Saare maavalitsuses peetud mereala planeerimise seminaril peatus kalandusteadlane Markus Vetemaa (fotol paremal) põgusalt ka röövpüügi rollil kalavarude vähenemisel.
“Üks põhjus, miks meil kala ei jätku, on see, et jõesuudmete kinnikasvamise tõttu ei saa mõned liigid enam nii palju sigida ning eks meil püütakse kala natuke liiga palju valel ajal välja ka,” rääkis Vetemaa. Näiteks Lääne-Saaremaal, kus on kudevat haugi niigi vähe, sai tagantjärele teatavaks juhtum, kus suure rahaga lahti kaevatud Vesiku ojas püüdis üks mees keeluajal välja 86 haugi. “See on ikka väga kole lugu,” lausus Vetemaa.
Inspektsioon ei tea
Ehkki arvatakse, et jõgedes on kala palju ja mis see paar tükki siia-sinna ikka muudab, siis tegelikult ei lähe sellistesse jõgedesse kudema sugugi palju kala. Topu lahe kohta Läänemaal rääkisid kalamehed, et seal käib kudemas tuhandeid hauge, kuid sel aastal läbiviidud kalade elektroonilise märgistamise käigus lugesid teadlased seal kokku ainult 160 haugi. “Kui sellest 160-st keegi pooled ära võtab, siis on asi päris vilets.”
Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haamer (fotol vasakul) tõdes, et temal puudub info 86 kudeva haugi väljapüügi kohta Vesiku ojas. “On kurb, kui teadlased jagavad infot kusagil auditooriumi ees, aga keskkonnainspektsiooni see ei jõua,” lausus Haamer.
Arvestades, kui palju on Saaremaal haugi kudemispaiku, siis on 86 haugi Haameri hinnangul tõenäoliselt kaduvväike osa röövpüüdjate ohvriks langenud kalast. “Kudemispaiku on üle terve Saaremaa ja ilmselgelt ei ole meil täna jõudu ega ressursi, et olla ühel ajahetkel 10 erineva jõe peale.”
Jaak Haameri sõnul leidub Saaremaal ka sellised kogukondi, kus külaelanikud oma röövpüüdjatele pigem kaasa elavad ja võimalusel neid seadusesilma liikumise eest hoiatatavad. Väga raske on inspektoritel sellistes paikades loota kohalike abile või neile midagi usaldada.
“Planeerimine peab sellisel juhul olema oluliselt rohkem läbimõeldud,” rääkis büroo juhataja, kelle sõnul on tänapäeva sidevahendid muutnud röövpüüdjate ja salaküttide tabamise keerulisemaks. “Näiteks kui me jahipidamise puhul kedagi kusagil kontrollime, siis järgmises kohas väga palju üllatusmomenti ei ole – kõik juba teavad, et inspektsioon tuleb,” lausus Haamer, kelle sõnul on inspektorite liikumisest informeerimine väga tavaline ka nende jahimeeste puhul, kel on kõik load olemas.
Muhu jahiseltsi juht Heinart Laaneväli kinnitas, et Saaremaa jahiseltsid neid inspektorite liikumisest informeerinud pole, kuigi Jaak Haamer on neid paaril korral isiklikult kontrollinud. Muhu jahimehed käivad jahil viies grupis ja Laaneväli sõnul pole saladuseks, et kui juba ühtesid jahimehi kontrollitakse, siis Muhus ikkagi info selle kohta liigub. “Kontrollima muidugi peab, see hoiab distsipliini,” leidis Laaneväli.
Isadelt poegadele
Jaak Haameri sõnul on röövpüüdjate hulgas toimunud põlvkondade vahetus. “Need, kes täna on vanemas eas, ebaseadusliku püügiga enam ei tegele ja pigem on peale tulnud nooremaid, kes kahjuks on selle üle võtnud,” rääkis looduskaitsja, kelle sõnul leidub ka näiteid, kus röövpüügi huvi on üle kandunud isalt pojale. “Sellised näiteid on küll, kus see teadmine ja kogemus on täitsa perekondadesse jäänud.”
Haamer ütles, et Saaremaal käiakse röövpüügil ka mujalt Eestist, mille puhul kõiki kulusid kokku lüües mingit tulu selle tegevusega ei teeni. “Ma ei oska muud öelda, kui et see on hasart,” leidis büroo juhataja, kelle sõnul välismaalasi röövpüügilt tabatud pole.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Vastakad arusaamad. Olen nõus Jaak Haameriga, et kui ikka selline info on, tuleb teada anda.
Ajalehes on muidugi ka üks võimalus. Aga kas röövpüüdjad ikka nii suure kahju ikka Saaremaal teevad? Missugune olukord valitseb selle teooria järgi Laidevahel, kus mõrraga jõe suudme sulgemine ei olnud nii taunitav?
