KRISTINAGA ELUST ENESEST: Naistel on “kopp ees” (2)

Tegelikult ei piirdu asi sellega, et ainult naistel tundub “kopp ees” olevat. Näib, et kogu maailmal on kopp ees. Käes on võrdõiguslikkuse ajastu, kus mehel ja naisel vahet teha ei tohi, rassidest rääkimata. Pipi Pikksuka isa ei ole enam neegrikuningas, vaid uue ja parandatud trüki järgi “lõunamere kuningas”. Üleüldse leiab ainest solvumiseks igaüks, kes vähegi tahab, ning raske on vahet teha, mis eraldab tõsist olukorda ülepingutatud korrektsusest.

Siiski tundub, et naistel on kõigist kõige rohkem kõrini saanud. Kõrini köögikata, lauakatja, kodu koristaja ja lapsehoidja ainurollist. Eriti kõrini on aga ahistamisest ja nilbitsemisest. See ilmnes mõni nädal tagasi ilmekalt meedias ja lahvatas ereda leegiga. Leek põles ära ja siis jäid kõik vait. Tundub, et kõik said öeldud, mis nad öelda tahtsid ja peaasjalikult spekulatsioonide peal küll üht ja teist natuke tümitada.

Kogu selle tormi haripunktis ütlesin ja mõtlesin ka üht-teist, ent siis elas uudis oma elu ära ja oligi kõik. Teema elab aga edasi. Olgugi et see teema minus esialgu üldse mingeid suuremaid emotsioone ei vallandanud, hakkab mulle vaikselt vastu see, mismoodi niisugustesse teemadesse suhtutakse.

Ühed leiavad, et kogu ahistamissaaga on üks igavene jant lugu ja tegemist ei ole muuga kui järjekordse naiste hüsteeriaga. Kuigi tegu on iseenesest tõsise teemaga, on see omandamas mingit koomilist nooti. Süvenemas on arvamus, et nüüdsest on naistel võimalik iga pisemagi ebamugava pilgu peale röökida: “Appi, ahistab!”

Täpselt niisugune mulje on praegu jäänud. Nagu iga nähtuse puhul, leidub paratamatult neid, kes olukorda tõega ära kasutavad ja töötlevad oma lugusid nii, et võimalikult palju tähelepanu pälvida, vinti juurde keerata ja ohvrit mängida.

Muidugi ei aidanud kaasa ka modellide kupeldamise skandaal, kus minu jaoks jäi kõige selgemalt kõlama see, et piigad siis küll ei nuta, kui neile vastavate teenete eest kalleid vidinaid ja luksuslikku elustiili pakutakse.

Samamoodi öeldakse, et miks need naised ennast siis riidesse ei pane, kui nad peole lähevad ja aelevad tantsupõrandal nõnda väljakutsuvalt, et meestel kaob kätest viimnegi jõud ja kokteil niriseb mööda püksisäärt alla.

Sellistele argumentidele toetudes saame siis järeldada, et ahistajad ja nilburid on täieliku enesekontrollita. See ei tundu aga olevat sugugi suur patt, sest niipea kui naine on suu punaseks võõbanud ja ennast üles löönud, on ta kollektiivseks tarbimiseks.

Loomulikult ei vasta iga mees sellisele profiilile ja õnneks on ka viisakate kommetega pidulisi.

Tähelepanu meeldib naistele ja meestele võrdselt, seda lihtsalt väljendatakse erinevalt. Küll aga ei anna see kellelegi õigust omavoliliselt teisele kätt seeliku alla toppida ning veelgi vähem mõnitada kellegi läbielamisi.

Pisut nalja kuulub igasse olukorda ära, aga kui see saavutab asja juures domineeriva tooni, on natuke jama. Sellega saadetakse sõnum neile, kes on sattunud tõsiste rünnakute ohvriks. Inimene (ma ei ütle ainult naine, vaid inimene), kes on tõsise ahistamise ohvriks langenud, näeb selle mõiste naeruvääristamist ja hoiab oma läbielamisi vaka all, kartes sattuda mõnituste sihtmärgiks.

Isegi kui skepsis võtab võimust, tuleks omada natuke lugupidamist nende vastu, kelle lood on päris, millest keegi midagi isegi teada ei pruugi.

Print Friendly, PDF & Email