Kuidas vältida läbipõlemist? (2)

Tartu ülikooli koolipsühholoogia lektor Astra Schults ütleb Õpetajate Lehes 24. novembril ilmunud intervjuus, et õpetajatel on suurem oht läbi põleda, kuna nad tegelevad oma töös inimestega. Samuti on õpetajate puhul depressiooni haigestumine kaks-kolm korda tõenäolisem kui elanikkonnas keskmiselt, nii et haigestunuid võib olla koguni 10–15 protsenti. Saarte Hääl uuris kolmelt õpetajalt, kas ka nemad on läbipõlemist kogenud.

Eve Tuisk

Eve Tuisk,
Kuressaare gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Tutvudes Õpetajate Lehes ilmunud intervjuuga läbipõlemise kohta, tajusin mitu korda äratundmist. Ma arvan küll, et olen mingitel hetkedel ise läbipõlemise ohus olnud, pigem just õpetajatöö algusaastatel.

Mäletan olukorda, kus mu lähedane kolleeg võttis mind sõna otseses mõttes rajalt maha ja ütles, et tema käis igatahes juba direktori juures märku andmas, et minuga ei ole kõik korras. Ma tegelikult ei mäletagi enam, millest minu kurnatus tingitud oli, aga mäletan, et kolleegi sõnul ma ei säranud ega naeratanud enam nii nagu varem. Mingi sisemine rahulolematus painas mind. Siis ta lihtsalt pani mind rääkima. Nii et tol hetkel päästis mind kolleeg, kes märkas ja reageeris. Hiljem kõnelesime sellest ka direktoriga.

Olen nõus ÕL-is välja toodud arvamusega, et üks läbipõlemise põhjus on see, et tööd tehakse suure südamega. Tunnistan, et poole vinnaga ei oska – ikka ihu ja hingega asja juures, mis tähendab ka pikki öötöötunde. See maksab aga kätte, sest siis kipub inimene oma vajadused tahaplaanile jätma ja sealt see kõik lumepallina edasi läheb.

Lahendus on kindlasti lähedastega suhtlemine. Nad näevad kõrvalt, kui olukord pole enam normaalne. Mul on vedanud – minu abikaasa tõmbab mind aeg-ajalt ikka tagasi ja riidleb, kui õhtuti kodus jälle tööd teen. Kui kipun kahtlema, kas ikka trenni jõuan minna, kuna nii palju on tööd teha, siis ta õnneks lausa nõuab, et valiksin trenni.

Koolis saan tõeliselt suurt tuge ägedatelt õpsidelt meie Ägedate Õpetajate Klubist, kellega lisaks tunnimetoodikale arutame ka kõikidel muudel teemadel. Nagu teame – jagatud mure on pool muret. Heade kolleegidega saan end vajadusel tühjaks rääkida ja kogemusi jagada. Nii et meil on vist KG-s hästi, ka mitmed sisekoolitused on meil õpetaja vaimse tervisega seotud olnud. Tänu nendele olen teadlikumalt hakanud mõtlema sellele, et mina ise olen ka tähtis, mitte ainult minu töö, ja sellest omakorda olen saanud julgust öelda mõningatele asjadele ei või julgust öelda esmaspäeviti õpilastele, et sel nädalvahetusel ma töid ei parandanud, vaid veetsin aega oma perega. Kusjuures – see on täitsa mõnus tunne ja õpilased saavad aru sellest.

Madli-Maria Naulainen

Madli-Maria Naulainen,
KG ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning haridustehnoloog:

Läbipõlemise oht on ilmselt sama palju seotud ameti kui inimesega. Inimesed on ju erinevad. Oma kogemuse põhjal ei saa ma kinnitada, et just õpetajate hulgas on risk haigestuda depressiooni oluliselt kõrgem kui mujal. Tõsi on see, et õpetajaamet kõigile ei sobi. Pedagoogil on iga päev ümber palju inimesi. Mitte ainult õpilasi, vaid ka kolleege, lastevanemaid. Mida suurem kool, seda rohkem inimesi. Ilmselt on paljuski just õpetajas endas kinni, mida ja kui palju ta endasse võtab ning kui osav on ta tööd ja eraelu lahus hoidma. Inimesi on erinevaid.

Mina naudin õpetajatööd, mulle annavad õpilased ja kolleegid häid emotsioone, jõudu ja energiat. Tuleb ette hetki, kus väsimus on suurem, aga mul on oskused sellega toime tulla. Kui õpetajal enesesäästmise oskusi aga napib, võib tõesti juhtuda, et töö ja sellega seonduv suhtlemine on kurnav ja väsitav.

Minul on pealegi õnn töötada väga toredas koolis, kus on väga palju tegusaid ja toredaid kolleege, kes märkavad, tunnustavad ja on ka üksteisele toeks. Vahest teistes koolides on see pilt teine. Läbipõlemise ilminguid on vahel ikka näha. Siin saabki olla võti toe pakkumises, märkamises. Tugi on oluline. Koos on lihtsam. Vahel aitab kogemuste jagamine, head sõnad, oskuste edasiandmine. Keerulisematel juhtudel saab kaaluda ka töökoha vahetamist.

Stressitaluvus peab olema kõrge, sellega olen nõus. Samas annab õpetajatöö pidevalt väga palju positiivset energiat. Sa täiendad end pidevalt, seisad uute väljakutsete ees, näed tuleviku arengut ja kasvamist. Selline see amet on. Kellele sobib, see naudib, kellele mitte, võib seista riski ees läbi põleda. On hea, kui saad teha tööd, mida armastad. Kui oma tööd ei armasta, on raske seda südamega teha ja oht väsida oluliselt suurem. Õpetajaamet annab muude ametite kõrval kaks-kolm korda rohkem positiivset energiat, sest õpetaja töötab inimestega, kes on pidevas arengus, elab kaasa õnnestumistele ja katsub olla toeks nende saavutamisel.

Maila Juns-Veldre

Maila Juns-Veldre,
Kuressaare Ametikooli disaini õppesuuna juhtõpetaja:

Olen ametikoolis õpetanud juba 17 aastat. Mis seal salata – väsinud olen olnud küll, ent tülpinuna ja läbipõlenuna ma end tundnud ei ole. Niikaua, kui on kasvõi üks õpilane, kes eristub teistest oma entusiasmi ja ideede poolest, mind läbipõlemine ja depressioon ei ähvarda. Kui olen aga väsinud, siis taastuda ja tuju tõsta aitavad jällegi õpilased.

Kui vaid seda bürokraatiat nii palju ei oleks! Arvan, et suur koormus ja bürokraatia on need, mis õpetajaid läbi põletavad. Selle meeletu paberimajanduse kõrval jääb ju vähem aega sisulise töö jaoks. Pead pidevalt kellelegi tõestama, et tööd teed. Kuigi veebipõhised platvormid peaksid meie tööd lihtsamaks tegema, kipub olema vastupidi. Tagasi paberimajanduse aega enam muidugi minna ei saa, aga tasuks mõelda, kuidas ajakulu vähendada.

Õpetajatele on kolleegide tugi väga oluline. Üks läbipõlemise põhjus on kindlasti see, et tänapäeval tormavad inimesed ringi. Alati on kiire, koos olemiseks ja vestlemiseks aega enam ei leita. Aga peaks.

Print Friendly, PDF & Email