Kala kudeajal kaitsmisel on KKI andnud küll maksimumi.Pigem on need vihjed mingi teooria edastamise eelmäng
“Röövpüüdjad” teevad minimaalset kahju. Suurem kahju allikas on kusagil mujal. Kui süvendatakse sadamaid (näiteks Triigi), siis tuleks see sodi kõik maale tassida mitte merre kaugemale ladustada. Meri kannab selle sealt laiali, katab sööda kohad, kala marjad, äärest kaob söödakala ja kui ei ole midagi süüa siis ka suur kala ei tule äärde. Meie mered ja lahed on nii väikesed, et seda välja kaevatud sodi kuhugi teise kohta tõsta. Siis veel igasugu kaablid ja torud mis merre paigutatakse, see omakorda rikub kala loomuliku elukeskonda. Teiseks põhjuseks miks kala väheneb on jõgede ja ojade suudme kinnileetamine. Suurvee ajal ujub kala sisse kudema, vesi alaneb nädala kahega ja kala ei pääse enam merre tagasi. Vanasti olid selleks ametiks jõevahid kes hoidsid jõe suudmeid lahti. Tänapäeval jääb selletõttu sadu kui mitte tuhandeid kalu kuivale kus nad siis hiljem kas lindude pooltsöödud saavad või lihtsalt hapniku puudusel surevad. Keskonnaamet võiks selliseid kohti kaardistada ja kevadel suudmed lahti hoida. Kahju mis röövpüüdjad tekitavad on minimaalne võrreldes eelpool toodud põhjustega.
“Üks põhjus, miks meil kala ei jätku, on see, et jõesuudmete kinnikasvamise tõttu ei saa mõned liigid enam nii palju sigida…
Tegelikult peitub peamine Saaremaa kalavarude vähenemise põhjus just selles lauses. Miks midagi ette ei võeta on hoopis omaette küsimus.
Keegi töötab kusagil kõvasti vastu, aga miks, jääb arusaamatuks. Kui Hanso poiss suutis kodanikualgatuse korras Tillunire puhastada, siis on ääretult kummaline kuulata neid jutustusi sellise töö meeletust maksumusest. Arvestades, millised rahad keskkonna ja kalanduse sektoris liiguvad, on need jutud enam kui kummalised.
Eelnimetatutega nõus.
Kalavarud vähenevad ainult selle tõttu, sest ei olegi enam kudekohtasid. Seal, kus oli kunagi palju särge, nüüd näeb maximaalselt mõni päev midagi ja suurt hulka roostikku ja nirisevat vett. Vesi liigub ainult suurveega.
Lääne Saaremaal neid populaarseid ojasid on, kus kala kunagi liikus. Me ei pea vaatama mere jõesuudmeid, vaatame ka ikka järvedesse suubuvaid alasid, siis näete, kui paks rootihnik on. Ainult keelata saab kalapüüki aga, et see kalavaru taastuks, peaks aasta-aastalt järjest ka midagi ette võtma, et suudmed oleksid puhtad. Järved soostuvad, talvel jäätuvad, kalal ei ole liikumisruumi ja surevad. Mõni talv tagasi nägin sadu surnud haugesid, säinaid, paar karpkala, ahvenaid ja need kõik olid mädad peale jäälagunemist. Rootihnik hoiab veevahetuses kinni setted ja nii aastatega järved täis kasvavadki. Vesi niriseb läbi, muda jääb alles. See siis Lääne-Saaremaa populaarse järve kohta.
Vaikselt võib hakata jõhvika seemneid külvata, tulevikus saab vähemalt jõhvikal käia laugastel.
Nasva jões tehakse aasta ringselt rüüvpüüki kutseliste kalurite poolt .Seadus lubab jües mõrraga püüda jõe madalamal poolel aga praegu on kõik mõrrad püügil jõe sügavamal poolel . Kalakaitse ainult vingub aga tööd ei viitsi keegi teha.
Tõeline haugide Auschwitz on Järveküla järv. 2000-ndate alguses tehti jõe ja järve vahele kalatrepp ja lüüsisüsteem, aga see ei hakanudki tööle. Kevadel suurveega tuleb haug järve kudema, siis veetase langeb ja kala merre tagasi enam ei saa, sureb nälga või lämbub lõpuks mudaaukudes. Varsti 20 aastat juba, aga keskonnaametit ei see huvita, nemad mõõdavad pensionäridest külameeste võrgusilma millimeetreid või ajavad jõe ääres poisikesi taga.
Röövpüügi saab kohe kontrolli alla kui selle eest kohe mitmeks aastaks “istuma pannakse”. Naaberriikides on seda tehtud ja asi töötab päris edukalt. Sama peaks kehtima salaküttidele. Teisalt, äkki meil on hoopis liiga palju paberitega kalureid, kellel lubatakse nt võrkudega püüda kudema saabuvat kala … Nasva jõgi on tõesti hea näide kuidas kevadeti toimub üks suur “looduse kaitsmine” !
Aga mida sa ootad meie ametnikelt kui aastate jooksul on röövpüügilt tabatud ju mitmeid juhtivaid riigiametnikke ja kunagi oli meil veel hulgi neid “teaduslikke kalureid” ?! Arusaamad ja väärtushinnangud muutuvad heal juhul vaid mitme inimpõlve jooksul. Riik teeb valesti, et ei luba spinningumeestel püüda (limiteeritult) jõgedest punast kala, sest siis oleks kohe röövpüüdjatel elu palju kibedam.
