Eesti vaesus hoiab maaelu-toetuse taseme madalal (3)

Maaülikoolis valminud ühise põllumajanduspoliitika tulevikuanalüüsi üks autoreid Ants-Hannes Viira tõi välja, et Eesti riik kasutas võimalust riigieelarvest maaelutoetustele juurde maksta, minimaalselt.

Eesti maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori Ants-Hannes Viira sõnul on liikmesriikidel õigus põllumajanduspoliitika II samba meetmete puhul (põllumajanduslik keskkonnatoetus, mahepõllumajanduslik toetus, investeeringutoetused, LEADER-meede) maksta riigi eelarvest kaasrahastust. Paraku on riikide kaasrahastamine tekitanud toetuste osas riigiti väga suure erinevuse, sest kaasrahastus kõigub 15–300%.

Kui näiteks Eesti ja Rootsi saavad EL-i eelarvest kumbki II samba ehk maaelu arengu toetusteks 100 eurot hektari kohta, siis Eesti lisas sellele miinimumilähedased 20%, Rootsi pani aga juurde 300%, mis teeb lõpptulemuseks Eesti põllumehel 120 eurot ja Rootsis 400 eurot hektari kohta.

“Siin on põhjust küsida, kas see kaasrahastamine peab olema nii erinev,” lausus Viira, kelle hinnangul pole Eestil ka sellist jõukust, et juurdemaksmises osas näiteks Soomel kandadel püsida.

“Kui peaks juhtuma nii, et tulevikus otsetoetused vähenevad, siis võivad erinevused riikide vahel veelgi suureneda, mis Eesti seisukohast ei ole hea areng,” nentis Ants-Hannes Viira.

Maaelu arengutoetused on Viira sõnul see koht, kus Eesti riik saaks põllumeest aidata ja erinevusi teiste riikidega vähendada. Samas kui vaadata järgmist finantsperioodi, siis ilmselt jõuab Eesti selleks ajaks nende riikide hulka, kus elatustase on üle 75% EL-i keskmisest ja Eesti hakkab saama kõikvõimalikest fondidest, näiteks infrastruktuuri investeeringuteks, vähem raha. Paratamatult tähendab see, et meie riigil on vähem raha, mida panna maaelutoetustele kaasfinantseeringuks.

Hiljuti valminud ühise põllumajanduspoliitika tulevikuanalüüs pakub võimaliku lahendusena välja, et toetustasemete ebavõrdsuse süvenemise ärahoidmiseks tuleks ühtlustada liikmesriikide II samba kaasrahastamise määrasid. Analüüs keskendub variandile, et Suurbritannia lahkub EL-ist ning selle tõttu väheneb ka EL-i eelarve ja sellest tulenevat ilmselt ka põllumajanduse eelarve, mis moodustab EL-i eelarvest 41%.

Brexit ja vajadus toime tulla uute väljakutsetega seavad EL-i eelarve järgmisel finantsperioodil surve alla. Kui liikmesriigid soovivad hoida EL-i eelarve mahtu senisel tasemel (1% EL-i kogurahvatulust), väheneks EL-i iga-aastane eelarve Ühendkuningriigi lahkumise järel 23 mld euro (16%) võrra. Seetõttu on tõenäoline, et järgmisel finantsperioodil kärbitakse EL-i eelarve suurimate kuluartiklite, ÜPP ja ühtekuuluvuspoliitika, kulusid.