GENIAALSUSEST JA LOLLUSEST: Suured vallad, väiksed vallad, valitsejail kellad kaelas…

Erki Aavik

Kellad on mõistagi need Eestimaa suurima valla esimesed otsused, mida uus võim palkade määramisel tegi. Niivõrd, kui see kohalike valimiste järel kokkupandud seltskond ikka üldse ongi võim, sest erilisi võimalusi millegi olulise tegemiseks või isegi mõjutamiseks kohalikul omavalitsusel Eestis ju enam pole.

On ju kena, et võetakse ise endale kohustus pöörduda valitsuse (!?) poole sooviga (?) või nõudmisega (?) või palvega (?), et uut kohalikku omavalitsust kaasataks mandriga püsiühenduse küsimuse üle otsustamise protsessi. Aga kui ei kaasata? Või mis kõige tõenäolisem, lastakse küll laua taha, et saaks öelda, et on kaasatud, kuid sellega kõik jääbki. Või kui – jällegi väga tõenäoline – laua taha saadetud esindaja on eluaegne sussisahistaja, st maavalitsuse ametnik, lugematute komisjonide, kodade ja keskuste liige, kaunite ettevõtmiste eestvedaja.

Kordan sellessamas rubriigis juba kevade poole tsiteeritud klassikat: “ … bürokraat: “Mul ei ole volitusi hea tegemiseks, kogu mu võim piirdub sellega, et saan vahetevahel teha halba…”” (Francois Arouet de Voltaire “Kohtlane”).

Seni teame, et Saaremaa valla volikogu esimehe palk on ligi 4000 kulli, aga me ei tea veel, mida ta selle eest meie heaks teha kavatseb.

Ja nüüd tänase fookuse juurde. Meie maakonda jäi/jääb pärast vabatahtliku ja sunniviisilise vägivaldset segamist alles kolm (3) omavalitsust. Muhu vald, kus elab enam-vähem 1900 (siiskit) inimest; Saaremaa vald, mis nagu Muhugi asub õige mitmel saarel, saarekesel ja mättal, millele registrite teada mahutab end 32 000 saarlast; ja kõige tähelepanuväärsem – Ruhnu vald, kus hingekirjas oma 170 ruhnlast. Niisiis on meie (senine) maakond eeskujulik, siin on kõige suurem, kõige väiksem ja endise elukorralduse mõistes ka üks keskmine omavalitsus.

Peale püsiühenduse, mis on ruhnlastel küll tehniliselt erinev muhulaste-saarlaste omast, kuid sisult ometi sama, on kõigil kolmel, omavahel suisa naeruväärselt erineval vallal üks ühine ja enamikest teistest Eestimaa valdadest erinev iseärasus. Kirjeldan seda Ruhnu näite varal. Nagu öeldud, on registris end ruhnlaseks tunnistanud pisut rohkem kui poolteistsada isikut.
Pärisruhnlasi ehk neid, kes seal tegelikult aastaringi elavad, on oma kolm korda vähem ehk nii 40–50. Suvel viibib saarel aga 300–400 või rohkemgi hakkajat kahejalgset. Sama lugu on õigupoolest ju enamikel asustatud väikesaartel, iseäranis Vilsandil, aga ka Abrukal, Piirissaarel…

Kui ooperipäevad, ralli ja muu taoline kõrvale jätta, siis ei ole suurematel saartel sesoonne vahe vast nii suur, kuid oluline ja märkimisväärne ometigi. See kõõlumine kaljunuki ja kuristiku vahel kujundab meie igapäevast elu, kaubandust, majandust, töövõimalusi, palgamäära, kütuse ja leivatüki hinda, koolide pakutava hariduse taset, siia jäämist või ärakolimist, töötamist kodust kaugel, perekondade püsimist, laste sigitamist, uue kodu rajamist.

Just nagu püsiühendus, selle puudumine või selle võimekus ja nõtkus. Kuna püsiühendust peame tänapäeval pigem endastmõistetavaks, siis vajab see “rahvaste ränne”, toimetulek sellise kontrastiga palju rohkem tähelepanu. Igasuguste arendus- ja ettevõtluskontorite tühikargamisele kuluv ressurss leiaks kindlasti ka muid mõtestatud rakendusi, kuid üks võimalus on nende kolme väga erineva valitsemise (?!) üsna sarnase probleemi lahenduse kaasaegne kavandamine, strateegiline planeerimine, kusjuures sõna “strateegiline” võetagu selle sõna tegelikus tähenduses.

Niisiis, kui Saaremaa valla volikogu juht nelja aasta jooksul tema peale kulutatava ligi 250 000 euro (nelja aasta palgakulu) eest näiteks meie sesoonsuse probleemi meie võimaluseks pöörab ja tulemusena selle ka välja veab, siis pole veerand miljonit asjata kulutatud.

Print Friendly, PDF & Email