Kas puukborrelioos on ikka iseparanev haigus? (4)

Elmi Epro

“Olin kaua haiglas ja mitu kuud haiguslehel. Pikkamööda paranesin, aga jäid liigese- ja lihasvalud, pidev väsimus,” kirjutab Abrukal elav Elmi Epro oma kogemusest borrelioosihaigena.

Lugenud perearstide seisukohti puukborrelioosi kohta (“Kas puugihirm on asjata”, SH 10.11), leian: kui inimene on noor, tugev ja terve ning tal on tugev immuunsüsteem, siis võib ju tervenemine tõesti toimuda. Paraku ei ole kõik inimesed noored ja terved.

Mina nakatusin puukborrelioosi 20 aastat tagasi, kui sellest haigusest eriti ei räägitud. Oli suvine aeg, käisin iga päev ujumas. Nägin oma kõhu peal punaseid kontsentrilisi ringe, mis laienesid. Tagantjärele mõeldes olid ka kerged haigustunnused olemas, aga pidasin end tookord tugevaks ja terveks ning lootsin iseparanemisele.

Jäin ratastooli

Kuna Abruka on väga puugirikas paik, võisin ka järgmisel suvel nakkuse saada, seekord ilma lööbeta. Järgmise aasta talve hakul tekkisid mul aga nii tugevad tasakaaluhäired, et ma ei suutnud kõndida, olin ratastoolis. Haiglas ei osatud diagnoosi panna. Mina olin nii rumal, et ei osanud oma haigust puugiga seostada. Tehti hulk analüüse ja diagnoositi puukborrelioos.

Olin kaua haiglas ja mitu kuud haiguslehel. Pikkamööda paranesin, aga jäid liigese- ja lihasvalud, pidev väsimus. Parema kõrvaga ma enam ei kuulnud, tulid tüütud külmahood. Toas võis olla 25 kraadi sooja, aga minul olid külmavärinad.

Abrukal on nii palju puuke, et siin mõõdetakse puugihammustusi suve jooksul kümnetes. Meil suvitab palju Tallinna inimesi ja ka enamik nendest on borrelioosinakkuse saanud. Igal sügisel neelavad antibiootikume, ikka 20 ja 30 päeva. Kahel proual on Tallinna arstid kirja pannud ka kroonilise puukborrelioosi.

Üks Abruka mees sai borrelioosinakkuse 40 aastat tagasi, tal olid reie peal punased kontsentrilised ringid. Siis ei teadnud me sellest haigusest ööd ega ilma. Abrukal elades sai ta neid nakkusi kindlasti veel ja veel. Palju aastaid hiljem tekkis tal väga tugev väsimus ja halb enesetunne, kuni ta kokku kukkus.

Tõsine haigus

Kogu suve oli ta haiglates. Alguses kahtlustati leukeemiat. Lõpuks tehti siiski kindlaks, et on hoopis ravimata borrelioosist tekkinud verehaigus. Nüüd on ta peaaegu jalutu, liigub toas vaevu-vaevu kepi najal.

Kuigi olen igal suvel palju puuke “korjanud”, ei ole ma analüüse teinud. Püüan oma eluga hakkama saada ja mitte koormata meie alarahastatud tervishoiusüsteemi. Pealegi ei saa ma antibiootikume üle 7–8 päeva võtta.

Abruka juurtega kõrgelt koolitatud tohter, kelle üks onudest suri borrelisoosi tüsistuste tõttu ja teine on väga haige, suhtub borrelioosi väga tõsiselt. Ta ütleb, et borrelioosi tekitaja spiroheed on väga tugev tegelane, oma olemuselt sarnane süüfilise tekitajaga.

Üks arst ütles, et ega me borrelioositekitajat organismist välja saa, me ravime ainult sümptomeid.

Soomes on borrelioosi uurimise keskus, meie pole aga veel nii rikkad, et midagi taolist endale lubada. USA-s on osariike, kus borrelioos on lausa epideemiaks kuulutatud. Tõsi, sealne haigusetekitaja on pisut erinev.

Kui aga meie arstidel on nii erinevad seisukohad, mida peaks siis üks tavainimene arvama, kuidas käituma?