Tulumaksu anatoomiast (6)

“Kummitama jääb küsimus: kas see üritus sellisena on ikka küünlaid väärt?” küsib uuest aastast kehtima hakkavaid maksumuudatusi analüüsiv majandushuviline Aivar Sõrm.

Uuest aastast jõustuvad üksikisiku maksustamisel olulised muudatused, mida proovin veidi lahti seletada. Parema võrdlemise tarbeks on siinkohal kõik numbrid, nii sissetuleku kui ka maksustamise mõttes, toodud ühe kalendrikuu arvestuses.

Mis muutub?

Olulisim on maksuvaba tulu hüppeline tõus seniselt 180 eurolt 500-le, samas kaovad aga mitmed senised täiendavad maksuvabastused. Viimastest on ehk kõige mastaapsem pensionäre puudutav senine +236 eurot.

Teiseks muutub maksusüsteem astmelisemaks ja tekivad erineva käsitlusega tulusaajate grupid. Alla 500 euro tulu saajad ei maksa tulumaksu enam üldse, tuluvahemikus 500+ kuni 2100 eurot rakendatakse proportsionaalset maksuvaba tulu vähendamist sissetulekute suurenedes. Ehk antud grupi sisene tulumaksu määr on alates 0 protsendist madalamas otsas, jõudes 20 protsendini teises servas. Üle 2100-eurose kuusissetulekuga inimeste puhul on süsteem üsna lakooniline, maksuvabastus neile ei laiene ja tulumaksumäär on täie rauaga 20%.

Kolmas oluline muutus on see, et senine maksuvaba tulu automaatne rakendamine asendub selle käsitlusega maksumaksja tahteavalduse alusel, seda aga regulatsiooniga sätestatud piires. Viimane ei puuduta mittetöötavaid pensionäre, kõik töösuhet omavad inimesed peaksid aga aasta alguses tegema valiku maksuvabastuse rakendumiseks skaalal 0… 500 eurot.

Kes võidab, kes kaotab?

Kokku puudutab tulumaksureform vahetult pea miljonit kodanikku, kellest 2/3 on aktiivses tööeas ja 1/3 pensionärid.

Kõige vastuolulisem on maksumuudatuse mõju just pensionäride osas.

Arvestades nende praegust maksuvaba miinimumi (416 eurot) ja keskmist vanaduspensioni (409 eurot) võib nentida, et n-ö koduse keskmise pensionäri vaatevinklist ei muutu miskit. Mõni kuni mõniteistkümmend eurot kuus võidavad kõrgema pensioni saajad ja madalapalgalised töötavad pensionärid.

Kriitiline piir pensionäride vaatevinklist uuel aastal jookseb sissetulekuni 1350 eurot (näiteks pension 400 + palk 950). Kelle tulud on suuremad, hakkab võrreldes tänasega tulumaksu aeglases, kuid siiski kasvavas joones rohkem maksma. Töötavaid pensionäre on meil praegu 76 000, neist 4/5 jäävad tuleval aastal plusspoolele ja 1/5 hakkab tulumaksu maksma senisest enam.

Selgelt plusspoolele (+64 eurot) jäävad kuni keskmise (1200 eurot) tulu saajad, kes naudivad maksuvabastuse kasvu vilju täies ulatuses. Nende inimeste koguarv ulatub üle poole miljoni.
Võrreldes praegusega maksavad järgmisel aastal tulumaksu mõneti vähem ka keskmisest kõrgema tuluga kodanikud, seda aga sisse­tuleku piirini veidi alla 1800 euro. Viimasest kõrgema tulu saajad hakkavad maksma praegusega võrreldes juba pire rohkem. Ületades sissetuleku piiri 2100 eurot, tardub lisanduv tulumaks lõppeks 36 euro juures.

Suurim kaotaja on ehk riigi rahakott, eelarve seletuskirja kohaselt on maksumuudatuse mõju –160 miljonit eurot. Näppudel rehkendades kipub see miinus küll oluliselt suurem olema, võib-olla on siin juba ette arvestatud dividendide maksustamise muutust ning et päris suur hulk raha tuleb läbi käibemaksu ja aktsiiside eelarvesse kohe tagasi.

Miinuspoolele läheb kindlasti asjaolu, et senine lihtne tulumaksusüsteem muutub tavakodaniku jaoks suhteliselt keeruliseks. Inimestel kulub muutunud süsteemis hulk energiat enda õigesse kohta sättimiseks, samuti läheb senisest oluliselt mahukamaks uuenenud maksukorralduse administreerimine.

