LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Sõbrad ja äri ehk ettevõtlust ei saa mudelitesse suruda

Tarmo Virki

Finantsjuht, ajakirjanik, IT-ekspert, disainer, moekunstnik ja akadeemik astuvad baari. Baarmen küsib: “Kas see on mingi anekdoot?” Umbes nii võiks alustada lugu sellest, kuidas me väga erineva taustaga sõpruskonda oleme tervikuks liitnud, kasutades ka seaduse jõudu ja notari abi.

Oot, aga sõbrad ei tohiks ju koos äri teha? Eriti veel nii palju sõpru korraga?! Teooria ütleb, et ideaalne meeskond on kaks inimest – üks, kes oskab asja valmis teha, ja teine, kes oskab selle maha müüa. Või äärmisel juhul kolm inimest: üks teeb asja valmis, teine teeb selle ilusaks ja kolmas müüb maha.

Ja noh, kui paljudest sõpradest on saanud eluaegsed vaenlased seetõttu, et nad on üritanud koos äri teha? Kindlasti on meist igaühe tutvusringkonnas mõned endised sõbrad, kes teineteisega enam ei räägi, kuna üritasid midagi võimatut koos ära teha. Samas, ettevõtte loomine inimestega, keda ei tunne, on ju niisama võimatu. Üks sõber ütles kunagi, et tema iduettevõtete arendusnädalavahetustele (häkatonidele) oma ideega ei lähe. Ma ei tea ju, kas läheksin nendega luurele,” tõdes ta, kui soovitasin ühel sellisel üritusel oma idee teoks teha.

Oma meeskonda moodustades oleme üritanud leida mehi ja naisi, kellega läheksime koos luurele ja kelle oskusteave üksteise oskusi täiendaks.

“Alguses oli Saaremaa kivine rand, maakirves ja Maarit,” parafraseerides soome kirjanduse suurteost “Siin Põhjatähe all”. Üritasin vastu panna ta ideele destilleerimisvabrik saarele luua, aga abielumehed ju teavad – kui naine on midagi pähe võtnud, mis meil siis ikka üle jääb. Ja alkoholibrändi loomine ei saa ju olla kellegi jaoks vastumeelne tegevus. Eks see vaimustus ole minulegi üle kandunud.

Koos asusime tiimi kokku panema. Esimesena läksime oma ideega Lewise jutule. Inglasest disainer loob mu CoFounder ajakirja visuaalse ilme, temaga on mõnus uut luua. Teades, et ta on ka baaris töötanud, oli tema huvi kohta pärimine loogiline. “Mulle meeldis see idee, sest ma tahtsin luua džinni visuaalse ilme,” meenutab Lewis. “Maariti kirg ja pühendumus destilleerimismeistriks saada on väga südantsoojendav.”

Vastukaaluks oleme loomulikult põrganud kokku ka paljudega, kellega õnneks ei ole luurele minekut pidanud ette võtma. Üldiselt võtsime strateegiaks, et me kõigile ei räägi sellest, mis kavas, sest kes teab, kui kaua meie plaanid aega võtavad.

Irene ja Taivo on vanad sõbrad 1990-ndatest – nendega koos ettevõtet asutada ei ole me kunagi enne mõelnud, sest elame suhteliselt erinevates maailmades. Mullu suvel kohtudes oli meil aga mõni džinn kaasas. Tahtsime kuulda arvamusi ja hinnanguid.

“Teadsime, et Tarmo ja Maarit suured alkolembid pole, ja imestasime,” meenutavad nad nüüd. “Septembris, kui Irene kaebas igavuse üle, avaldas Maarit talle saladuse, koos kutsega, et räägiks õige pikemalt.”

Marekiga jooksin meie esimese aasta jooksul mitmeid kordi kokku. Mõtlesime, kuidas võiks koos meediamaailma parandada. Jutt džinnini aga ei jõudnud. Enne, kui Marek andis intervjuu ühisele tuttavale, kellega jõudis jutt džinnini. “Tarmo, sa tegeled džinniga? Ma olen suur džinnisõber,” võttis ta ise ühendust. Kuna Marek tegeleb kogu aeg suurema hulga projektide juhtimisega ja paljude meeskondade nõustamisega, siis oli loogiline uurida koostöö võimalikkust.

Valetaksime, kui ütleksime, et pingeid pole olnud. Erinevatelt võõrastest inimestest on sõpradel aga kombeks ka ära leppida. On ju aastaid omamoodi “kooselu” ja diplomaatia kunsti harrastatud.

Ja kui vaadata tarku õpikuid, siis nende järgi käib meeskondade loomine faasides. Bruce Tuckmani kohaselt on kokku lausa viis faasi, mida kujunev meeskond oma arengu jooksul läbib: kujunemise, konfliktide, kohanemise, soorituse ja koostöö staadium ning laialiminemise staadium. Huh? Jõudsite järge pidada?

Meie kogemus on, et elu ja ettevõtlust ei saa ka parima tahtmise järgi mudelitesse suruda. Püüda ju võib, aga praktik ja teoreetik on juba eos erinevad isendid. Üks räägib, nagu asjad on, teine, nagu need olla võiksid.