenti aastas, laovarud ei ole aga piisavad nõudluse rahuldamiseks tulevikus. See annab Eestile jällegi väga head võimalused piimandusest tulu lõigata.

Ka praegusel riigikogul on võimalus anda oma panus, et maaelu ja tootmine maal säiliks ja edeneks. Piimakarja suurendamine on väga pikk protsess. Kahe aastaga kaotatud lehmade arv, 12 000, on võimalik taastada alles nelja-viie aastaga. Mõttest lehmani kulub kolm aastat, sündinud vasikast saab lehm kahe aastaga.

Maamajandus vajab stabiilsust ja võrdseid turutingimusi. Arvan, et ei ole ühtegi teist majandusharu, mis ilmastikust niivõrd sõltub kui põllumajandus. Armastame selle kohta öelda, et eks ülemine aktsionär võta vahel oma osa, meil ei ole sinna midagi teha, peame olukorraga leppima. Küll aga põhjustab see vahel väga suuri probleeme.

Toetused ei ole meile omaette eesmärk. Kui aga Euroopa Liit on määranud, et toetused on tootmise oluline osa, ei ole ka meil võimalik samal turul ilma sarnaste toetusteta konkurentsis püsida. Toetused ongi suunatud põllumehe kaudu tarbijale, et toidu hind oleks kõigile taskukohane.