Erki Aavik
Saarlaseks olemine tundub taas kriminaliseeritud olevat. Ehk siis riik karistab meid omal viisil ja mõned pealinna omad löövad jõudumööda kaasa.
Ühest karistuse tüübist. Endiselt kehtib heidutus, et kesköine praam jäetakse ära ning sellest tulenevalt lähevad mandril kontserdil ja lapselapse sünnipäeval ja teatris käimised ning hilise lennuga Tallinna saabumised palju kallimaks – rahaliselt, sest tuleb maksta öömaja eest, ning sotsiaalselt ja emotsionaalselt, sest kodust eemaloleku aeg võib koguni mitmekordistuda. Kõige tõenäolisem on, et paljud sõidud jäävadki tegemata. See hoiab muidugi raha kokku, aga on sotsiaalselt ja emotsionaalselt laastav ehk elukvaliteeti kahandav, ning kuidas seda rahas arvestada.
Ühest kaasalöömise viisist. Kes meist, sagedastest sõitjatest, ei teaks, kui magus on see mõnekümneminutine uni Suure väina peal, pärast pikka päeva või pikki päevi ja tüütut autosõitu, ning enne viimast pingutust pimedal, valgust neelava asfaldiga kaetud maanteel. Just saad silma kinni, tunned, kuidas vajud, vajud… Ja siis – tööt-tööt-tööt, piip-piip-piip!!! Kuramus küll! No kes su autot siin susla peal puutub?! Lülita oma tuled ja viled Saaremaale sõitmiseks välja! Teadagi, et tallinlane, sest milline Asuküla või Salme elanik paigaldaks oma sõiduriistale sellise signaali, mis kleidisaba puudutuse peale röökima hakkab?!
Ja veel ühest karistuse tüübist. Olen postiasutusele kasulik isik, sest olen püsikunde. Saadan ja saan posti teel sageli raamatuid ja muud kirjavara. Nüüd on Kuressaare postiasutus uues kohas ja uue töökorraldusega. Range korraga käitise tavaline tööinimene oma saadetist postimajast kätte ei saa, sest temale ettenähtud vabal ajal postiasutus ei tööta. Kesklinnast kaugemal ja palju pisemates ruumides olen tänaseks käinud mituteist korda ja kunagi pole ootejärjekorras olnud vähem kui kaheksa inimest, pigem ikka rohkem. Kui Omniva annab teada, mitut inimest päeva jooksul teenindatakse ja kui pikk on keskmine järjekorras ootamise aeg, siis saame teada, kui mitu inimeluiga on riik (MKM, Omniva jt) saarlastelt, eelkõige kuressaarlastelt ära võtnud ja asendanud oma postiasutuse kütmisega.
Need on vaid näited paarist tüübist. Seega palume saarlastena vabandust oma sünnipära eest ja samas ka kergemat karistust! Või ehk on see osa haldusreformist? Et peaksime Saaremaa kui Eesti suurima omavalitsuse koormust kahandama ja kolima Eestimaa väikseimasse – Ruhnu? Seal ju postimajas järjekorda pole.
Lõpetuseks siiski ka midagi head! Kui soovite – näiteks pärast “uues” postimajas jalalt jalale tammumist – midagi helget, siis minge vana kaubamaja juurde ja tehke asja SEB panga Kuressaare kontorisse. Juba mitmendat korda oma ja veel mitme teise inimese kogemuse toel kaldun arvama, et nii asjalikku ja osavõtlikku ja sõbralikku kohtlemist kui SEB Saaremaa daamide poolt ei saa teile kuskil mujal osaks. Tänan!
Erki Aavik
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Oh 3 eksimatut eelkõnelejat.. Kas see ka midagi loeb, et jutt on õige?
Ja pool aastat hiljem on taaskord teemaks postimaja asukoht. See on juba halenaljakas, kuidas inimesed saavad ühest täiesti mõttetust asutusest nii suure numbri teha.
Vahel on justkui tunne, et mõnel inimesel on tema uhkus ja au ära võetud või mõni arvab, et tegu on kiirabibrigaadiga, kus nüüd tema elu ohtu seatud on.
No ei ole ju sedasi. Tihti meeldib meile uhkustada sellega, kui suured tegijad me erinevates IT ja € sektorites oleme. Aga postkaarte saadame ikka postimajast; ajalehte ei loe mitte internetist ja ei telli koju, vaid ostame samuti postimajast (PS. Postimaja valik on muutunud pea olematuks); pakki ei viitsi ise pakkida ja pakiautomaati viia, vaid läheme selle jaoks postimaja sabasse seisma — täpselt nagu 20 aastat tagasi.
Nüüd võiks ju veel vanad head harjumused ka postimajja tagasi tuua. Nagu näiteks pensionid ja muud kes-veel-mäletab-mis-seal-olid.
“…ja kunagi pole ootejärjekorras olnud vähem kui kaheksa inimest” Ehk siis sina tahaksid elada “linnas”, kus kõik poed ja muud asutused oleksid alati tühjad? Kas sa härra Aavik oled ka äkki mõnes suuremas linnas käinud ja näinud, et seal ei seisa mitte kaheksa vaid kaheksakümmend inimest järjekorras ja seda päevast-päeva ning kindla rutiiniga ja ülla-ülla keegi ei kritiseeri.
See, mis siia kirjutatud, läheb kokku teemaga “Uuring: saarlased on ühed õnnetumad” Reaalne näide sellest, kuidas inimesed iga asja kohta mingisuguse vinguva meloodia välja võluvad.
Kas see on tõesti tappev, kui käid paar korda aastas mandril, reisi, teatris või mujal ja siis pead ühe öö puhkamiseks võtma ja ööbima hotellis. Milleks sa üldse välja liigud, nagu sa ka ise mainisid? Täiesti mõttetu on puhata, koguda elamusi ja muidu meelt lahutada, kui inimene on pessimistlik iga sinnakäiva operatsiooni suhtes.
Kurb, aga selliste inimestega peab meil tegelema hakkama Saaremaa vald.
olen nõus viimase hea teemaga
kõige parem nõustaja Kuressaares SEB kontoris
on Ulvi
aitäh ja edu
Huvitav, et SEB lahtiolekuajad noorhärga ei häirinud siis? Pangad on juba aastaid nädalavahetusteti suletud ja tööpäevadel lahti täpselt sama kaua, kui teistel tööpäev on. Kuidas siis panka saab mindud ja postkontorisse järsku ei saa ehk siis see ving postkontori üle on täpselt sama protest nagu eestlaste viinaralli lätimaal. Viimasest asjast on veel rahaliselt kasu aga esimene asi meenutab pigem lapsikut jonni. Mina paneksin postkontori ala omniva asemel need kliendid õue vihma kätte ootama ja oma läbiligunenud marke sinna kleepima. Kui enne vigisesid, siis nüüd näevad mis on elu.
Mees kus öli on?