Rainer Amur
“Ükskõik millise karistuse kohus määrab, peaaegu alati on see avalikkuse jaoks liiga leebe,” kirjutab Saaremaa prokurör Rainer Amur. “Harilikult ei tea avalikkus aga juhtumi kõiki detaile.”
Kirjutan praegu konkreetselt karistusest, mille kohus 28. novembril Reiko Ojale väljapressimise eest mõistis. “Kas viie aasta pikkune karistus, mis võib piirduda vaid kaheksa kuu pikkuse reaalse vangistusega, on varem röövimise eest kinnimajas istunud mehele ikka piisav?” küsis Saarte Hääl päev hiljem ilmunud juhtkirjas.
Miks ei ole Reiko Oja karistus leebe? Reiko Oja mõisteti süüdi väljapressimises vägivallaga ning teda karistati 5-aastase vangistusega, millest 8 kuud tuleb ära kanda vanglas. Pärast vabanemist on ta 5 aastat kriminaalhooldaja järelevalve all. See karistus ei ole leebe. Karistuse määramisel on arvesse võetud terve hulk detaile, millest moodustub teo raskus ja viited sellele, kuidas süüdimõistetut kõige paremini mõjutada.
Kurja juur oli alkohol
Reiko Oja on varem tõesti süüdi mõistetud röövimise eest, kuid teda karistati selle eest viis aastat tagasi üldkasuliku tööga, mis näitab, et ka see aastaid tagasi toimepandud tegu ei väärinud kohtu hinnangul vangistust. Kui võrrelda väljapressimise sisu kohtutes arutatud raskemate väljapressimistega, on tema teguviis pigem kerge tagajärjega. See muidugi ei tähenda tema teguviisi õigustamist, kuid karistuste mõistmisel tuleb arvestada ka teiste juhtumitega loodud konteksti.
Juhtunu kirjeldus kõlab julmalt, ja see oligi kahtlemata väär. Vägivallaepisoodid põhjustasid kannatanule ebamugavustunnet, hirmu ja valu, kuid säästsid teda püsivatest või rasketest kehavigastustest.
Väljapressimise korral on oluline ka varalise kasu saamise ulatus, käesoleval juhul oli selleks bensiinikulu Kuressaarde ja tagasi sõitmiseks. Oja tunnistas ennast kohe süüdi, kahetses ja rääkis juhtunust samamoodi nagu kannatanu: ta ei valetanud ega püüdnud oma süüd pisendada. Kogu juhtunu kurja juur oli aga jällegi alkohol, mis tõi esile Reiko Oja agressiivsuse. Vangla alkoholiprobleemi ei ravi.
Prokurör ei saa karistuse taotlemisel arvestada vaid sellega, millist karistust ootab avalikkus. Esmalt tuleb arvestada just konkreetse teo raskust ning inimese suhtumist ja tausta. Karistuse eesmärk on mõjutada seda konkreetset vägivallatsejat just sellise karistusega, mis on tema jaoks mõjus. Alati ei ole pika vangistuse kandmine jätkusuutlik lahendus.
Isegi karistusseadus näeb ette, et vangistuse võib kohtualusele mõista ainult siis, kui muud võimalust ei ole. Kui süüdimõistetu viibib vanglas pikemat aega, siis võib ta sellise eluviisiga kohaneda ning vanglast vabanemisel puuduvad tal oskused vabaduses iseseisvalt hakkama saada. See on aga tee uute kuritegude toimepanemisele.
Kui aga süüdimõistetu ei jõua veel vangla eluviisiga kohaneda, kuid saab kätte vanglas viibimise kogemuse ning peab vabanedes alluma kriminaalhoolduse kontrollile, on tõenäosus, et ta uue kuriteo toime paneb, oluliselt väiksem.
Pidev kontroll
Kriminaalhooldusele allumine ei ole lapsemäng – inimesel on peal kohustused, nagu elukohast lahkumise piirangud, pidev kriminaalhooldaja juures käimine ja kontroll, tihti ka alkoholi tarvitamise keeld ning lisaks veel katseaeg. See tähendab aga, et kui kontrollnõuded jäävad täitmata või süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo, läheb ta vanglasse tagasi. Kriminaalhooldaja aitab inimesel ennast ühiskonnas taas leida ja suunab teda õiguskuulekale elule. Ainult nii on võimalik karistusega ka mingi edu saavutada.