Aga äkki peaks keskonnaamet valvamise ja karistamise ressursi suunama kalavarude taastamise toetuseks. Selle rahaga, mis 100 kala valvamisele kulub, saaks mõne jõesuudme ära puhastada ja 100 000 kalale kudemistingimused luua.
Uuring (lk 25) räägib sellest järvest.
https://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/2015/uuring-2015-kudealad.pdf
Järveküla järvede süsteem on tõenäoliselt Saaremaa Väinamere-poolse osa kõige olulisem siirdehaugi kudeala. Seda kinnitavad nii arvukas järelekasv kui merest
püütud täiskasvanud kalade tagasimäärangud. Tõstmaks veelgi selle looduslikult
väga sobiva süsteemi rolli kudealana tuleks parandada kalade sissepääsu Järveküla järvedesse.
Lihtsaim ja odavaim oleks ilmselt praeguse ülevoolu sulgemine ning kalatrepi parandamine. Ühe võimalusena võiks aga kaaluda ka Järveküla järvede algse seisundi taastamist, järve veetaseme tõstmist ning väljavoolu praeguse Riidama kraavi (algne järvede looduslik väljavool) või põhjalikult renoveeritud kalatrepi kaudu (mööda praegust Võlupe jõge)
Jõesuudmete kinnikasvamisest.
Väiksemate jõgede suudmealal karjatamine on üks põhjus. Veised tambivad vanad voolusängide kaldad segamini, vesi vajub laiali ja kalal ei olegi võimalust jõkke kudema jõuda.
Metsavend paneb kulda, lugege, ametnikud.
Saakski 10-20 kala asemel öö kohta rahuliku südamega paarsada tki välja tömmata jõest. Saakski riigitöölt täitsa vabaks vötta…
Vetemaa hiljutise uuringu kohaselt ei ole Eesti rannikuvetes enam meres kudevat haugi.Ilmselt merevee reostusest tingitud vetikate vohamisest kevadel. Ainus võimalus haugi populatsiooni taastamiseks on kinnikasvanud ojade suudmete süvendamine.Kindlasti peaks seda tegema Oju jõel.
See päris hea variant tõesti. Kui oleks jõeääres ametlik püük, siis röövpüüdjatel tõesti oleks raske tegutseda. Terve jõeäär oleks läbi käidav kalurite poolt.
Hmm, süvendamine ei ole lahendus, lahendus on setetest ja roostikust puhastamine suudmealades. Süvendamisega võib muu kahju tekitada. ISegi kahju võib tekitada ojade, jõgede laiendamisega. Ainult puhastamine tuleks kõnealla, et vesi ringleks.
Kuhu see raha kõik läheb, mis me saaremaa kalurid maksame? Võrtsjärve angerjate tootmiseks?
Kord tuli üks kudend tursk randa ja rääkis sellise luiskeloo…
Inimesed võiks ükskord aru saada, te olete siin looduses kõige haledam ja äbarikum olevus üleüldse. Kujutate ette, et suudate oma röövpüügiga, või igasuguste heategevustega (suudmealade vabad hoidmistega) valvamised jne, kalade arvukust reguleerida. See on vägistamine. Kõige võimsam ja õiglasem reguleerija on loodus ise, midagi ei ole parata, kahjuks või õnneks nii see on. Te kaagutate siin iga üks oma kogemustest, mis heal juhul on kestnud pool sajandit, mitte rohkem. Kalad on siin eksisteerinud miljoneid aastaid, ja eksisteerivad ka peale inimest. Me küll üritame midagi ära teha, nii röövikud, kui kaitsjad, aga eksisteerime ikkagi neist kaladest siin maapeal palju vähem. Loodus paneb kõik ise paika, meie ainult kujutame ette, et oleme jube võimsad. Meie saame mõjutada ainult väga väga väikest momenti siin ilmas
Päikest kõigile (mis siis, et see raisk meid ükskord tapab) nautige elu, ärge tehke seda, mida peate hiljem kahetsema.
Jajaaa, kohalik KKI ametnikkond vajaks sisekontrolli kaela. Ei tasu teisi nokkida, kui omal paturegister veel pikem
Möldri ojas käis varematel aegadel kevadeti kudemas palju hauge ja särgi. Kui vene ajal hoiti jõgi võsast puhtana, siis nüüd on ta puid-põõsaid täis kasvanud ja jõesuue liiva täis! Kudemine jões pole enam võimalik.
Harilaiul Laialepa järves käis 60-70ndatel kõvasti siiga ja ka muid kalu kudemas, nii et mehed noodaga käidi järvel püüdmas ja kala ei vähenenud. vene ajal lõpus lükati järve merega ühendav jõgi kinni, et autoga üle saaks ja peale seda ei liigu seal enam ükski kala.
Kas seda järve ei saaks enam merele avada, või on looduskaitsjatele see vastuvõetamatu?
ärge hädaldage asjalised kui on visioon, kirjutage projekte, leitke rahastus ja tehke ning tundke rõõmu kordaminekutest siis ja siis saate aru mis maailmas elame! Paistab,et targutamine ja vigade otsimine on ju mugav