Teadmatus paneb metsaküla memme muretsema (10)

Hiievälja küla Soru talu optimistlik 86-aastane perenaine Irma Lepik rõõmustas eile mahasadanud lume üle, samas pani vanaprouat muretsema see, kuidas ta talvekuudel kaugest metsakülast poodi või arsti juurde saab.

SAARLANE JA AUSTERLANE: Hiievälja külas endale maakodu rajanud Johann Wimmer Austriast on oma naabrimemmele Irma Lepikule igati toeks. Kui Irmal vaja poodi või tohtri juurde sõita, lausub mees tavaliselt: “Pole probleemi.”
MAANUS MAASING



“Orissaare ja Leisi vahelist bussiliini pole ammugi enam käigus ja varsti sõidab minu hea naaber Johann, kellega ühiseid poereise ette võtame, oma maakodust talveks pere juurde Austriasse. Tema on see hea inimene, kellega koos saan kodust välja,” rääkis eakas naine.

Neli aastat tagasi lahkus Irma abikaasa, koduloolane, luuletaja ja kooliõpetaja Heino Väli taevastele radadele. Mandrimaal sündinud ja kasvanud Irma jäi lahkunud abikaasa talu eest üksinda hoolt kandma.

Irma ütles, et kunagi, kui saarlane talle abieluettepaneku tegi ja ta nõustus ning Hiieväljale kolis, oli võimalik Tallinnast bussiga Orissaarde sõita ja sealt edasi teise bussiga Leisi. Võlupe peatusest on Irma kodumajani 2 kilomeetrit.

“Vahel ehk tuleksid sõbrannadki külla, aga Orissaares pole taksosid, millega edasi sõita. Mina saan aga kodust välja tänu naabrimehele. Kui helistan ja küsin, kas saad mind kaasa võtta, kui poodi lähed, vastab ta alati, et probleemi pole,” kiitis Irma naabrit.

Soru talu perenaine on viimastel päevadel pingsalt mõelnud selle üle, kelle poole pöörduda siis, kui Johann on ära sõitnud. Ta on helistanud Leisi valla sotsiaaltöötajale, kuid toogi ei tea, kas ta tuleval aastal oma ametis jätkab või mitte. Irma sõnul on valla sotsiaaltöötaja väga tubli, aga kes vallaametnikest kuu aja pärast ühel või teisel alal tööd saab, kes mitte, Irma ei tea.

“Mul on neljajalgne sõber ja seltsiline, kes mind hoiab ja kaitseb. Külas on talvekuudel vaid kolm suitsu. Me peame hakkama saama. Elu siin kauges metsakülas teeb murelikuks. Kuidas ma poodi saan ja üldse liikuma? Loodan, et see asi suures vallas lahenduse ikkagi leiab,” pole eakas naine lootust kaotanud.

Irma lisas, et teadmatus ongi see, mis muretsema paneb. Kõrge vererõhk on teda varemgi kimbutanud ja nüüd, kus muresid juurde tuleb, annab see taas tunda.

Abistajaile on Irma kinkinud omameisterdatud käsitööesemeid. “Kui ma noorem olin, siis kinkisin jõuludeks naabrimehe lastele oma ehtud pätusid. Nüüd saadan neile maiustusi ja jõuluküünlaid. Johann on tõesti üks südamlik inimene ja tore pereisa,” rõhutas Irma.

Saarelt ärakolimise mõtteid pole Irma mõlgutanud, öeldes, et täidab oma kadunud mehe soovi Soru talu korras hoida. “Kui tulen mandrilt laste juurest ja teen koduukse lahti, siis on mul sellest nii hea meel. Niisugune mõnus tunne tuleb sisse ja kõrvalmajas elav naaber, kellel liiklusvahend, annab turvatunde. Alati saan tema poole pöörduda. Kunagi pole ta oma abi keelanud. Tema on mulle suureks moraalseks toeks,” toonitas Irma veel kord.

Jõuluvana Irmale ilmselt külla ei tule, aga jõulurõõmu jagub ka temale küllaga. Selle eest on hoolitsenud lapsed, kes jõuluks ikka kodutallu jõuavad. Küllap ka tänavu.

Print Friendly, PDF & Email