Sama kehtib ka Reiko Oja kohta. Kõigepealt viibib ta kaheksa kuud vanglas ehk saab teada, mis tunne on reaalset vangistust kanda. Pärast seda ta vabaneb ja algab viie aasta pikkune katseaeg koos kriminaalhoolduse kontrolliga, sealhulgas alkoholi tarvitamise keeluga. Ta teab, et kui ta neid kontrollnõudeid ei täida, siis ootab teda neli aastat ja neli kuud vanglat. Kui ta peaks uue kuriteo toime panema, siis ootab teda ees kõigepealt 4 aastat 4 kuud vangistust ja sinna lisatakse veel juurde uue kuriteo eest mõistetav karistus.
Olen Reiko Ojaga korduvalt kohtunud ja usun, et selline, osaliselt reaalne ja osaliselt tingimisi vangistus koos kontrollimehhanismiga mõjutab teda kõige paremini elama tulevikus õiguskuulekat elu.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Jääb vaid loota, et uus prokurör nüüd puusalt omale jalga ei tulistanud.
Meenutame natuke ajalugu.
2011 aasta detsembri alguses valis Eesti Ajalehtede Liit presssõbraks kohtunik Helve Särgava ja pressivaenlaseks suusaliidu. Põhjus oli muidugi see, mis ta alati on olnud — pressisõber suhtleb ajakirjandusega ja pressivaenlane salatseb ja vassib. 2011 aasta sügisel hakkaski toimuma mingi kohtute suhtekorralduskampaania, kohtunikud hakkasid rahvaga suhtlema ajakirjanduse vahendusel ning Saarte Hääles avaldus see Kuressaare kohtumaja kohtuniku Kristel Pedassaare kirjutisega “Tingimisi karistus ei tähenda karistuseta jäämist”:
Mul on kange tahtmine selgitada tingimisi karistuse kandmisest vabastamise tähendust, sest minu meelest on ajakirjandusel (meedial) suur osa sellise arvamuse kujundamisel, nagu jääks inimene tingimisi karistuse kandmisest vabastamisel karistamata. Kõiki ei saa juba kas või maksumaksja huvides vangi panna ja karistuse mõistmise eesmärke arvestades ei ole reaalselt vangi mõistmine ka põhjendatud.
Selleks, et seda seadusega antud karistusest vabastamise ühte võimalust halvustada, peaks olema siiski täpsem statistika ja nimelt, kui paljud nendest, kelle suhtes sellist karistuse kandmisest vabastamise võimalust on kohaldatud, on pannud toime uued kuriteod.
Oma kohtumaja praktika põhjal võin öelda, et neid on umbes veerandi ringis ehk. Riik on ju nende isikute, keda on tingimisi karistuse kandmisest vabastatud, käitumise üle uute kuritegude toimepanemise vältimise eesmärgil tõhusa kontrollisüsteemi – kriminaalhoolduse – loon… https://arhiiv.saartehaal.ee/2011/11/23/tingimisi-karistus-ei-tahenda-karistuseta-jaamist/
Ei läinud aga mööda kuudki, kui lehes oli kirjutis “Roim Kärlal: mees vägistas ja tappis eaka halvatud naise”. “Juhtumi detailid” olid väga lihtsad — korduvalt karistatud kurjategija pani tingimisi karistust kandes toime uued (mitmuses) kuriteod ja karistuse täitmisele pööramise asemel pikendas kohus (sama kohtunik, kes kirjutas selle “Tingimisi karistus ei tähenda karistuseta jäämist” kirjatüki) mehe karistust tingimisi ning mees otsustas asja samal õhtul niiviisi tähistada.
See kirjutis siin keerleb ühe näite ümber — üks juhtum ja üks juhtkiri ning tegelikult pealkirjas toodud üldistust ainult ühest näitest teha ei saa. Lihtsalt prokurör Rainer Amur vastutab näites toodud mehe edasise käitumise eest nüüd enda mainega täies mahus, mitte
tingimisi.