Kuidas edasi?

Tulu saaja seisab esmalt silmitsi küsimusega, kuidas haakub uus maksukorraldus tema konkreetse sissetulekuga. Probleemi ei tohiks eriti olla neil, kes saavad tulu ainult ühest allikast. Mittetöötavatel pensionäridel peaks jätkuma automaatne maksuvabastuse rakendus.

Ühes töökohas toimetava inimese puhul on arvestus suhteliselt mehaaniline, tema maksuvabastus kujuneb, lähtudes prognoositavast aastatulust. Konkreetsed arvud saab iga huviline ise silme ette manada kas interneti maksukalkulaatorite või firma raamatupidaja kaasabil.

Seni on mõneti segane käitumismall mitme tuluallika korral. Siinkohal tasuks vist üldse veidi selginemist oodata, enne kui kusagile midagi tegema tormata.

Töötavad pensionärid peaksid nagu saama madala pensioni ja palga korral jooksvalt kasutada kogu võimalikku maksuvabastust. Mitmel kohal (osalise tööajaga) rabavate, kuid kõikidel nendel alla miinimumpalga teenivate inimeste puhul võib tekkida probleem, et võimaliku maksuvabastuse selle täies ulatuses saavad nemad kätte alles tagantjärele.

Nii ehk naa – esimene tehe oleks oma oodatavate aastatulude kokkulöömine. Sellele järgneb vajadusel/võimalusel isiklik tahteavaldus tulukandjale maksuvabastuse rakendamiseks määraga, mis katab suhteliselt täpselt potentsiaalse kujuneva tulumaksu kõigilt maksustatavatelt tuludelt.

Kindlasti tasub tulevikus aeg-ajalt kontrollida, kuidas valitud maksuvabastuse määr klapib meie tegelike sissetulekutega. Suurte hälvete või muutuste puhul oleks mõistlik sisse viia vastav korrektsioon, seda saab teha käigult. Iseäranis oluline on rehkenduse täpsus neile, kes majandavad palgapäevast palgapäevani. Võimaliku maksukohustuse kuhjumine deklaratsiooni esitamiseni võib tunduda ahvatlev, kuid samavõrd ehmatavam tasumise hetkel. Suures plaanis aga pole sendi pooleks ajamisega kah mõtet oma pead vaevata.

Kokkuvõtteks

Eelseisev tulumaksu muudatus tekitab vastuolulisi emotsioone. Veidi üle poolele miljonile inimesele jääb nagu igas kuus 64 eurot rohkem kätte. 60 000 inimest hakkab igas kuus rohkem maksma á 36 eurot. Vahepeale jäävast ca 130 000 inimesest hakkab osa rohkem ja osa vähem raha kätte saama.

Puhtinimlikult on asjade sellise käiguga ilmselt rahul need, kes saavad, ja pire trotslikud need, kes maksavad. Seda enam, et meie maksuajaloo viimase paarikümne aasta jooksul on tegemist esimese lähenemisega, kus kelleltki ka midagi ära võetakse. Tõsi, see võtmine (1–2-protsendiline määra tõus) paistab olema pigem põhimõtteline kui majanduslik ja annab vaid kümnendiku maksusoodustuse katmiseks vajalikest kuludest. Vaadeldes, kui väikeses ulatuses muutuvad maksumäärad reformi mõjul tegelikult ja et maksutõus kõrgetele tuludele on pigem deklaratiivne ning pannes siia kõrvale oluliselt komplitseeruva maksukorralduse ja arvestades, et muutuse põhieesmärk ise on vähese sissetulekuga tulusaajate olukorra parandamine, siis jääb kummitama küsimus: kas see üritus sellisena on ikka küünlaid väärt? Sama tulemus olemuslikult oli ja on saavutatav lihtsa tulumaksuvaba alammäära hüppelise tõstmise läbi, ilma keeruka lisavarustuseta.

Teine seostuv teema on riigieelarve kandevõime. Kui majanduses läheb tulevikus hästi, siis probleemi pikemas perspektiivis ehk ei tekigi. Seda enam, et sel juhul muutub järjest rohkem inimesi ajateljel saajatest maksjateks. Kui arengud ei ole aga piisavalt toredad ega kiired, oleme võtnud endale kohustusi, mille täitmisega tekib pusimist. Aga eks aeg anna arutust.

Print Friendly, PDF & Email