Veel kord borrelioosist ehk Meditsiin pole mustvalge (1)

“Olen see rumal 20-aastase staažiga perearst, kelle juurest inimesed ummisjalu ära jooksevad, kuna arst ei taha borrelioosi diagnoosida,” kirjutab Orissaare perearst Elo Lember. “Oleks ju tore, kui kõik ebamäärased vaevused väsimusest alates ja meeleoluhäiretega lõpetades antibiootikumidele alluksid, aga kahjuks pole meditsiin nii mustvalge.”

10. novembri intervjuusse on üks väär väide sisse lipsanud: nimelt tuleb nahaborrelioosi kahtlusega kohe kindlasti arstile pöörduda. Teadaandmise all pidasin silmas seda, et nahaborrelioosi ei peaks ehk nakkushaigusena registreerima, kuna ta ei nakka inimeselt inimesele, on lihtsasti äratuntav (nahaga ühetasane vaevusi mitte põhjustav rõngas, mis ajapikku laieneb) ja lihtsasti ravitav. Olen seda ka ise põdenud.

Tegemist on bakteriaalse haigusega, millega meie immuunsüsteem enamasti ise hakkama saab, aga eluaegset immuunsust ei teki ja vaktsiini pole kahjuks leiutatud. Uus puuk võib anda uue haiguse. Borrelioosi ei surda.

Arstide seisukohad

Tsiteerin siinkohal erialaarstide seisukohti: kõik puugid pole haiguskandjad. Vaid umbes kolmandik nakatunud inimestest haigestub. Puuk peab nahas olema vähemalt 12 tundi, et nakatumine (mitte haigestumine) toimuks.

Borrelioosi tekitav bakter allub hästi antibiootikumravile (doksütsükliin, amoksitsilliin). 70–90% avaldub haigus nahapõletikuna.

Haigus võib algul avalduda süsteemsete nähtudega: palavik, külmavärinad, liigese- ja lihasvalud, üldine halb enesetunne (meenutab viirust). Kui nahalaik hammustuse kohal on alla 5 cm, siis tõenäoliselt ei ole borrelioos (algul tekib reaktsioon puugisüljele, nagu iga putukahammustuse korral).

Borrelioosi nahalaik ei teki kohe, vaid mõni päev kuni kaheksa nädalat pärast hammustust. 5–10 protsendil haigestunutest võib tekkida hiljem (haiguse 2.–3. etapis) neuroborrelioos, artriit vm.

Borrelioosi diagnoosimiseks peavad kõigepealt olema sobilikud sümptomid, alles siis võib mõelda, milliseid analüüse teha. Nahaborrelioosi korral pole vereanalüüs vajalik.

Kroonilist borrelioosi ei ole olemas, võib esineda borrelioosijärgne sündroom (arvatakse olevat immuunsüsteemi poolt vahendatud reaktsioon): pikaleveninud kaebused nõrkuse, väsimuse, lihas- ja liigesevalude kohta.

Reageerime üle

Borrelioosi ravitakse ühekordse antibiootikumkuuriga, mida korrata pole vaja. Borrelioosijärgset sündroomi ei ravita antibiootikumidega. Kui ravi ei anna soovitud efekti, tuleb diagnoos üle vaadata.

Spetsiifilised antikehad jäävad verre (ja analüüsidesse) praktiliselt kogu eluks ja haigestumise hetke ei näita. Valepositiivseid borrelioosivastuseid annavad veel järgmised haigused/seisundid: süüfilis, auto­immuunhaigused, infektsioosne mononukleoos, rasedus jm.

Ravitulemusi hinnatakse sümptomite järgi, kordusvere­proov ei ole vajalik. Apteegi kiirtesti pole mõtet teha enne kaht nädalat ja see näitab vaid kokkupuudet bakteriga, mitte haigestumist. Kui ei ole kaebusi, ei ole vaja vereproovi ja ei ole vaja ravi.

Need on vaid nopped. Keeruline? Ka arsti jaoks. Nii teatamegi kohusetundlikult vereprooviga kinnitunud läbipõetud borrelioosist, ehkki see näitab vaid, et organism on haigusega edukalt toime tulnud. Kunagi ei osatud borrelioosile üldse mõeldagi (esimesed haigusjuhud registreeriti Eestis 1987), praegu aga reageerime üle.

Raskeid borrelioosijuhtumeid esineb õnneks haruharva, eriti praeguses üleravimise olukorras.

Minu praktikas on olnud mõned kahetsusväärsed juhtumid, kus algul puugihaiguseks peetud kaebuste tagant selgub hoopis näiteks sclerosis multiplex või reumatoidartriit, millel ei ole puugiga mingit pistmist.

Veel kord: ebamääraste kaebuste puhul peab borrelioosile mõtlema, aga kindlasti ei pea seda haigust paaniliselt kartma.

Olen ju isegi määranud nn igaks-juhuks-ravikuure, aga samamoodi jätkates ohustab meid ravimresistentsuste või ravimallergiate teke, millega on hädas terve maailm. Jäägem ikkagi realistideks.